Isa luges minu tõlgitud käsikirja saatesõna. Märkasin, et ta loeb mustandit, mitte lõppvarianti. Isale oli selle saatnud ema, mina olin saatnud emale algul mitteametliku ja hiljem ametliku variandi. Ema otsis oma arvutist ja ütles, et lõppvarianti ta ei leia. Tahtsin öelda, et kontrollitaks, ega kirjastusse ei ole saadetud vale variant. Sain küll häält teha, aga mitte sõnu hääldada.
*
Lamasin oma seina ääres asuvas voodis ja vaatasin toa teises otsas olevat arvutiekraani. Olin avaldanud blogis unenäokirjelduse, aga nüüd nägin, et see on teistsugune kui ma mäletasin. Hakkasin parandama selliseks, nagu ta pidi olema minu mälu järgi. Ütlesin, et ma ei saa aru, kas keegi muudab unenäokirjeldused kogu aeg ära. Ainult et nad on arvutis kahes kohas ja mõlemas muutuvad ühte moodi. Unenägu võib mälus ka muutuda. Tõnu kõndis esikusse ja vastas, et mälus muutumine on tõenäolisem. Näidati korvpalli. Kuusmaa viskas korvi ja hakkas plaksutama. Ütlesin, et küll plaksutab kaua. Järgmisel hetkel võidi talle endale korv visata, mis ta siis oleks teinud? Üks Tooma klassi poiss oli ükskord nimetanud Babenkot vanameistriks, kuigi ei saanud tema vanemaid mänge mäletada. Nüüd võisid noored vaatajad Kuusmaasse sama moodi suhtuda. Uus komme oli, et mängijad ei kallistanud mitte ainult oma võistkonnakaaslasi, vaid ka vastasvõistkonda. Aga nii tehti mängu alguse puhul, punktide saamise korral oleks võibolla endiselt kallistatud ainult oma võistkonda. Televiisorit vaatasin kirikus. Istusin kiriku viimases pingis. Televiisor oli teisel pool vahekäiku, televiisori taga istus Peep. Televiisorist üks koht eespool istus Reeli. Altari juures oli Ivo. Ivo hüüdis Peebule ühe lause. Viskasin Ivole palli, aga see läks viltu ja veeres kuuse alla. Reeli hakkas mulle otsa vaatama. Panin silmad kinni ja püüdsin magada. Ema tuli, katsus mu pead ja ütles, et mul on pea kuum. Ta ütles, et ma võiks ärkveloleku juttu ka rääkida. Vastasin silmi avamata, et ma juba rääkisin. Istusin ülikooli auditooriumis ja kuulsin, nagu üks eemal kõndiv tüdruk räägiks, et ma kirjutasin valesti, nagu oleks Reeli ülikooli ajal minu lähedal istunud, selle tüdruku mälu järgi istus Reeli ruumi kaugemas otsas. Istusin praegu oma toas oma keset tuba asuva voodi peal. Reeli istus Hennu voodi peal. Peep küsis, miks ma arsti juurde ei lähe. Mul oli varsti arsti aeg. Küsisin Peebult, kust ta teab, et ma ei lähe. Ühe välismaalase raamatus ravisid arstid kõigis näidetes inimesed terveks, aga Eestist ma ei teadnud ühtegi sellist juhtumit.
pühapäev, märts 08, 2015
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar