"Ajalooline Ajakiri" 150

"Ajalooline Ajakiri" 2014, 4 (150).

Ivar Leimus kirjutab keskaegse Liivimaa kaaluühikutest. Sama nimega kaaluühik oli erinevates linnades ja erinevatel aastatel erineva väärtusega. Lisaks ei näidanud kõik kaalud nii, nagu kaaluviht seda eeldanuks. Eelmine koht, kust mõõtühikutest lugesin, oli 1899. a. "Olevik". Seal kiideti, et uued kümnendsüsteemil põhinevad mõõtühikud on palju paremad kui vanad süsteemitud. Uutele mõõtühikutele hakati minema Prantsuse revolutsiooni ajal meetri kasutuselevõtuga. Seega kui tavaliselt peetakse valgustusaega romantismiajast ratsionaalsemaks, siis romantismiajal oli olemas juba ratsionaalsem mõõtühik.

Margo Roasto kirjutab Pätsi vaadetest maaküsimusele 1905. a. revolutsiooni paiku. Revolutsiooni on nimetatud Vene revolutsiooniks. Raamatus "Läti rahva elurada" kirjutati lätlastele sobivast võimalusest nimetada seda Läti revolutsiooniks, sest Lätis olevat revolutsioon olnud kõige teravam. Ka Eestis nimetati karmimate abinõude tarvituselevõtmist "läti keeles kõnelemiseks".

Peale Pätsi vaadete on ülevaade antud ka teiste eesti parteide omadest. Tõnisson pooldas mõisamaade minekut talupoegade eraomandiks, tema vastased talupoegade kätte põlisele rendile. Pätsi seisukoht oli vahepealne, et osa maad läheks eraomandiks, lisaks loodaks riiklik maatagavara, kust maatud saaks maad põlisele rendile.

Avaldasin ükskord ajakirjas "Tuna" arvustuse, kus panin kirja pooleteistveeruse lause selle kohta, mis oli Pätsi arvates Eestis halvemini kui teistel maadel. Lause selle kohta, mis oli Eestis paremini kui mujal, tuli tunduvalt lühem. Ka Roasto artiklist paistab välja, nagu peaks Päts väljaspool Eestit toimuvat õigemaks kui Eesti elu. Pätsi meelest oli Tõnissoni Eduerakond põhimõteteta, et pooldas Vene kadettide parteid, aga ei võtnud omaks kadettide vaateid põlise rendi küsimuses. Ka ei olnud Pätsi meelest Eesti sotsiaaldemokraadid õiged sotsiaaldemokraadid. Kuigi nii Tõnissoni kui ka Pätsi on peetud rahvuslasteks, tundub Tõnisson olevat Eesti-kesksem. Tõnisson lootis poliitilises võitluses eestlaste omale jõule ja ütles ka kunstnikule, et eesti kunstnik peab kujutama kohalikke teemasid.

Artiklis viidatakse, et Päts nimetas ennast käremeelseks, andes selle võõrsõnaliseks vasteks radikaal. Radikaalsuse teema kohta lugesin hiljuti sissekannet Infopartisani blogist, kes arvas, et radikaali sõna kasutatakse valesti, Prantsusmaal ei tuleks radikaalseks nimetada Rahvusrinnet, vaid parteid, mille enda nimetuses on sõna Radikaalne. Artikli kokkuvõttes ei nimeta Roasto Pätsi radikaaliks, vaid liberaaliks, mis politoloogide jaoks oleks jälle teise tähendusega mõiste.

Aro Velmet on kirjutanud historiograafilise ülevaate Nõukogude teaduse uurimisest. Sellest olevat rohkem kirjutama hakatud pärast Nõukogude Liidu lõppu. Ühelt poolt tundub see loogiline, kui arhiivid ja piirid on rohkem avanenud, teiselt poolt oleks ka võinud oletada, et kui Kaido Jaansoni 12. klassi õpiku järgi oli Külma sõja ajal maailm kahepooluseline ja hiljem ühepooluseline, siis oleks võidud Nõukogude Liidule rohkem tähelepanu pöörata ajal, kui ta oli üks maailma poolustest.

On vastandatud ideoloogiliste dogmade kammitsais olnud Nõukogude teadust ja vabalt arenenud Lääne oma. Jüri Allik on aga kirjutanud, et ka Ameerika psühholoogia ei ole nii vaba kui praeguse Eesti oma, sest Ameerikas on poliitiline korrektsus tähtsam kui teaduslik tõde.

Ülevaates tuuakse välja, et vahe Nõukogude ja Lääne teaduse vahel ei olnud olemuslik, viited marksismile-leninismile hakanud tähistama ainult teadlase kuuluvust, mitte midagi sisulist, tegelikult arenenud eri maade teadus enam-vähem ühtemoodi. Võibolla oli see raamat "Gorbatšovism", kust lugesin vastaste sarnastumise seadusest, selle järgi vastased pididki sarnastuma. Aga kas ei ole olemas ka sõprade sarnastumise seadust? Itaalia fašistid võtsid omaks antisemitismi, kuna neist said Saksa natside sõbrad. Peremees ja koer minevat ühte nägu. Sarnastumist ei toimu võibolla seal, kus kontakt puudub, aga globaliseeruvas maailmas tekivad kontaktid kergesti. Jüri Allik on siiski kirjutanud uuringutest, mille järgi mida vabam on ühiskond, seda erinevamad on inimesed. Ilmselt vabas maailmas on kergem ka kontakti loomist vältida, kõik ei vaata enam ühte ja sama telekanalit.