Kahtlane dokument

Narva linnapea teatas, et ta on leidnud dokumendi, mille järgi Narva taotles juba Eesti ajal autonoomiat. Linnapea kutsus kokku ajalookonverentsi, kus pidi seoses selle dokumendi leidmisega arutatama, kas anda autonoomia nüüd. Kirjutasin enda asutatud ajaloolisti, et see dokument peab olema võltsing. Võltsingut tehes unustas linnapea, et enne sõda oli Narva eesti linn, mistõttu autonoomia nõudmiseks ei olnud põhjust. Tol ajal tähendas autonoomia teist asja. Juutidel ja sakslastel oli kultuurautonoomia, mis ei olnud territoriaalne. Olin kirjutanud, et Eesti suutis sõjalist vastupanu osutada ainult üks päev. Mõtlesin, miks ma niimoodi kirjutasin, kui vastupanu ei osutatud üldse. Ilmselt olin seda kirjutanud unenäo põhjal. Ajaloolased algul valmistusid konverentsile sõitma, aga siis teatasid ajalehes, et nad siiski ei sõida. Põhjenduseks ütlesid nad võõrsõnadega, et erandlik avastus ei muuda üldist. Mulle tundus, et meelemuutus oli toimunud tänu minu kirjale. Need ajaloolased ei olnud küll listi liikmed, aga informatsioon kirja kohta võis nendeni edasi liikuda.

Kaastunne inimkonnale

Mälestati sõjas mõlemal poolel hukkunuid. Nüüd mõlemale poolele kaasaelajad pahandavad, et miks mõlemal poolel. Minu seisukoht on, et iga inimene väärib kaastunnet. Ma olen igasuguste sõdade vastu. Aga kui inimloomus on selline, et sõdadeta ei saada läbi, siis väärib kogu inimkond kaastunnet.

Toetus raamatule

Isa oli maalinud mõned pildid. Ta tahtis, et ma need teisele paberile skänneeriksin. Esimeste skänneerimine läks edukalt, aga tagumistel enam mitte, sest värv oli juba kuivanud. Siis vaatasin, et skänneerimine on siiski toimunud, ainult et paberid tulemusega on teises kohas kui ma arvasin.

*
Isa teatas, et minu koostatud raamatule sai rahalist toetust "Postimehelt". Raha pidi üle kantama ja mind pidi olema "Postimehes" tööle vormistatud. Mõtlesin, et selleks, et kuupalk ei kaoks, pean vist "Postimehele" mõne artikli ka kirjutama. Kõigepealt koostan nimekirja teemadest, millel kirjutamist võib kaaluda. Imelik oli ainult, et ma kuulsin uudist ainult isa käest, aga "Postimehest" polnud keegi minuga ühendust võtnud. Sõitsime Tartust Paidesse. Tahtsin isalt küsida, kas ta on selles kindel, mida ta mulle rääkis. Aga isa oli Lennart Mere välimusega ja ütles, et ma katkestaks küsimuse. Seda öeldes läks ta uksest välja. Kui olime Paides kohal, ütlesin isale, et ma ei ole kindel, kas mulle on töötasu üle kantud, viimati internetipanka vaadates ma ei märganud, et nii suur summa oleks üle kantud. Isa vastas, et ma vaataks koju jõudes uuesti. Nüüd mulle tuli silmade ette pilt, nagu ma oleksin ülekande toimumist näinud. Aga see oli arvatavasti kujutlus-, mitte mälupilt, sest enne seda pilti ei olnud. Klaus küsis, kas ma olen muusik, et mulle raha makstakse. Vastasin, et ei, aga kui mina koostan raamatu, siis "Postimees" saab sellest raamatust kirjutada. Lisaks on raamatus "Postimehest" juttu. Köögis algas söögiaeg. Mõtlesin, et istun seekord oma tavalise koha vastaskohale. Seal oli toitu taldrikusse pandud. Ma ei teadnud, kas minu või vanaema jaoks, seetõttu ma esialgu ootasin, kas sinna võib istuda. Sinna istus ühe teise pere mees. Minu tavalise koha peal istus Pille. Ta ütles, et ma olen kuri. Mina ei alustanud, aga sellise lause peale ma pidin tõesti kurjaks saama, eriti kui seda öeldi võõra pere kuuldes.

Kanalisatsioonikaevu saladus

Kõndisin tänaval. Ühel kanalisatsioonikaevul oli suu lahti. Ta ütles, et tal on üks saladus. Mõtlesin, et vaatan järele, kes sinna sisse on kukkunud. Aga ma ei leidnud sealt kedagi. Seega oli tõesti tegemist saladusega, sest ei selgunudki, milles saladus seisnes.

Erinevad skaalad

Seisin metsa vahel maanteel ja lahendasin matemaatikaülesannet. Sander õpetas, kuidas seda lahendada tuleb. Ta andis mulle Lauri H. vihiku. Sinna olid ainult mõned asjad kirja pandud, sest nähtavasti oli Lauri pea töötanud kiiremini kui käsi. Hakkasime aegamööda Tartu poole sõitma. Mõned klassiõed jäid veel põllule istuma.

*
Olin koolimajas. Hakkasin minema peauksest välja, et natuke õuel olla. Mulle öeldi, et välja ei või minna. Ma päris välja ei läinudki, sest väljas oli külm talv, vaid seisin ukseesises ruumis ja vaatasin läbi ukse. Läksin koolimaja fuajeesse. Me olime kooli lõpetanud, aga meie klass oli täna koolimajja tulnud. Õpetaja moodustas ühe klassivenna nimest ja ühest ropust sõnast liitsõna, tarvitades seda ühes lauses. Klassivend hakkas nutma ja lõi kaks korda õpetajat selga. Seejärel ta eemaldus õpetajast ja õpetaja lõi teda ennast selga. Klassivend läks ja lõi õpetajat veel kord. Ütlesin, et sellise lause eest saaks õpetaja töölt vallandada. Klassivenda oli kooliajal ka halvustatud, aga siis ta polnud nii reageerinud. Täna tegi ta seda, kuna oli tarvitanud alkoholi. Meile anti tagasi kirjandite vihikud. Vaatasin oma vihikust hindeid. Kahel kirjandil oli hindeks kahekohaline arv, mis oli maha tõmmatud ja asendatud väiksema kahekohalise arvuga. Teisel neist oli esialgne hinne 38, mille asemele oli kirjutatud 29. Aga järgmise kirjandi hinne oli 5-. Ütlesin, et hindeid on pandud mingitel suvalistel skaaladel. 100 punkti skaalal olen saanud nii vähe punkte, et nüüd ma kooli ei lõpeta. (Tegelikult teadsin, et lõpukirjandis piisab lõpetamiseks 1 punktist.) Aga 5-palli süsteemis on mulle küll viisi pandud. Või võibolla 100-palli süsteemis 28 vastas 5-palli süsteemis viiele, suuremad punktid olid sellele veel pealekauba.

Malest mänguvabal päeval

Reedesel turniiril küsis kohtunik esimeses voorus minu vastase tulemust. Vastane oli kaugemal kui mina, seetõttu ütlesin ise, et mina võitsin. Kontrollisin, mida kohtunik tabelisse kirjutas. Ta oli kirjutanud mulle kaotuse. Kordasin, et mina võitsin. Kohtunik parandas tulemuse ära ja ütles, et ta kuulis valesti. Rohkem vigu sellel turniiril vist ei olnud. Vähemalt minu ülejäänud tulemused olid õiged. Aga kui ma panen blogisse kirja tulemusi tabelite põhjal ja teised tabelit ei kontrolli, võib minu blogis ka vigu olla. Vigu olen avastanud kahel korral. Aga kummalgi korral ma polnud tabelit näinud. Ühel korral pidasin eelviimase vooru tulemuste tabelit lõpptabeliks ja teine kord kuulsin ainult kohtuniku suulist juttu. Kui ma Fischeri male Eesti meistrivõistlustel küsisin kohtunikult lõpptabelit, ütles ta, et ei tea, kas saab neid väga jagama hakata. Aga ta siiski andis. Ütlesin, et muidu ma panen blogisse valesti. Nii tähtsa turniiri tulemused ilmuvad ka maleliidu koduleheküljele, aga seal on vahel olnud suuri hilinemisi. Minu blogi on tavaliselt kiirem. Minu blogis on vähemtähtsate turniiride tulemusi kergem avaldada kui tähtsamate, sest vähemtähtsatel on vastaste nimed tuttavad, aga suurematele turniiridele tuleb võõraid üle Eesti ja välismaalt ning kõigi nimed meelde ei jää. Fischeri male Eesti meistrivõistlustel küll väga palju osavõtjaid ei olnud ja põhiliselt oli tegemist tartlastega. Üks osavõtja ütles, et need ei ole Eesti meistrivõistlused, vaid ainult turniiri nimi on selline. Aga siis võiks ka öelda, et tavamale Eesti meistrivõistlused ei ole tegelikult Eesti meistrivõistlused, sest kõik andekad eestlased ei hakkagi maletajateks ja ei selgu, kelle võimed males kõige suuremad oleks, kui kõik mängiks. Mina arvan, et males pole minu võimed nii suured kui mõnel muul alal, sest males on vaja rohkem vasakut ajupoolkera, aga mul peaks suhteliselt tugevam olema parem. Suuremal osal inimestel olevat vasak. Osadel on lihtsalt parema osakaal suurem kui teistel. Parema ajupoolkera tugevuse korral ollakse sageli vasakukäelised, kuigi mitte mina, aga kaks venda ja õde küll. Vasakukäelistel on eelis reketimängudes, kuna neil on tugevama käe reaktsioon kiirem. Keres mängis nii malet kui ka tennist, mõlemat hästi. Mina pole mänginud tennist, aga lapsepõlves üsna palju sulgpalli. Praegu teen pingpongipalli õhku põrgatamise harjutusi, samuti sulgpalli. Maletrenni pole täna vähemalt esialgu teinud, küll aga tegin eile. Mängisin üksi partii, kus üks pool nõrgestas kuningaseisu, teine kahis viguri kahe etturi eest ja võitis.

Kohtumised õppejõududega

Kohtusin ühe teise osakonna õppejõuga. Ta rääkis, et on ülikooli dokumente lugedes sageli kohanud viiteid minu headele hinnetele. Aga ta lisas, et need hinded lähevad tühistamisele. Kõige valusam olevat, et kaob cum laude saamise võimalus. Läksin saama kokku oma magistritöö juhendajaga. Ütlesin talle, et mul on magistriõpe venima hakanud, kas ma peaksin selle ära ka lõpetama. Juhendaja vastas, et oodatakse lõpetamist. Siis tuli mulle meelde, et tegelikult see ongi mul juba lõpetatud. Juhendaja küsis, kas mul on Parkinsoni tõbi ka, ma näen armetu välja. Vastasin, et mul on üks teine haigus. Mõtlesin, et kui ma esitasin küsimuse, kas ma peaksin õppetööd jätkama, võib juhendaja selle põhjal arvata, nagu ma kavatseksin doktoriõppesse astuda.

*
Räägiti, et saksa keeles on kirjutatud jutt, milles ühe puu tüvel on Marxi ja Engelsi nimed. Jutu viimane lause on: "Siis see puu langetati." Üks mees hakkas mööda pikali puutüve kõrguse kohal istuli asendis edasi liikuma. Teine hakkas oma tasakaalu kontrollimiseks sellel püsti asendis kõndima. Mina leidsin, et see on vastutustundetu, sest endal neil on kodus lapsed.

*
Riigikogu saalis toimus päev, mil sinna kutsuti tavalisi inimesi ja mängiti lauamänge. Tehti ettepanek minna neid vahepeal lageda taeva alla mängima. Tekkis küsimus, kas rahvas tohib sel ajal Riigikogu wc-s käia. Vastus oli, et ei tohi, sest väljas on ka wc olemas. Pille rääkis, et muuseumis töötades on tema algatusi korduvalt keelata püütud. Kui ta heiskas muuseumi külge sinimustvalge lipu, koristati see ära. Sellest hoolimata, et sinimustvalge oli juba seaduslik lipp. Leidsin, et sinimustvalge lipu ärakoristamine on samasugune mõte kui see, et mina ei tohi ajaloo listis kirjutada, kuna ma kirjutan poliitikast.

Šotlaste partei

Šotimaal toimusid valimised. Kohalikku parlamenti pääses sisse šotlaste oma partei. Kuigi ta ei tulnud esikohale, olid šotlased tema parlamenti pääsemise üle rõõmsad, sest nad arvasid, et järgneb Šotimaa iseseisvumine. Nad hakkasid rõõmsate nägudega kooris laulma, võttes eeskuju Eesti laulvast revolutsioonist. Aga šotlastel oli ainult üks partei. Politoloog ütles, et tavaliselt kutsub ühe partei olemasolu esile vastaspartei sünni. Šotlaste partei oli sotsialistlik, aga neil puudus parempoolne partei. Olemasolev partei sai üleriigilistest kõige paremini koostööd teha leiboristidega. Olin oma postkasti parooli ära unustanud ja panin uueks parooliks "Šotimaarevolutsioon". Mõtlesin, et see parool on liiga kergesti äraarvatav ja varsti tuleks seda jälle vahetada. Vaatasin, et vana keerulisem parool on ka endiselt alles. Siis sai teha ühele kasutajanimele mitu parooli. Sel juhul said ka võõrad inimesed teha endale parooli, millega minu kirju lugeda. Seda oligi ilmselt tehtud, kui Elaan sai ükskord kirja, mida mina polnud saatnud. Ja ka siis, kui poeesia listi tuli Elaani nime alt kiri, mida tema polnud saatnud. Lugesin köögis ühte ajakirja. Kööki tuli isa. Ta soovitas, et ma läheks varsti Paidesse. Paide rahvas olevat öelnud, et mina olen meie perest kõige suurem Paides käija. Vastasin, et muidugi, sest ma käisin seal kaks korda malevõistlustel. Vaatasin, et minu asjad on laua pealt kadunud. Küsisin, kust ma pean neid otsima. Helina oli mulle ükskord kirjutanud, et üks asi ei meeldi talle, aga meeldib ühele temaga samas majas elavale inimesele. See "üks inimene" oli arvatavasti tema uus mees, kelle olemasolust ta otse ei kirjutanud. Üks minu vend oli käinud ühe hiina tüdrukuga samas klassis. Nad olid nimetanud ühte eesnime, kes käib kepiga. Mulle tundus, et tegemist on minu klassivennaga. Imestasin, et nad teda tunnevad. Algul said vend ja hiina tüdruk vist hästi läbi, aga varsti hiinlane kaebas, et venda ei huvita hiinlased, vaid lätlased. Meie pere liikmete probleem oli, et meile ei meeldinud lollid naised. Mõne mehe jaoks see ei olnud probleem, mõni tahtiski, et tema naine oleks loll. Mõtlesin, et kui Oudekki postitusi kiidetakse, siis kiitjad on arvatavasti tema enda leiutatud fiktiivsed isikud. Kui ta midagi postitab, siis ta võtab järjest enda fiktiivsed kasutajanimed ette ja kirjutab nende alt kommentaare. Iga kord erinevas järjekorras, et asi liiga kahtlane ei tunduks. Mõtlesin, et küsin Oudekkilt, kes ta postitusi kiidavad, kas klassikaaslased Annelinna koolist.

Öösel jõe ääres

Henn ütles läbi une: "Vankrid vabadele liinidele." Ta oli varem ka läbi une rääkinud, nüüd ta oli seda uuesti tegema hakanud. Kui ta ärkas, siis tal oli paberi peal kõrvuti tulpades kolm malepartiid. Ta arvas, et äärmised neist võib üles kirjutada, aga keskmist mitte. Mina soovitasin kirjutada ka keskmise, sest ta oli rääkinud just selle ajal, kirjutamise korral oleks saanud vaadata rääkimise põhjust.

*
Hakkasin feisbukis vildikatega joonistama. Mõtlesin, et kui ma joonistan terve ekraani täis, kas teised tahavad ikka nii suurt pilti näha. Aga edasi mõtlesin, et ma ei pea seda pilti neile edastama. Küüts kirjutas mulle, et kui ma lähen Järvamaale, leian tema maja taevatähtede järgi üles. Läksin öösel Emajõe äärde. Seal seisis Küüts. Ta arvas, et mul on kodus head pillid ja seetõttu võin ma talle pilli viia. Aga enne kui ma temani jõudsin, läks ta eest ära. Eemal ujus üks naine. Viskasin vette kivi. Hakkasin mööda kanali äärt kodu poole minema. Seda oli ohtlik teha, sest öösiti käisid inimesed ilma riieteta ujumas. Eemalt ei olnud näha, kas neil on riided seljas või mitte.

Jälle klubis

1. Ojaste 7 p.
2. Seljodkin 6,5
3. Metsoja 6
...
7. Runnel 3,5
...
10 osavõtjat, 12 minutit.

Võitsin Tättet, Oja ja Põvvatit, viigistasin Šukysega, kaotasin Ojastele, Seljodkinile, Metsojale, Solovjovile ja Kääbile. Nädala viiel eelmisel päeval mängisin igaühel endaga ühe malepartii, neist kolm esimest Fischeri ja kaks viimast tavalises males.

Eesti keele sisseastumiseksam

Läksin tegema ülikooli eesti keele sisseastumiseksamit. Selle eksami abil võis pääseda õppima teist korda ajalugu või esimest korda eesti keelt. Oli ka võimalus, et asuda õppima eesti keelt Tartu Ülikooli asemel EPA-s. Kirjutasin vastustelehele oma isikuandmeid. Tegin mitu viga ja pidin asju maha tõmbama. Minu kõrval seisis üks naine, kes oli üks eksami korraldajatest. Küsisin talt, kas pärast võib vastused puhtandipaberile ümber kirjutada. Mõtlesin, et kui töö on valmis, siis kontrollin kõik vastused üle. Aga edasi mõtlesin, et selleks pole aega, sest eksam peab üheksa minutiga tehtud saama. Raadios hakati lugema ette eksami küsimusi. Neid loeti raadios ja televiisoris korraga, aga mitte samaaegselt, vaid üks jäi teisest natuke maha. Ütlesin, et selline häälte segu takistab küsimustest aru saamist. Küsisin, et või ongi eesmärk segasest kõnest arusaamist kontrollida. Korraldaja vastas, et nii ja naa. Küsimuste lugemine lõpetati. Selgus, et ette olid loetud ka need küsimused, millele tuli vastata. Ma polnud neid tähele pannud. Seetõttu hakkasin vastama umbes. Venitasin vastuseniiti pikemaks ja sidusin seda erinevate asjade ümber. Sidusin niidi ümber kahe kulbi, millega tõstsin moosi. Korraldaja ütles, et moosiseid kulpe nad kontorisse ei vii. Ma ei saanud aru, kuidas siis eksami peab tehtud saama. Korraldaja ütles, et ühelt poolt ma teen asju valesti, teiselt poolt ma olen "väga kõva kand". Niit venis nii pikaks, et otsustasin, et seon selle tagumise otsa ja esimese otsa omavahel kokku. Sellest pikemaks ta enam ei veninud. Minu eksamivastuse viga oli, et ma ei pannud kirja sõnalisi põhjendusi, miks ma ühte või teist asja teen. Aga märkasin, et seda ei pannud kirja ka teised. Pingerida vaadates nägin, et olen paremate eksamitegijate hulgas. Olin kogunud kolmekohalise arvu punkte ja minu punktisumma taha oli kirjutatud "JÄTKATA". Aga see oli vahesumma. Lõppsumma taha seda kirjutatud ei olnud ja lõppsumma mul ei jäänud meelde. Nimed olid reastatud punktisumma alusel. Aga üks klassiõde oli kogunud viiekohalise arvu punkte, sellest hoolimata ei olnud tema nime kirjutatud esikohale, vaid minust tahapoole. Ta tuli minu juurde ja ütles, et sai must sada punkti rohkem. Ma ei teadnud, kas eksam on läbi või algab teine voor. Seetõttu otsustasin igaks juhuks eksami tegemist jätkata, nagu ka veel mõned poisid. Nad hakkasid raamaturiiulit redelina kasutades ülemisele korrusele ronima. Hoidsin riiulit kinni, et see nende ronimise ajal ümber ei kukuks. Lootsin, et kui mina ronin, siis hoiab keegi teine.

*
Vaatasin vanaema raamaturiiuleid. Tal oli maleraamatuid ja üks pikk ajalooraamatute sari, milles kirjutati kõigist aegadest. Osa selle sarja raamatuid oli kodus ka olemas, aga vanaema pool kutsusid need palju kõvemini lugema, sest vanaemal oli neid rohkem. Kõndisin tänaval. Kui Tristan oli väike laps, oli politsei teda tüdrukuks pidanud. Politsei oli talle öelnud, et kuule tüdruk, kas sa ei tea, et Jumal ei luba muru peal käia. Tristan oli vastu küsinud, mis tähtsus neil keeldudel on. Hakkasin minema üle ühe tänavaotsa. Aga sellele tänavale keerasid parajasti Saksa sõjaväemasinad, mis tulid Eestit vallutama. Ma ei tahtnud nendega sama teed minna, seepärast taganesin ja keerasin teisest tänavast.

*
Vahepeal olin käinud Oudekki vana trepikoja ees istumas. Oudekki oli varem kirjutanud oma nimetähed minu trepikoja ette. Kui ta sai teada, et ma kõnnin tema vanast trepikojast mööda, oli ta kirjutanud oma nimetähed selle ette. Mulle oli meeldinud seal istuda ja tema nimetähti vaadata. Tema vanemad olid vaadanud aknast välja. Mind nähes ei olnud nad julgenud majast välja tulla. Nii ühele mehele kui ka mulle oli ennustatud, et me täna sureme. Mina arvasin, et kui me midagi ei tee, siis ei lähe ennustus täide. Vana korteri hoovis võtsin kätte puuklotsi. Selle sisse oli keegi naelaga õõnsuse uuristanud ja kallanud sisse mingit vedelikku. Mulle ei meeldinud, et niimoodi klotse raisati. Seda oli tehtud vist auto õlitamiseks. Viskasin klotsi endast eemale. Siis mõtlesin, et see on granaat, ennustus täna suremisest võib niimoodi täide minna, kui see plahvatab. Mulle öeldi, et see on näts, Pille näris sellist. Kõndisin oma vana maja ees, närisin klotsi, aga sülitasin ta välja. Istusin hoovitrepile. Kui Klaus oli mulle oma vanu riideid andnud, siis olin öelnud, et lühikesi pükse ma ei taha. Sellest hoolimata olid mul täna jalas enda vanad lühikesed püksid. Vaatasin neid ja ütlesin, et need on liiga lühikesed. Hoovi saabus H. Volmer, kes ütles, et tal on suur kopsumaht. Seejärel hakkas ta röökima. Ütlesin, et tal on isegi liiga suur kopsumaht. Olin kontserdiruumis, kus mängis vali muusika ja mitmeosalisel ekraanil näidati liikuvaid pilte. Ühes suunas vaatas kolm ekraani, millest igaüks näitas erinevat pilti. Teises suunas vaatas veel üks natuke väiksem ekraan neljanda pildiga. Suuremad lapsed suutsid juba sellist kontserti nautida, aga väiksemad nutsid liiga valju muusika pärast ja põgenesid ruumist. Muusika muutus minu jaoks ka liiga monotoonseks. Läksin tuppa, kus oli maganud kolm imikut. Nad olid kõik muusika peale üles ärganud ja nutsid. Tegin neile pai ja ütlesin, et nad ei kardaks.

Pihlakamarjad

Loodusteadlane ajaloost

Tegin arheoloogilisi väljakaevamisi. Leidsin palju esemeid ja panin nad ühte hunnikusse. Oli räägitud, et ühed inimesed on head kaevajad, aga halvad teoreetikud; teised head teoreetikud, aga halvad kaevajad. Kuna mina leidsin palju esemeid, siis kuulusin vist esimeste hulka. Võibolla kui ma oleks hakanud kaevama suvalises kohas, poleks ma midagi leidnud. Oli oht, et väljakaevatud asjad varastatakse veel ära.

*
Olin laenanud ühele tüdrukule ülikooli konspekti. Aga ma olin konspekteerinud lühenditega, mistõttu tüdruk oli ehmunud, et ta ei saa kõigest aru. Ütlesin, et mina saan aru, mis ma kirjutanud olen. Lugesin ühe rea pikkade lausetega ette, et tüdruk selle lugemise selgeks saaks. Tahtsin lugeda ka järgmise rea, aga pidin tükk aega otsima, kus järgmine rida algab. Minu sahtlist oli võetud välja vesivärvimaale, et neid vaadata. Vaatasin, et piltide nurgad on hakanud kortsu minema. Välja olid võetud ka minu koolivihikute pakid. Vihikuid oli tohutult palju. Kooliajal olin kirjutanud ikka rohkem kui praegu. Lugesin eestlase kirjutatud raamatut Cromwellist. Raamatu viimasel leheküljel oli öeldud, et nende sümptomite järgi, mis Cromwellil olid, oli tal kõige tõenäolisemalt langetõbi. Seda oleks saanud öelda ka eespool, aga oli jäetud raamatu puändiks. Raamatu autor oli loodusteadlane, mistõttu teda haigustega seotud küsimused huvitasid. Ma ei teadnud, kas diagnoos on tema enda avastus või oli ta seda lugenud mõnest võõrkeelsest raamatust. Olin Paides. Ühes sealses majas oli üks inimene niimoodi küüditamisest pääsenud, et tema aadress oli kantud elanike registrisse valesti. Teda oli mindud otsima kõrvalmajast, aga kuna seal teda ei elanud, jäi ta küüditamata.

*
Mind oli lisatud listi ajalugu.info. Seal kirjutas paar imelikku inimest. Vastasin nende kirjadele. Natuke aega hiljem öeldi, et Maajal läks viha selle listi autorite vastu üle ja nüüd ta on vihane islamiusuliste peale. Mulle sealt listist enam kirju ei tulnud. Ma ei teadnud, kas mind on listist kõrvaldatud või on autorid endale uue tegevusala leidnud. Rääkisin, et parteiprogramme koostatakse lõputult, aga enamus koostajaid ei saa praktilise tegevusega hakkama. Kulbok vastas, et aga koostajad võivad endale maailmavaate kujundada. Mõtlesin, et koostatud programmi punktid võivad pealegi omavahel vastuolus olla. Läksin vendadega bussiga sõitma. Plaanis oli sõita mõned peatused ja siis koju tagasi kõndida. Aga olin tulnud bussi peale pidžaamaga. Mida kaugemale ma oleks kodust sõitnud, seda pikema maa ma oleks pidanud pidžaamaga tagasi kõndima. Ma ei tahtnud, et arvataks, et ma kannangi tänaval selliseid riideid. Seetõttu mõtlesin, et sõidan terve ringi ära ja väljun bussist seal peatuses, kus ma peale tulin. Ma ei teadnud, kas nii pikka maad võib ühe piletiga sõita. Vaatasin, et mul ei olegi jalas pidžaamapüksid, vaid koolipüksid, sest ma olin jõudnud siiski vannitoas ära käia. Ütlesin, et mul ei ole ju piletit. Võibolla ma poleks pidanud seda ütlema, sest nüüd võis bussijuht kontrolli kutsuda. Bussijuht ütles, et ma võin kabiini kõrvalt pileti võtta. Vendadel ei olnud ka pileteid. Hakkasin otsima raha, mis pileti eest maksta. Kokku tuli leida kuus eurot. Klaus maksis väiksema summa ja väljus bussist. Bussijuht küsis, kui palju ta maksis. Klaus vastas, et kümme senti. Pärast bussist väljumist ütlesin, et ma olen nii vihane, et mult tasuta sõidu õigus ära võeti. Sellepärast ma unustangi pileteid kaasa võtta, et mul oli varem tasuta sõidu õigus. Tol ajal võisin minna ükskõik millisest peatusest ükskõik millise bussi peale ja sõita ükskõik kuhu.

Kaugus stendist

Leidsin oma blogist malepartii, mida mina polnud mänginud. Seega tegi keegi teine minu blogis muudatusi. Hakkasin asja parandama. Selleks tuli kella sisse mehhanism tagasi panna. Aga mehhanismi küljest oli ka midagi puudu. Ärkasin. Varsti hakkas mulle tunduma, et ma endiselt magan. Ärkamine ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks tuli meelde, et ärkab, kui minna vannituppa. Läksin sinna.

*
Olin ülikooli õppehoone koridoris. Tahtsin vaadata stendilt loengute plaani. Et seda näha, tuli minna sellele lähemale. Aga üks teine üliõpilane ei lubanud lähemale minna. Tema arvates piiras stendile liiga lähedale minek teiste vaatevälja, kõigil pidid olema vaatamiseks võrdsed võimalused.

Üritus ajaloo ja muusikaga

Avastasin, et minu raamatu iga lehe sees on vesimärgid. Esimese lehe vesimärkidel kirjutati, keda tänatakse. Seega oli minu raamatule lisatud teiste inimeste tekste, mille olemasolust mul siiamaani aimugi ei olnud.

*
Läksin Rauna poole, sest oli välja kuulutatud, et seal toimub üritus, millel räägitakse ajaloost. Rauna korteri vastaskorter oli mulle ka tuttav, aga sinna ma täna ei läinud. Rauna uksel tuli mulle vastu Böhmi moodi mees, kes ütles, et A. Musta õpetusega ei ole siin midagi teha. Läksin siiski sisse, sest tulin ainult kuulama. Nägin korteris teiste hulgas ka ühte tuttavat maletajat. Heitsin esikus kapi peale magama. Mult küsiti midagi. Ütlesin, et ma olen nii unine, et ei saa vastata. Raun heitis kapi kõrvale põrandale pikali. Läksin tuppa, et üritust kuulama hakata. Tundus, et istusin maletaja ette. Hilinemisega saabus imelaps, kes pidi olema üks esinejatest. Ürituse viimase asjana pandi mängima ingliskeelne muusikavideo. Üks laul oli olnud sõnadega "give it up", mille järgi oli tehtud uus laul sõnadega "let it up". Vana variant oli parempoolne, aga uus vasakpoolne. Videos näidati, kuidas nuga läbi kõhunaha välja tungib. Lauldi, et tuleb lõpetada "bloody wars", mille all mõeldi ristisõdu. See pidi esitama vasakpoolset seisukohta, et usk on halb. Laul oli vist ürituse jaoks valitud ainult pealkirja järgi, ilma seda eelnevalt läbi kuulamata. Või siis oli küll kuulatud, aga polnud sõnadest aru saadud. Feisbukis oleks kindlasti ka seda uut varianti laulust laigitud. Kui video sai läbi, siis lahkusin majast.

Üks küsimus loetu kohta

Lugesin trepikojas raamatut. Lugesin läbi kaks lehekülge, aga peaaegu midagi kohale ei jõudnud. Mõtlesin, et ma ikka ei oska lugeda. Siis tekkis mul loetu kohta üks küsimus. Küsisin, miks 23. augustil. Seepeale hakkasid raamatu tegelased käituma nagu tondid. Minu jaoks seostus 23. august MRP-ga.

*
Olin juuksuris. Lõikus sai läbi. Arve tuli neli eurot ja sente. Eelmine kord oli hind tõusnud, aga täna ka üle-eelmise korraga võrreldes langenud. Aga võibolla see ei tulnud sellest, et täna oleks lõiganud parem inimene, vaid et ma tulin tagasi väiksema vahega.

Klassikokkutulek Valgamaal

Tänavu möödub keskkooli lõpetamisest 18 aastat. Kuigi see ei ole ümmargune tähtpäev, peeti Valgamaal Torupilli talus minu põhikooliklassi kokkutulek. Peakorraldaja oli Lauri K., keda abistasid ka teised. Taluperemees rääkis meile pikalt naljajuttu ning mängis torupilli ja lõõtspilli. Muuhulgas oskas ta ette mängida ka kõik soovilood, millest ühte mängis oma sõnul esimest korda. Kokkutulekule sõitsin Merje autoga, kus lisaks olid Helen ja Kristin. Tagasisõiduks pakuti erinevaid võimalusi, aga sõitsin sama autoga, kus nüüd lisaks oli ka Silja. Elasin ühes toas Arturiga. Oma raamatuid kinkisin Merjele kui autojuhile ja Kristjan K-le kui raamatut endale palunule.

Suvevaheaeg

See nädal jääb maleklubis käimata seoses klassikokkutulekuga. Treeninud olen kolmel selle nädala päeval malet, kabet ja rendžut.

Tänava elanikud

Läksin juuksurisse. Seekord ei lõigatud mul juukseid juuksuritöökojas, vaid pidin minema autosse, kus lõigati sõidu ajal. Pidin olema põlvedega auto põrandal ja kõhuga autoistmel. Varem olin alati juuksuris käimist kartnud, aga seekord see mulle meeldis. Juuksurist tagasi tulles vaatasin koduteele jääva putka aknast sisse. Müügiks olid välja pandud väga isuäratavad koogid. Mul tekkis tahtmine neid osta. Aga otsustasin, et mõttetusi ma ei tee. Koolis toodi minu juuksuriskäik hea teeninduse näiteks, et teenindus oli asjalik.

*
Kirjutasin kaustikusse. Teises toas rääkisid ema ja isa. Kui ma kirjutasin parajasti Oleski nime, räägiti teises toas ka Oleskist. Olesk oli öelnud, et üks raamat ei ole kirjutatud, see on sündinud teisiti. Toomas oli vaadanud, mida ma kirjutan, ja seejärel teise tuppa läinud. Ta ütles emale ja isale ühe slängisõnaga, mida mina ka teen. Kuna slängisõnade tähendused ei olnud kindlad, siis ei olnud teada, kas Toomas tahtis öelda, et ma kirjutan, või tähendas see sõna ühte ingliskeelset roppust. Ühe mehe kohta oli kirjutatud, et ta elab ühes majas üksi. Minu teada mitte üksi. Lemmit kommenteeris ka, et see mees ei ole üksi, vaid kõik tema tänava 300 inimest teavad, et lisaks on tal majavõti ja aids.

*
Olin vahepeal ühel võrguleheküljel malet mängimas käinud. Nüüd vaatasin seda lehekülge korraks uuesti ja nägin, et suuremalt oli seal välja toodud bridž. Sellepärast Oudekki seda siis kasutaski. Mul oli lehe aadress meeles kahe tähe järgi, aga nüüd märkasin, et aadressis on lisaks ingliskeelne sõna, mis tähendab ässa. Vaatasin seinalt ühte paberit. Varem oli paberile kleebitud minu foto, aga nüüd oli see kadunud. See oli juba teine paber, millelt minu foto kadus. Meeste fotosid varastasid arvatavasti naised. Öeldi, et ekskursioonijuht peaks valvama, et midagi ära ei varastataks. Vastasin, et vahel viib juht ise ekskursiooni viljapuu juurde. Tahtsin ühelt naiselt küsida, kas ta on minu fotot näinud. Aga ma ei saanud küsida, muidu ta oleks arvanud, et ma kahtlustan selle kadumises teda.

Koopamaal paberile

Läksin maletrenni. Seal oli kaks poissi. Üks sosistas teisele midagi kõrva, et mina ei kuuleks. See, kellele ta oli sosistanud, oli vorst. Sosistasin sosistajale endale kõrva, et kui olla vorst, kas siis kuuleb. Vorstil polnud minu meelest kõrvu, kui ta just ise kõrv ei olnud. Vorstile sosistasin kõrva teise nalja. Kui oli natuke juttu aetud, võtsin kätte ühe maleraamatu, et hakata sealt ülesandeid lahendama. Siis tuli uksest sisse treener. Panin raamatu käest, ilma et oleksin ühtegi ülesannet lahendada jõudnud. Tahtsin öelda, et ma lähen kohe ära. Ma tulin ainult sellepärast kaks päeva järjest trenni, et mul läks meelest, et ma ei käi enam trennis. Üks naine alustas loengut. Ta rääkis, et kurjategijad õpivad sama hästi kui teised või veel paremini. Kui nad kasvõi üks minut õppimisega tegelevad, suudavad nad teistega võistelda. Nende jaoks on probleem, et tund on liiga kerge. Minu jaoks oli tuttav nii olukord, et tund on liiga kerge, kui ka see, et ta on liiga raske. Joonistasin tahvlile. Enne oli tahvlile kirjutatud. Üks õpilane tahtis lugeda, mis sinna kirjutatud oli. Seal oli vist võistluste aeg. Vaatasin, et teise nurga alt oleks sõnad veel loetavad, aga selle nurga alt, kust õpilane vaatas, minu joonistus segab. Kustutasin oma jooned tähtede ümbert ja seest ära. Niiviisi kriiditolm paksendas tähti endisega võrreldes veelgi. Nähtavale tulid sõnad: EI TOHI LIIGA PALJU KIITA.

*
Olin tagumises vannitoas. Vaatasin vanni põhjas äravooluauku. See oli väga sügav, nii et kui võre oleks eest tulnud, oleksin võinud kuristikku kukkuda. Teises vannitoas seda ohtu ei olnud, sest seal oli auk nii kitsas, et ma poleks läbi mahtunud. Kaminas pandi vaip põlema. Juhtisin tähelepanu, et vaiba ots ripub üle kamina ääre. Vend kohendas seda, astudes seejärel kaminasse. Hüüdsin, et ta ei läheks kaminasse. Selgitati, et tuli süüdati selleks, et põletada koopamaal raamatusse panemiseks paberile. Koopamaal oli nii vana, et edukaks põletamiseks pidi protsess kestma mitu tundi. Mõtlesin, et võibolla on koopmamaalil muistse Eesti kaart. Eestlased maalisid koopaseintele, sest samal ajal oli olemas Rooma riik, kus kirjutati. Sealt võeti eeskuju. Kõndisin mööda tänavat. Mööda sõitis mootorratas. Vaatasin, kes seda juhib, sest teadsin, et Joanna on mootorrattasõitja. Sõitja oligi Joanna. Ta sõitis kehvasti, sest oli algaja. Tema mootorratas meenutas väga jalgratast. Jõudsin kohta, kus vasakut kätt jäi maja number 11. Teadsin, et olen kuidagi selle majaga seotud, aga ei mäletanud, kuidas. Paremat kätt jäi teine tänav, mida mööda kõndides ma olin eelmine kord mingisse vajalikku kohta jõudnud. Läksin ka nüüd seda teed, kuigi ei mäletanud, mis kohta sealt jõuab.

Telefonilist

Tegin arvutiga töötamises vaheaja. Ette tuli püsitaustapilt. Seal kirjutati ekraanile teada: teie autoga juhtus avarii. Auto riivas bussipeatuses ühte inimest. Aga see inimene tuli ise bussipeatusest liiga välja. Läksin kööki. Koju jõudis üks vend. Ta hakkas rääkima, mis ta kodust ära olles teinud oli. Talle öeldi, et ta räägiks kõigest, et ta tunnistaks üles, et ta ei riiva ainult teisi autosid, vaid ka inimesi. Vend vastas, et mis sellesse puutub, et arvuti annab hoiatusi, siis see on jama. Nüüd sain ka ise aru, et arvuti teated põhinevad automaatsel süsteemil. Kui auto liigub piirkonnas, kus selle pere auto võiks liikuda, siis järeldab arvuti, et see ongi selle pere auto. Kuna arvuti annab teateid pidevalt, siis peaks pidevalt midagi juhtuma, kui need kõik tõsi oleks. Mõtlesin, et pean taustapildi välja vahetama. Ütlesin enne, et aga vaatame, milline oli avarii teinu nägu. Näo järgi selgus, et avarii oli teinud teine vend. Näidati ka kannatanut. Tal oli nägu mõlkis, aga ta naeris ja rääkis, et tunneb ennast hästi, ainult tema auto on katki. Avarii teinud vend jõudis longates meie maja juurde. Ta läks minust mööda, et minna tuppa. Siis ta kukkus. Öeldi, et nüüd ta sai veel rohkem haiget. Läksin tema juurde ja lasin tal oma õla najale toetada, et ta tuppa aidata. Vend pidas koosolekul ettekannet, kuidas avarii oli juhtunud. Ta ütles, et teist autot juhtinud kreeklane oli ise süüdi, sest ta nimetas väiksemat rahaühikut enne kui suuremat, nii et vend arvas, et väiksem ongi suurem. Seetõttu oli vend esimesena üle silla sõitma hakanud. Inimesed hakkasid vennaga vaidlema, et päris nii asjad ei ole.

*
Kükitasin lumehange kõrval. Tõstsin lund peoga. See koosnes kristallidest, mis ei olnud üksteisele külge hakanud. Et see nii säiliks, sai ühte asja teha. Kaevasin hange keskele auku, ehitades augu ümber müüre. Aga tuli tükk aega kaevata, et kõrgused muutuma hakkaks. Mööda läks kaevaja õde ja küsis, kas ta (õde ise) koolis malenuppudega mängis. Seepeale võtsin taskumalenupud ja hakkasin neid hange peale panema. Läksin tuppa. See oli Taimo kodu. Taimol oli mobiiltelefon. Võtsin selle oma kätte ja vajutasin nuppe. Toimusid mingid muutused. Ütlesin, et ma annan telefoni tagasi, muidu ma hakkan automaatselt klõbistama. Taimo luges telefonist kirja. Ta pani selle korraks kinni ja seejärel tahtis samast nupust uuesti avada. Aga see ei avanenud. Taimo ütles, et tal läks meelest, kust avamine käib. Näitasin, et vist selle kõrval teisest nupust. See osutus õigeks. Ma nägin mobiiltelefoni esimest korda, aga sain juba millestki aru. Taimole tuli Oleskilt kiri ühe raamatu kohta. Taimo hakkas vastust kirjutama. Aga enne telefoni kirjutamist kirjutas ta paberile mustandi ja tegi seejuures mõtlemispause. Mina olin hooletum ja tavaliselt mustandeid ei kirjutanud. Taimo mustand oli erinev sellest, mis ta telefoni kirjutas. Aga kuna paberile kirjutamise eesmärk oli ühtlasi arhiveerimine, siis ma ei teadnud, kas Taimo peab nüüd mustandisse parandusi tegema. Telefonivestluses osales ka üks kolmas mees. Neil oli seal huvilist. Taimo ütles, et nüüd ei pea enam vestlusi paberile ümber kirjutama, sest on tekkinud ka nende väljatrükkimise võimalus.

Välismaal sündinud vennad

Lugesin "Kalevipoega". Meil pidi selle põhjal muinasaja eksam tulema. Olin seda eksamit varem ka korduvalt teinud. Vahel sain parema ja vahel halvema hinde.

*
Olin kooli malenupud kaasa võtnud. Ariel vahetas need teise komplekti vastu. Teise komplektiga ma ei saanud mängida, sest Arieli antud nupud olid laua sisse torgatavad, aga mul ei olnud sellist lauda. Läksin Arielile teise klassiruumi järele. Viisin ta õppealajuhataja juurde, et õppealajuhataja ütleks, kas Ariel võib meie koolis käia.

*
Minu kõige noorem vend oli sündinud Soomes. Minu meelest ta ei olnud ainuke välismaal sündinud vend, aga teiste sünnipäevadel nende sünnikohta meelde ei tuletatud. Kõige noorem vend oli veel väike. Ta sõi. Ta pillas toidutüki maha. Isa võttis talt seepeale toidu ära. Isa ütles, et väike vend on "aadik", mille all ta mõtles aadlikku. Nii ütles ta sellepärast, et me elasime suures korteris.

Kirjanik Kallas

Teet Kallas. "Puiesteede kummaline valgus". Tallinn 1968. 205 lk.

Teet Kaldalt olen lugenud kolme raamatut - lapsena romaani "Kes tõttab öisele rongile", mis on arvatavasti tema parim, mõne aasta eest vanemat romaani "Heliseb-kõliseb..." ja tänavu ülalnimetatud lühiproosakogu. Tema loomingus on kasutatud võtteid, mida esineb ka siin blogis - realistliku ja fantastilise vaheldumine, imed, jutustuse poolelijäämine. Kui ma Kalda esimese romaani lugemise lõpetasin, hakkasin selle järgi kirjutama uut raamatut, võibolla see on mõjutanud ka minu hilisemaid kirjutisi.

Täna lõpetatud lühiproosakogus huvitas mind kirjutamisaja ajaloolise taustaga seonduv. Näiteks on praegu veidi kummaline lugeda, kui eriliseks materjaliks peeti siis nailonit, kuigi ma olen sellest mujalt ka kuulnud. Kolmes loos viidati Poola audiovisuaalsele kultuurile. Võibolla see peab olema veel vabamate maade kultuuri võrdkuju, millest Soome raadiole viidatakse üks kord. Aga võibolla ka mitte, sest Poolast tulevat oligi ilmselt kergem kätte saada, kuigi teiselt poolt ei ole Eestis olnud väga palju poola keele spetsialiste, et sealt palju tõlkida. "Loomingu Raamatukogu" olevat asutatud selleks, et avaneks võimalus avaldada tõlkekirjandust, enne oli sellest puudus. Ma pole analüüsinud, mis keelest seal on kui palju tõlgitud. Aga veel 1980. aastatest mäletan, et ajaleheputkades nägin marke ainult nendest riikidest, kus kommunistid võimul olid. Ühe bussisõidu ajal üks klassivend küsis teiselt, mitu Vietnami marki tal on, millele teine vastas, et tema sotsmaade marke ei kogu, mis oli väga imestamapanev.

Iseloomulik on lugu robotist, kellest kirjutati siis vist rohkem, kui neid maailmas vähem oli. Minu esimese klassi aabitsas oli veel tegelane robot, aga praeguses võibolla mitte. 1960. aastate robotil oli algharidus, praegu kirjutataks pigem geniaalsest tehisintellektist.

Lood raamatus on reastatud kronoloogiat arvestades. Kõigepealt on 18-aastased tegelased ja abituriendid, siis ajateenijad, edasi juba tavalised töötegijad ja vananemise tõttu populaarsust kaotada kartev seltskonnategelane.

Cromwellist eesti keeles

M. Tõldsepp. "Cromwell. Inglise riigimees ja väejuht". Suurmeeste elulood nr. 52. Tartu, 1939. 208 lk.

Olin seda raamatut juba aastal 1994 lugenud. Nüüd lugesin uuesti tänavu loetud Carlyle’i koostatud Cromwelli kõnede ja kirjade raamatuga võrdlemiseks. Vaatasin raamatukogu kataloogist, et eesti keelde on hiljem tõlgitud vene keelest üks uuem raamat Cromwellist, aga eelistan raamatut, mis on kodus olemas ja eestlase kirjutatud. Emakeeles kirjutatud raamat on tavaliselt keeleliselt meeldivam kui võõrkeelne või tõlge. Ma küll ei välista, et loen sel teemal kunagi veel midagi.

Esimesest lugemisest oli suurem osa asju meelest läinud. Mäletasin küll, et olen neist asjadest lugenud tänavu Carlyle’i raamatust, kuid mitte seda, et varem täpselt samast raamatust. Need asjad, mida ma veel mäletasin, olid enamasti õigesti meeles, aga mälu maht oli kahanenud.

Ühe asja ajaline paigutus oli siiski mälus nihkunud. Seostasin Cromwelli kurvameelsuse diagnoosi tema diktaatoriajaga, aga raamatus on see toodud tema noorusest rääkivas peatükis. Autor kirjutab Cromwelli neurootilisusest, pidades seda tema religioossuse põhjuseks. Aga too aeg oli üldse ajaloo lainete järgi suurema religioossuse aeg. Tegemist oli barokiajaga, mis oli religioossem kui eelnenud renessansi- või järgnenud valgustusaeg. Iseküsimus, kuivõrd sobib baroki mõiste Inglismaa kohta. Ülikooli kunstiajaloo konspekti järgi oli Euroopas tol ajal kolm suuremat kunstilist rühma – protestantism, vastureformatsioon ja Prantsusmaa. Konkreetselt Inglismaa kohta on kirjas, et seal oli 17. sajandil visuaalse kunsti põlgamine. Selle kohta on tõendeid ka Tõldsepa raamatus – inglise puritaanidele ei meeldinud teater, tants ega jõuluküünalde põletamine. Viimast nad pidasid katoliiklikuks kombeks. Aga kui põhiline kunsti tellija on õukond, siis Stuartite õukonnale need asjad meeldisid. Charles I naine oli Prantsusmaalt pärit katoliiklane, kes tõi kaasa oma katoliiklastest õukonna, kuni Charles selle tagasi saatis. Aga kodusõja ajal palus parlament kuninga vastu abi Šotimaalt, kes seadis tingimuseks Inglismaa presbüterlikuks muutmise. Seda otsustatigi teha, mis tõi kaasa kirikutest altarite ja kujude kõrvaldamise. Kuna Cromwell ei olnud presbüterlane, vaid independent, ähvardas teda sõjaväeteenistusest kõrvaldamine, kuni sõjavägi ise parlamendi maha surus. Kehtestati usuvabadus, aga mitte katoliiklastele, seda ei tahetud laiendada ka anglikaanidele. Juudid lubati siiski Inglismaale tagasi.

Kui Carlyle’i raamatu pealkiri võiks olla "Cromwell ja Carlyle", siis Tõldsepa oma pealkiri "Cromwell ja Stuartid". Suur osa raamatust ei räägi Cromwellist, vaid Stuartitest. Carlyle’i raamatus on hilisematele aastatele pööratud järjest suuremat tähelepanu, sest kui Cromwelli võim kasvas, hakkas temast maha jääma rohkem dokumente. Tõldsepa raamatus on vastupidi, et hilisematest aastatest kirjutatakse järjest lühemalt. Võib kahtlustada, et kui autoril hakkas käsikirja sarja jaoks ette antud maht täis saama, hakkas ta lakoonilisemalt kirjutama. Või on asi siiski selles, et murrangulisematest aastatest ongi kombeks pikemalt kirjutada.

Carlyle’i raamatust sai selgeks, et Cromwelli vägedel oli tugevam distsipliin kui kuninga omadel. Aga Tõldsepp kirjutab, et kodusõja algul olid kuninga väed siiski võitlusvõimelisemad kui parlamendi omad, sest kuningal oli rohkem ohvitsere. Cromwelli väeosa oli parem kui ülejäänud parlamendiväed, kuid Cromwell ei olnud veel ülemjuhataja. Cromwell ei olevat kaotanud ainsatki lahingut. Tema väeosa mehi nimetati raudkülgseteks.

Kuningriikide arvu kohta on Tõldsepal kolm erinevat arvu. Ühes peatükis nimetatakse Inglismaad, Šotimaad ja Iirimaad kõiki kokku Inglise kuningriigiks. Teises kohas kirjutatakse mingist mõlema kuningriigi komiteest, nagu oleks kuningriike olnud kaks. Raamatu lõpupoole on Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa siiski kolm erinevat kuningriiki. Eesti Entsüklopeedia järgi oli Charles I Suurbritannia ja Iirimaa kuningas, aga originaaldokumentidele toetuva Carlyle’i raamatu ja ingliskeelse vikipeedia järgi Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa. Tundub, et seekord on vikipeedias õigemad andmed kui Eesti Entsüklopeedias.

Carlyle hindas Cromwelli eriti usulisest seisukohast. Aga tema raamatu hilisemad täiendajad ütlevad, et ta hindas usulisi küsimusi üle, Inglise revolutsioonis oli oluline ka omavalitsuse nõudmine. Cromwell paistis siiski usulisi küsimusi rohkem tähtsustavat kui mõni muu revolutsioonitegelane. Carlyle’i raamatu lisades võrreldakse Cromwelli ja teise väejuhi Iretoni stiili, et üks tõi palju usulisi võrdlusi, aga teise stiil oli ärimehelikum. Tõldsepp kirjutab, et algul võttis Cromwell parlamendis sõna ainult usulistes küsimustes. Raamatu kokkuvõttes aga hindab Tõldsepp Cromwelli eelkõige väejuhina ja teguvõimsa isikuna.

Ma loodan, et hoolimata aju vananemisest jääb mul Tõldsepa raamat teisel lugemisel paremini meelde kui esimesel, sest nüüd kasutan paremaid lugemismeetode. 1994 ma ei teinud midagi loetu kinnistamiseks, aga nüüd kirjutan igast ajalooraamatust, mille ma läbi loen. Magistriõppest mul on paremini meeles need raamatud, mille kohta ma tegin märkmeid, mitte vabal ajal ilma märkmete tegemiseta loetud. Toimetatud raamatute kohta mäletan kõige paremini enda kirjutatud märkusi vigade ja kahtlaste kohtade kohta ning neid kohti ennast, mitte seda, mis seal õige oli ja mille kohta ma midagi ei kirjutanud. Ma arvan, et praegu ma kirjutan õppimise seisukohalt paremaid mõtteid kui magistriõppe konspektides või raamatute toimetamisel.

Pildid malelaual

Sven mängis malet. Ühel poolel oli kaks vigurit rohkem, aga ma ei olnud kindel, kas lõppmängu õnnestub võita. Pärast mängu lõppu ütles Sven, et see oli nii, nagu Randviir Tallinna malekoolis õpetas. Küsisin, kas tal on see siis veel meeles. Sven vastas, et nii hästi ei ole kui tol ajal, aga minuga mängides tuleb tal meelde. Minul ei jäänud need kaheratsu ja Itaalia avangus partiid isegi praegu meelde. Hakkasin järgmise mängu jaoks ühele lauale nuppe peale panema. Osad nupud, mis ma panin, olid liiga väiksed. Need tuli välja vahetada. Mängisin ühe tüdrukuga arvutis malet, nii et malelaud kattus piltidega. Enne seisu Toomale näitamist kustutasin enda ja tüdruku võimukeskused ära, et näidata ainult pilte.

Vaba päev

Täna ma malet ei mängi, sest loen raamatu korrektuuri. Nädala jooksul olen malega tegelenud vähemalt ühel päeval, kui vaatasin oma blogist umbes tund aega vanu mänge, teistel päevadel pole vist male jaoks aega leidnud.

Majade piiramised

Hakkasin tseremoonia korras kahte mänguasja osadeks võtma. Aga neil oli nii palju detaile, et otsustasin, et seekord ma neid lõpuni koost lahti ei võta, vaid panen kokku tagasi. Mänguasja peal oli kaks ussikest. Panin nad üksteisele lähemale. Nad roomasid üksteisest kaugemale. Panin nad uuesti üksteisele lähemale. Nüüd nõelas üks ussike teise surnuks. Ütlesin, et ma arvasin, et nad on erinevast soost, aga nad olid samast soost. Läksin ühte majja. Seal oli halb, et ringi kõndis koer. Läksime maja pööningule. Vaenlased oleks saanud tulla järele ainult väga kitsast käiku mööda. Nii kitsast käiku oli võimalik valvata, et neil sissetulekut takistada. Hakkasin käiku heinu täis toppima. Aga vaenlased hakkasid teisest kohast seina lammutama, et sisse tungida. Ja mööda kitsast käiku ei pannud nad enam ees kätt, vaid püssi, millega oleks saanud läbi heina tulistada, nii et parem oli sellest kohast lahkuda. Läksin aknast välja ja kõndisin mööda rohuga kaldteed maapinnale. Selgus, et maja ei olnud üleni piiramisrõngasse võetud, seetõttu tekkis lootus, et õnnestub põgeneda. Hakkasin mööda maanteed kõndima. Mööda sõitis vaenlase auto. See paiskus teelt välja rohu peale. Vaenlased tulid autost välja, et minna maja piirajatele täienduseks. Keerasin nüüd vastassuunas, et nendest eemalduda. Teesklesin, et olen möödakäija. Mul õnnestus vaenlased ära petta. Läksin metsa, aga seal oli ka inimesi. Peitsin põõsasse.

*
Vaatasin Infopartisani blogi. Seal oli viimasel ajal avaldatud naljalugusid, mida seal varem polnud ilmunud. Blogis oli kirjutatud Euroopa Liitu astumise vastu. Aga nüüd pidi selle blogi tegevus lõppema. Infopartisan kirjutas, et kui seisukohad on valed, siis tuleb need ümber hinnata. Vahel tuleb kõige lõpus öelda, et kõik kirjutatu oli vale. Artur vastas, et enne Euroopa Liitu astumist kardeti sisserännet, aga tulnud on hoopis väljaränne. Tõenäoliselt hääbub Eesti riik väljarände tõttu. Mina olin migratsiooniohu eest hoiatanud.

*
Ühe maja keldris istus selle peremees. See kelder oli põrgu. Peremees ütles, et põrgu ukse läbimise ohtu ei ole. Sellega ta mõtles vist, et taevas on põrgu all, aga vaenlased taevasse ei pääse. Või et maja on sisse piiratud, aga sissetung ei saa toimuda keldri alt, sest seal ei ole avavust. Peremees ütles, et tavaliselt tungitakse majadesse katuseluugist. Vaenlased olidki juba katusel ja tulid katuseluugist sisse. Kuna sõdades naised vägistati, siis valis majaperemehe naine ise, milline vaenlane võib teda vägistada. Ta valis sellise, kes oli juba varasemast tema tuttav. Selle linna ajalehes ei olnud uudis selle maja vallutamisest üldse esikohal. Ajalehes kirjutati ka Hitlerist, sest see lugu juhtus ajal, kui Hitler oli Saksamaal võimul. Tõenäoliselt Hitleri võimuloleku tõttu oligi teises riigis selline lugu võimalik.

Raamatute vähendamine

Osad meie pere liikmed olid kolinud teistesse korteritesse. Seetõttu otsustati meie korteris raamatute arvu vähendada. Ma pidin ütlema, millised raamatud alles jätta. Alustuseks ütlesin, et sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" jätta alles kaks mulle kingitud raamatut ja neli Dumas' raamatut, ülejäänud mind ei huvita. Mulle vastati, et viies Dumas' raamat on ka ilmunud, võibolla peaks selle ka ostma. Vastasin, et ei, seda ma ei taha, seal on d'Artagnan juba surnud, kuigi Aramis ja Athose poeg on veel elus. Vaatasin riiuleid edasi. Ütlesin, et ühtegi sarja ma ei luba ära visata. "Seiklusjutte maalt ja merelt" ma ei nimetanud veel sarjaks, küll aga "Maailm ja mõnda". Leidsime riiulist ühed moeajakirjad. Ütlesin, et võibolla Tõnut need huvitaksid. Soovitasin, et osad raamatud võiks ära viskamise asemel antikvariaati anda. Lasteraamatutest tahtsin lemmikraamatud endale jätta ja ülejäänud jagada vendadele, kellel on lapsi. Raamatute vähendamise tagajärjel jäi toas mitu riiulit vähemaks. Nüüd sai hakata uusi raamatuid ostma.

*
Televiisoris näidati merd ja merekallast. Seal oli Infopartisan, kes võttis riiulist ühe raamatu. Ta ütles, et varem teda see raamat ei huvitanud, aga viimasel ajal on meeldima hakanud. See oli seaduste kogu. Infopartisan nimetas seda vanapaganlikuks raamatuks. Mõtlesin, et seadused koosnevad võõrsõnadest, aga vanapaganlik võiks olla midagi eestipärast.

*
Olin venna korteris. Olime talle andnud hulga lasteraamatuid. Hakkasin nutma ja ütlesin, et jätsin paremad lasteraamatud endale ja andsin halvemad vennapoegadele. Selle tulemus on, et vennapojad loevad halbu raamatuid või ei loe üldse. Mõtlesin, et lahendus oleks, kui osta poest uusi raamatuid.

*
Olime kirjastuses arvuti taga. Taharuumi oli üks inimene lukutaha jäänud ja ta hakkas ust lahti lõhkuma. Kui ta sealt välja pääses, siis ta ütles, et on avastatud uus haigus, mille vastu ei ole ravi. See on ühe haiguse haigus. Teadlased siiski uurisid sellesse haigusesse nakatunud loomi ega kartnud. Ütlesin, et selliseid haigusi on palju, mille vastu ei ole ravi, sest osad on loomade haigused. Või taimede või bakterite. Pille ütles, et tema on avastanud, et Golfi hoovus ei lähe ainult Ameerika kõrvalt, vaid ka Aafrika kõrvalt. Vaatasin gloobust. Ütlesin, et Golfi hoovus on gloobusel ka Aafrika kõrvale märgitud. Üks joon oli Kesk-Atlandi ahelik, aga teine joon hoovus. Ütlesin, et see on selge, et Läänetuulte hoovus surub kogu pikkuses vett põhjapoole. Vaatasin Piiblit. Vanast Testamendis oli kaks lauluraamatut - Taaveti ja Danieli. Vaatasin Danieli oma. Seal olid erinevalt ülejäänud Piiblist read värssideks murtud. Aga originaalis esinenud riimid olid tõlkes osalt kaduma läinud. Tõlkida oli võimalik ka riimidega. Aga arvati, et Piibli puhul ei saa seda teha, sest tegemist on pühakirjaga ja mõte tuleb võimalikult täpselt edasi anda.

Juuste hind

Täna käisin juuksuris. Hind oli jälle tõusnud. Eelmine kord maksis minu mälu järgi seitse eurot, täna kaheksa. Või oli asi selles, et viimastel kordadel olen lasknud juuksed natuke lühemaks lõigata kui varem. Juuste värvimine olevat kallim kui nende lõikamine. Juuksed kasvavad peast välja ja viivad raha välja. Olevat olemas ka juuste pikendamise teenus.

Tahan eksameid teha

Mul oli pooleli raamatu tõlkimine inglise keelest eesti keelde. Mõnedele inimestele anti ülesanne tõlkida samad laused eesti keelest inglise keelde. Üks neist oli minu endine inglise keele õpetaja. Ta tõlkis kõik kolm lauset kiiresti ära, ilma sõnaraamatut kasutamata. Siis ta kontrollis, et oli tõlkinud kõik täpselt sama moodi nagu originaalis. Ta oli teadnud isegi keerulist kaheosalist liitsõna, mille mina olin tõlkinud eesti keelde sõnaga "värav". Õpetaja ütles, et 19. sajandi keel on see, mida neile õpetati. Minul läks tõlkimine aeglaselt. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et mina õppisin inglise keelt ainult koolis, aga õpetaja ka ülikoolis.

*
Olin internetipangas. Tahtsin teha ülekannet, aga mingi takistus oli ees. Siis teostus iseeneslikult ülekanne Pille arvele, kuhu ma polnud ülekannet teha tahtnud, nii et talle läks kolmandik minu rahast. Rääkisin juhtunust Pillega. Pille arvas, et raha varastab pank. Läksin panka, et oma raha tagasi saada. Pangatöötaja ütles, et võibolla on raha ülekandmise põhjus perekonnaliikmete vaheliste suhete halvenemine. Vastasin, et nii see ei ole, sest kui Pille oleks pannud arvutisse nuhkvara, ei oleks ta sellega kogutud andmeid saanud enne kasutada, kui mina arvuti tagant ära tulen. Raha maksti mulle tagasi. Aga nähtavasti võeti mõlema ülekande juures teenustasu. Hoiatasin, et kui mult teenustasu võetakse, siis kaeban panga kohtusse ja panen loo "Postimehe" esiküljele. Magasin kodus oma voodis. Minu voodi kohal rippus kahekorruselises voodis teisel korrusel magaja käsi. Püüdsin seda eemale lükata. Aga käsi haaras minu käest kinni ja tuli võidelda. Natukese aja pärast võtsin ette uue katse kätt eemale lükata ja võitlus kordus. Kui olin jälle oma käe vabaks saanud, siis püüdsin õudusest röökida, aga ei jaksanud hästi seda teha. Mulle tulid meelde laulusõnad "näpista mind veel üks kord, kas ma tõesti und ei näe." Seetõttu püüdsin ennast esimest korda unenägudes näpistada, aga sellel polnud mingeid tulemusi. Mulle tuli meelde vana võte, kuidas saab ärgata - minna vannituppa. Hakkasin voodist välja tulema. Kohe andis ärkamiseks lootust, et pidin samu liigutusi mitu korda tegema. Vahepeal olin  jälle voodis pikali. Teel vannituppa süütasin kõik lambid. Ainult vannitoa enda lamp ei süttinud. Pimedas vannitoas, kus oli ainult natuke midagi mujalt paistva valguse tõttu näha, läks mul hirm üle.

*
Mõtlesin, et sellepärast, et ma pole autokoolis käinud, mõistan jalakäijana ka autosid halvemini. Lähen autokooli, aga sõitmist seal ei proovi, vaid teen ära ainult teooriaeksami. Ütlesin, et ma tahan autokooli minna, aga ma ei taha lube, vaid eksameid teha. Olime matemaatikaklassis. Küsiti, kellel on olnud tunnistusel kaks. Peep vastas, et ta ei tea. Tal oli arvatavasti kõige rohkem kahtesid olnud. Mina ütlesin, et ma tean, aga ma ei ütle. Mul oli kümnendas klassis ühel trimestril saksa keel kaks. Seda ma ei hakanud ütlema, et järgmisel aastal tegin saksa keele eksami viiele. Küsisin, kas parem on kui tunnistusel on kaks või kui on kriips. Vastati, et see on iks. Mina ütlesin, et see mind ei huvita, ikse pannakse praegu, mind huvitab see, mis meie ajal oli. Neid, kellel on endal lapsed, võib see huvitada, mis praegu on. Mõtlesin, et ikse oleks parem mitte panna, sest hilinemisi märgitakse plussiga ja see võib iksiga segi minna. Nägin klassis Pille P-d. Mõtlesin, et tal olid vist ühel aastal kõik kriipsud, aga kui ta oleks koolis käinud, oleks kõik viied olnud. Lugesin ajalehte. Ivo vaatas, mida ma loen.

Midagi malest

Avaldan viimase mälu järgi üles kirjutatud partii. See ei ole hea mäng, seetõttu ma ei pannud seda blogisse kohe. Aga kuna midagi muud ei ole viimastel nädalatel lisandunud, siis täna riputan selle siiski üles, sest see on minu arvates parem kui mitte midagi.

Runnel-Trohhalev
20. juuni 2013
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 e6 5. 0-0 Re7 6. c3 a6 7. Oc6 Rc6 8. d4 cd 9. cd d6 10. Ve1 Oe7 11. Rc3 0-0 12. Of4 d5 13. ed ed 14. a3 Og4 15. Vc1 Of6 16. Oe5 Oe5 17. Ve5 (Käisin nii, kuna puutusin juba nupu ära, ootamata, kas vastane nõuab.) ... Re5 18. de Ve8 19. Ld5 Of3 20. gf Lg5+ 21. Kh1 Lc1+ 0:1.

*
Ükskord rääkisin ühe maletajaga ühest ajakirjanikust. Tema arvas, et see on väga hea ajakirjanik. Mina vastasin, et üks teine maletaja arvas vastupidi. Seepeale ütles vestluskaaslane, et see teine maletaja oli teine järk. Aga teine järk oli ta siiski äärmisel juhul males. Kui ta male asemel millelegi muule keskendus, võis ta muul alal seda tugevam olla. Aga kui maletajad tunnevad üksteist peamiselt malemänguoskuse järgi, võivad nad selle unustada. Ise võib ka ennast alahindama hakata. Seetõttu on üldse kahtlane, kui palju ma peaks malet mängima või sellest kirjutama, kui see ei ole mu kõige tugevam külg. Maletrenni läksin sellepärast, et males olin tugevam kui füüsilistel spordialadel. Aga mõnes asjas olen ma veel tugevam kui üldse ühelgi spordialal. Näiteks olin ma ülikoolis üks paremaid eksamitegijaid. Aga ma arvan, et kui ma malet mängin, siis tasub mul sellest ka kirjutada, sest malest kirjutajaid on väga vähe ja enamik maletajaid lihtsalt ei viitsi nii palju kirjutada kui mina. Vahepeal oli Eestis mitu puhtmale blogi, aga nende tegijatel sai viitsimine enne otsa kui minul. Peale blogis kirjutamise olen ühe maleraamatu koostanud, mis oli minu esimene töö pärast magistriõppe lõpeatmist. Mõni arvas siis ka, et minu mängutugevusega maletaja ei peaks maleraamatut koostama. Ehk umbes sama moodi, nagu eespool nimetatud ajakirjaniku kiitja selle kritiseerijast. Kas oleks siis parem, kui oleks üks maleraamat vähem? Tugevamatel maletajatel oli võimalus see ise enne mind koostada, aga neil ei ole kõigil jälle magistrikraadi, mis raamatute koostamisel samuti kasuks tuleb. Ja kui paljud oleks üldse nõus nii väikese tasu eest nii suurt tööd tegema? Maletajad, kes minu blogi külastavad, vaatavad tavaliselt ainult malerubriiki ega uuri, kas mul on malemänguoskusest tugevamaid külgi. Kui nad loeks, siis võibolla huvitaks neid ka unenäorubriikide maleteemalised unenäod. Üheks enda tugevaks küljeks pean mälu. Mul jäävad keskmisest inimesest paremini meelde vähemalt lapsepõlv, luuletused, aastaarvud, unenäod ja malepartiid. Näod jäävad ehk keskmisest halvemini. Fantaasiat pean samuti tugevaks küljeks, sest ma olen avaldanud viis ilukirjanduslikku raamatut ja näen rohkem uusi kui korduvaid unenägusid. Seetõttu ma olen nõus mängima nii traditsioonilist malet, kus tähtis on mälu, kui ka Fischeri malet, kus suureneb oma peaga mõtlemise tähtsus.

Paberipoes

Täna ostsin neli uut kaustikut. Panen selle kirja, et järgmise ostmise ajal vaadata, kui kauaks neist jätkus. Eelmistel kordadel olen ostnud nüüdseks suletud poest selliseid, mille kaanel on pilt, aga nüüd sain islamipärasemaid, millel on pildi asemel muster. Pilt võib olla hea või halb, aga mustrid on rahulikud. Kõik neli on erineva lehtede arvuga.

Salat postkastis

Olin Pireti ja Kerstini maja ees. Seal sõitsid lapsed kelguga mäest alla. Libistasin ka ennast saabastega mööda suusarada. Mõni laps sõitis kelgu asemel kilekoti peal, sest see ka libises. Läksin oma praegusesse majja. Vaatasin postkasti. Sinna oli pandud nii kõrvitsasalatit kui ka hunnik kirju. Võtsin kirjad kõrvitsasalati seest välja. Kõrvitsasalati olid toonud sugulased maalt. Neil ei olnud salat purgis, vaid lahtiselt. Kirjad oleks võinud sel juhul panna postkastide ülemisele servale, et nad märjaks ei saaks. Küsisin Jani emalt, kes salati ja kirjad ühte kasti pani, sest ta oli kirjakandja ja sai selle järgmine kord ära hoida. Ma ei teadnud, kas enne oli pandud salat või kirjad.

*
Mängisin Sveniga malet. Vabal liinil toimus vankrite vahetus, mille käigus Sven kaotas lipu ja alistus. Eelmine kord olin seda varianti mänginud halvemini ja kaotanud. Kirjutasin tänase mängu mälu järgi paberilipikule üles. Seejärel kirjutasin ka eelmise mängu. See oli mängitud kaks nädalat tagasi, aga oli mul veel meeles.

**

Täna öösel oli halb unenägu, mida ma üles ei kirjuta. Aga õhtul jalutades tulid väga head mõtted. Neist mõne ma olen juba varem üles kirjutanud, sest need mõtted olid peamiselt meenutused. Pärast jalutamas käimist lugesin juturaamatut, mida oli ka väga hea lugeda. Suurem jagu päevast lugesin varsti ilmuva raamatu korrektuuri. Sain esimese tsükli neljast läbi. Esimesed leheküljed lugesin juba eile õhtul. Eile oli mul puhkepäev, aga korrektuuri lugemine pole igapäevane töö, seetõttu sellega hakkasin pihta. Igapäevase töö all mõtlesin iga tööpäevast.

Vana-Kreeka ajalugu

"Vana-Kreeka inimene". Koostaja Jean-Pierre Vernant. Tõlkinud Heigo Sooman ja Kattri Türk. Eesti keeles 2001, originaal 1991. 311 lk.

Raamatul ei ole ühtegi kreeklasest autorit. Kõige rohkem on autorite hulgas itaallasi. Magistritöö jaoks Itaalia fašismi teemalisi ajaleheartikleid uurides kohtasin väidet, et Itaalia ja Kreeka vahel on valitsenud aastatuhandeid vastuolud. Seda kirjutati vist 1923. a. Korfu konflikti puhul. Sellest raamatust ma ei märganud, et itaallastest autoritel midagi Kreeka vastu oleks, kuigi Kreekat ja Roomat on võrreldud. Üks võrdlus on, et Rooma oli kreeka linnadest kõige sarnasem Spartaga. Umbes sama olen ise järeldanud ka raamatust "Indiaani püramiidide saladused" kirjutades, kui pidasin maiasid sarnasemaks kreeklaste või ateenlastega ja neid alistanud teist indiaanirahvast roomlaste või spartalastega.

Nüüd loetud raamatust saab teada, et Vana-Kreeka linnriike oli umbes tuhat. Aga raamat keskendub põhiliselt Ateenale, natuke ka Spartale, põhiliselt klassikalisele ajajärgule. Teadmiste tase, mida lugejalt eeldatakse, on eri peatükkides erinev. Ei olnud vist kuskil seletatud, millal Vana-Kreeka ajaloo perioodid lõppesid või algasid. Viimases peatükis seevastu seletatakse, milline kreeka jumal oli mille jumal, mida koolis õpetati juba kuuendas klassis. Aga viimasest peatükist varasemates eeldatakse siiski, et lugeja teab ka seda.

Perioodid oleks võinud raamatu algul tabelina defineerida. Neid ei ole defineeritud igas teatmeteoses ühtemoodi. Eesti Entsüklopeedias on olemas järgmised perioodid: 1) Kreeta-Mükeene ajajärk 3.-2. aastatuhat, 2) Homerose ajajärk 11.-9. sajand, 3) arhailine ajajärk 8.-6. sajand, 4) klassikaline ajajärk 5. sajand – 330, 5) hellenism 330-146. Antiigileksikonis olid neist märksõnadest olemas ainult osad ja neid on teisiti periodiseeritud. Hellenism kestis selle järgi Aleksander Suure vallutustest kuni aastateni 31/30, arhailine ajajärk 7. ja 6. sajandil e.Kr. Läbi loetud raamatus räägiti veel kangelasajajärgust, millist perioodi pole kummaski teatmeteoses.

Raamatust saab kinnitust, et ratsionalismi ja irratsionalismi lainete osas jääb antiikaeg ratsionaalsemasse aega. Erandiks on vast veinijumal Dionysosega seotud pidustused, kui vallandus irratsionaalne käitumine. Aga üldiselt arvasid kreeklased, et eetikas on tähtsam mõistus kui tunded. Ratsionaalsuse väljendus on ehk ka armulugude puudumine klassikalise ajastu kirjanduses, kuigi ratsionaalne renessansiaeg väljendus hoopis "Dekameroni" kirjutamises, mis koosneb seda laadi lugudest. Ükskord lugesin, et keegi homovastane kirjutas, et jutt vanade kreeklaste homomeelsusest on liialdatud, kuna kreeka kirjanduses esineb homosuhteid vähe. Aga klassikalise ajastu kirjanduses olevat puudunud ka erisoost armastajate paarid. Kreeka mütoloogiast on siiski jumalate armulugusid teada, aga mütoloogia sai alguse varem.

Vanas Kreekas olevat üldiselt puudunud patu mõiste. Aga oli olemas kuriteo mõiste. Minu arusaamise järgi on patt ja kuritegu vahel sünonüümid. Patt oleks süü jumala ees ja kuritegu inimese ees. Seal, kus kehtivad šariaadiseadused, peaksid nad kattuma. Eristada võib ehk veel kuritegu ja häbitegu. Sõjas põgenemine olevat toonud kaasa eluaegse häbi.

Viimastel aastatel on Kreekat süüdistatud, et ta elab ülejäänud Euroopa arvel. Selles osas paistavad kreeklastel olevat pikad ajaloolised traditsioonid. Vana-Kreeka noorukitelt nõuti, et nad elaksid mõnda aega varastamisest, aga nii, et nad vahele ei jää. Noored Sparta kodanikud pidid lisaks tapma alistatud rahva helootide liikmeid. Heloodid olevat aga sageli üles tõusnud, sest mäletasid veel vabadusaega. See oleks argument, mis suurendab analoogia põhjal tõenäosust, et ka Jüriöö ülestõus oli seotud mälestusega kaotatud vabadusest, milline teema oli õhus "Eesti ajaloo" teise köitega seoses.

"Eesti ajaloo" teise köite juurde läksid mõtted ka nüüd loetud raamatu sissejuhatavas peatükis. Raamatu pealkirjas ei räägita vanadest kreeklastest, vaid Vana-Kreeka inimesest, nagu ei sobiks ükski rahvustele viitav sõna. Aga sissejuhatavas peatükis minnakse veel kaugemale ja seatakse kahtluse alla, kas oli üldse olemas vaadeldud aega ja ala ühendav Vana-Kreeka inimene, seda pigem eitades. Sel juhul oleks võinud vastava raamatu koostamist põhjendada. "Eesti ajaloo" teises köitest põhjendati Vana-Liivimaa poliitilist ühtekuuluvust maapäevadega. Raamatus Vana-Kreekast tuletatakse meelde kreeklasi ühendavaid olümpiamänge, mis ei olnud ainukesed ülekreekalised mängud. Ühes peatükis öeldakse, et hellenismiaja inimene ei olnud enam vanakreeka inimene. Me õppisime ülikoolis samuti hellenismi Rooma ajaloo loengukursuses. Aga ühes loetud raamatu peatükis on siiski eraldi alapeatükk hellenismisajast, võrdlusi tuuakse ka teistes peatükkides.

Euroopa kultuuri on peetud individualistlikuks, aga vana-kreeka oma seda veel ei olnud. Kreekat on peetud Euroopa kultuuri ja demokraatia hälliks. Aga selles võib näha ka Natsi-Saksamaa eeskuju, sest kreeklased jätsid nälga surema lapsed, kes ei olnud sündides terved. Ka vanemaks saanud inimestest pagendati neid, kellel esines mõni füüsiline või vaimne defekt. Haigete vastsündinute tapmisest lugedes tuli meelde pime laulik Homeros, keda võib pidada kreeklaste rahvuskangelaseks. Aga kui raamat Homerose juurde jõudis, ei mainitud üldse, et teda on pimedaks peetud, vaid vastupidi, kui tähtis on tema teostes nägemismeel. Eestlasi on nimetatud kõrva- või muusikarahvaks, selle raamatu järgi olid vanad kreeklased silmarahvas.

Tõlkes ei olnud kõik ühtlane. Ühes peatükis oli kirjutatud "olümpiamängud", teises "Olympia mängud". Ühes kohas esines sõna "kurtisaanid", mis tundus kahtlane, sest see on prantsuse päritolu. Võibolla mõeldi hetääre. Teistel lehekülgedel on hetääri sõna kasutatud.

Vanad intervjuud

Olin maleturniiril. Olin kodust kaasa võtnud vanu "Eesti Malelehe" numbreid ja lugesin neid enne mängu algust. Praegu lugesin intervjuud J. Polgariga. Juuresolevatel fotodel olid ka tema õed. Praegu vaadates olid nad nendel fotodel ilusamad ja nooremad kui lehenumbrite ilmumise ajal. Intervjuu oli tehtud maleolümpial. Mäletasin, et teises numbris on J. Polgariga pikem intervjuu, mis on tehtud samadel võistlustel. Nähtavasti tuli neil seal väga palju intervjuusid anda ja see oli nende jaoks tüütu. Polgar ütles intervjuus, et sisuliselt ta on juba maailmameister. Tegelikult oli ta ainult maailma kümnes ja sealt enam kõrgemale ei kerkinud, aga seda ta ette ei teadnud. Vaatasin, et olin jätnud nähtavale kohale reklaami, kus oli väga väheste riietega naine. Aga ma ei hakanud seda nüüd ka ära peitma.

Suvine Fischeri male

Täna mängisin Tättega Fischeri malet tulemusega 1,5:1,5. Mõtlemisaeg oli 10 minutit. Turniiri ei toimunud. Eelmine nädal oli toimunud 10 osavõtjaga tavaliste reeglitega turniir tulemustega 1. Kõiv 8,5 punkti, 2. Trohhalev 8, 3. Seljodkin 7. Fischeri male on huvitavam kui tavaline. Algajatele võib tavaline huvitavam olla.

Igapäevane harjutus

Kirjutasin Helinale kirja. Kiri oli ühe Euroopa Liidu teemalise ajaleheartikli kommentaar. Kirja lõppu lisasin kolm linki täiendavale lugemismaterjalile. Siis mõtlesin, et niiviisi on lugemismaterjali liiga palju, pealegi pole see teema Helina jaoks kõige huvitavam, seetõttu kustutasin lingid ära ja saatsin kirja teele. Pärast seda mõtlesin, et kuna see, mis ma teele saatsin, kattub blogisissekandega, ja võibolla loeb Helina minu blogi, siis oleks parem olnud, kui ma oleks lingid alles jätnud, et oleks blogisissekandest mingi erinevus. Jagomägi rääkis mulle, et ma pean kirjutama harjutamiseks iga päev ühe ajaleheartikli kommentaari. Selleks pean ma ostma erinevatel kordadel erinevaid ajalehti. Hakkasin koju minema. Mõtlesin, et ma olen kirjutanud iga päev veel erinevamatel teemadel kui erinevate artiklite kommenteerimine. Kodus vaatasin fotoaparaati. Ühel korral olin bussijaama putkade taga näinud, kui Kuusk Karmenit pildistas. Karmen oli küsinud, kas ma ka pildistan. Olin vastanud, et seda ma ei tee, sest kuskil ei ole pildistamiseks sobivat kohta. Olin peitnud fotoaparaadi riiete alla. Aga hiljem olin joonistanud vihikusse fotode järgi kaks naist. Või ühe naise olin joonistanud foto järgi ja teise kõrvale esimese joonistuse järgi. Kahele joonistusele olin joonistanud ümber ühise iluraami. Mõtlesin, et pildistan seda joonistust ja riputan foto blogisse üles.

Sõnadesegamise ülesanne

Vaatasin matemaatikaraamatut. See koosnes ülesannetest. Esimese osa lõpus oli kaks ülesannet luuletuste sõnadega. Kummaski ülesandes olid neljal real ära segatud nelja erineva luuletuse sõnad, mille käändeid oli muudetud. Esimeses neist ülesannetest olid kolm luuletust mulle tuttavad, neljanda sõnad olid lihtsalt ülejäänud sõnad. Lapsena olid need ülesanded tundunud mulle hästi rasked, aga nüüd olid mu teadmised nii suured, et lahendasin kerge vaevaga. Aleksander III astus Aleksander II vastu välja. Aga oli teada, et Aleksander III teda ei kukutanud, sest Aleksander II tapeti atentaadiga. Aleksander III õukondlased rivistusid pildi tegemiseks naaberhoovis. Nad hakkasid laias rivis edasi ratsutama. Oli Esimese maailmasõja puhkemise eelne aeg ja kasutusele tulid uued leiutised. Taevas hakkasid lendama helikopterid. Neid nimetati lollideks sihtmärkideks, sest nad lendasid nii madalal, et neid oli kerge alla tulistada. Oli teada, et Esimese maailmasõja ajal õhusõidukite arv kasvas kõvasti. Enne Esimest maailmasõda leiutati ka ajalehefoto. Areng läks siis kiiresti edasi ja läks ka praegu. Varsti pidi ta väga kaugele välja jõudma. Ainult inimene ei arenenud. Hakkasin Atlantise lähedal üle autotee minema. Tee keskel olevale saarele keeras auto. Ma ei läinud üle ülekäigukohast, vaid kaugemalt diagonaalis. Kui mulle oleks öeldud, et ma rikkusin liikluseeskirju, siis oleksin vastanud, et ma tegin seda sellepärast, et auto rikkus enne mind.

*
Olin Jakobi tänava maleklubis. Turniir ei olnud veel alanud. Seal oli üks minuvanune mängija. Vihmand mängis temaga ja ütles lõpetades, et see mängija on uskumatult nõrk. Minu kohta ei olnud Vihmand niimoodi öelnud, kuigi see noor mängija mind võitis. Ma täpselt ei mäletanud, osa mänge ma vist ka võitsin või viigistasin. Kavatsesin järjest tugevamaks minna, aga ma ei olnud kindel, kas see õnnestub juba täna. Jakobi tänaval oli klubi asunud algul ühes majas. Pärast seda, kui maja teises otsas oli tulekahju, oli ta kolinud kõrvalmajja. Turniire tehti osalt õues. Aga nüüd avastasin, et vana klubi uksest läks ka praegu inimesi sisse ja selle uksel oli silt "MALE". Võibolla oli seal kogu aeg malet mängitud, aga ma polnud varem sinna vaadanud. Vanadesse ruumidesse sisenedes ütlesin, et mingi salaklubi, mis salaklubi see on. Nägin seal mitut mängijat, sealhulgas Arturit. Olin saatnud paari päeva eest sellise kirja, et olingi arvanud, et Artur täna kohale tuleb. Aga võibolla oli ta kogu aeg vanades ruumides käinud. Ma hakkasin kahtlema, kas need on ikka vanad ruumid või järgmine maja. Läksin uutesse ruumidesse. Küsisin, mis maja see on. Vastati, et see on ühe asutuse maja. Ma polnud kindel, kas seda öeldi vanade või uute ruumide kohta. Vanadest ruumidest kostis Särgava hääl, et kui need ja need mängima panna, siis saab tugeva turniiri kokku. Tundus, et täna tehakse turniir hoopis seal, pidin sinna kiirustama.

Laenutused 2012

Eelmine aasta on tehtud minu autoriõigustega teostele 199 laenutust, mille eest saan 7 eurot ja 47 senti. Minu isal on laenutusi 2302 ja ta teenib 126 eurot ja 83 senti.

Riiklik toetus

Arvasin, et Nõukogude ajal toetas riiki malet. Aga Rei vaidles vastu, et mingit riiki ei olnud, lapsevanemad organiseerisid ise sõite. Kui läksin isa juurde, ütles isa vastupidi, et riik otsustas isegi, kes peab saama maailmameistriks. Mul läks meelest, kumba ütles Rei ja kumba isa. Üks oli öelnud, et malenupud ise organiseerusid. Läksin laste maleturniirile ja vaatasin ühte mängu pealt. Üks laps tahtis käia odaga üle kahe enda viguri. Ütlesin, et see on valekäik. Järgmiseks ütlesin, et nüüd ma ütlesin ette. Rei küsis, mida ma ette olin öelnud. Kui seletasin, ütles Rei, et see oli suur etteütlemine. Laps hakkas uuesti seda käiku tegema. Ütlesin, et enne mulle tundus, et see oli valekäik, aga nüüd enam ei tundu. Sellega sai etteütlemise tühistada. Või oli see uus etteütlemine. Mõtlesin, miks ma ei võinud öelda, kui mind võib võtta kohtunikuna.

*
Olin saatnud Oudekkile luuletusi, aga ta ei olnud neid üles riputanud. Ühe staatuseks oli ta märkinud "ootel", teistele isegi mitte seda. Kohta, kuhu ootel luuletus pidi lõpuks riputatama, nimetas ta ingliskeelse sõnaga "Pool". Või oli see seal juba üleval ja ootas kustutamist. Mina riputasin kõik asjad kohe üles, aga Oudekki oli kannatlikum ja võis pool aastat oodata. Vaatasin, et kahe erineva lause lõpus on erineva suurusega punkt. Tundus, et asi on selles, et üks on halvasti skänneeritud. Skänneerisin uuesti, aga siis hakkasid mõlemad punktid suurenema. Kuni ma katkestasin, et nad lõputult suureks ei läheks. Aga tundus, et nad on praegu nii suured, kuna nad on märjad, kuivades peaksid nad jälle väiksemaks minema.

*
Lugesin ülikooli loengukonspekti. Loengupidaja ei olnud vahet teinud isegi Saksa keisril ja Saksa kuningal. Mina teadsin, et Saksa kuningas sai keisriks pärast Roomas kroonimist, aga loengus oli öeldud, et Roomas keisrit ainult õnnistati. Loengukonspektid olid seega detailsemad kui raamatud. Raamatutes olid ainult aastaarvud, aga loengukonspektis ka kuupäevad. Kuigi teiselt poolt võis mõni kuupäev olla valesti üles kirjutatud. Konspektis oli viidatud mingile teosele, mida soovitati täiendavalt lugeda. Mõtlesin, et tellin selle raamatukogust välja ja vaatan, mis see on. Aga koos pealkirjaga ei olnud nimetatud ilmumisandmeid. See näitas, et peaks olemas olema veel mingi dokument, kus on pikem kirjanduse nimekiri. Võibolla tuli seda küsida õppetoolist.

*
Oli laagri viimane päev. Hakkasin kojusõiduks asju pakkima. Voodi kõrval riiulis oli kahte liiki raamatuid - ühed olid kodust kaasa võetud, teised olid laagri omad. Mõne puhul ma ei mäletanud, kummaga on tegemist. Sel juhul tuli see jätta laagrisse. Kõndisin maanteele. Nägin teeviida järgi, et ma ei olnudki laagris vangis, vaid kahe tunni kõndimisega oleks Tartusse jõudnud. Aga enne proovimist ei oleks teadnud, kui hästi ma nii pikka maad kõndida jõuan.

Tipptase

Olin maleklassis. Arvasin, et kui Tartu ülikool kuulub maailma paremate hulka, siis võiks siinne maleelu olla ka maailma tipptasemel, sest kõige paremad maletajad lähevad õppima kõige parematesse ülikoolidesse. Tartusse oli välismaalt tugevaid maletajaid õppima tulnud. Praegu elas Tartus isegi Kamski. Enam ta kõiki ei võitnud, vaid osad mängud kaotas. Ma polnud kindel, kas tegemist on Kamski enda või tema isaga. Enne maleklassist lahkumist ütlesin, et ma tulin siia täna ainult õppeaasta alguse puhul, rohkem ma sel õppeaastal ei tule. Üks vanamees pahandas, et kõik vaatavad raamatuid ja mängu ei toimugi. Rei õpetas noori nii, et pani nad raamatuid lugema. Vanamehed ei olnud sellega harjunud, vaid tahtsid ainult mängida.

*
Tõnu ja Klaus maalisid minu maalide järgi uus pilte. Ütlesin neile, et neil ei ole mõtet seda teha, sest nad ei saa isegi autoriõigusi. Pille soovitas, et ma ka maaliks. Vastasin, et mina vana pildi järgi uut ei maali, sest täpselt samasugust ei ole võimalik teha, uus tuleb alati halvem. Ainult kirjutades on võimalik täpselt samasugust teost teha, juhul kui kirjutada klahvidega. Pille näitas minu pildil värvitilku ja küsis, kas ma need tegin ka meelega. Näitasin vastuseks, et vahel ma olen vajutanud pintsliotsa laiaks ja keeranud seda ringi, et pildile tuleks päike. Uusi pilte hakati panema märgade piltide peale. Hüüdsin, et ma ei luba neid ära rikkuda, kiskudes pildid üksteise küljest lahti. Tõnu näitas mulle pilte. Kõige rohkem meeldisid mulle need pildid, kus oli musta värvi.