Raamat kaladest

Loomade elu kalade köitest on praeguseks umbes viiendik läbi. Seal kirjutatakse, et kõige tavalisemad kalad on luukalad, haid ja raid aga kõhrkalad. Luukalad ja kõhrkalad on siiski üksteisele lähemalt sugulased kui kummalegi silmud, keda ma olen söönud. On kalaliike, kes ei oska hästi ujuda, vaid vedelevad põhjas. On olemas pimedaid kalu, mürgiseid kalu ja elektrikalu. Kalad ei ole kõik tummad, vaid teevad ka hääli, aga sellisel sagedusel, mida inimene ei kuule. Kirjutati ka kuuldusest kalade tekitatud häälte kohta, mida inimesed kuulevad. Kilu ladina keeles meenutab sõna sprott, täpsemalt kõlab see sprattus, euroopa kilu on sprattus sprattus. Ajaloost meenutati, et Hansa liit olevat põhinenud heeringakaubandusel. Ajalooraamatutest mäletan, et Hansa liit tegeles ikka ka muude kaupadega. Kalaraamatus on uuema aja kohta öeldud, et kalaliigid, kes ujusid vanasti pika maa või pika vee jõgepidi üles, et kudeda, ei pääse enam hüdroelektijaamade tammidest mööda ja koevad tükk maad merele lähemal. Hiljuti kirjutati ajalehes, et Peedu tammi kõrvale tehti kalatrepp. Mõtlesin, et ei tea, kas kalatreppi tasub teha ka looduslike koskede juurde kohtadesse, kus kalad kunagi ujuda pole saanud. Võibolla mitte, sest võõrliikide sissetung on vahel pahandust põhjustanud. Raamatus oli naljakas lause, et sardiinil on suur praktiline tähtsus, ta asendab soojades meredes heeringat. Heeringa kohta oli naljakas, et sõna turgutumine tähendab sama, mis rasvumine. Maailma püütuim kala on raamatu järgi anšoovis, keda ma pole vist kunagi söönud. Võibolla ta praeguseks enam ei ole püütuim, sest mainiti, et viimastel aastatel enne kirjutamist oli peruu anšoovist väheks jäänud. Lisaks ülepüügile oletati põhjusena vee soolsuse vähenemist. On olemas kalad, kes saavad elada vaid magedas vees, ja sellised, kes elavad ainult soolases vees. On kalu, kes elavad suurena meres, aga kudemas käivad jõgedes. Raamat tuletab meelde, et on olemas ka kolmas veeliik - riimvesi, kus soolane ja mage vesi segunevad. Olen kartnud toorest kala süia, sest järvekaladelt võib saada usse, aga raamat väidab, et merekaladega inimesel ühiseid parasiite ei ole. Mõned kalad paljunevad meres, aga ei tee seda vangistuses. Sügavamas vees elavad punased kalad ja veel sügavamas mustad. Kaladel on tavaliselt selg tumedam kui kõht, mida on kerge seletada, et see aitab neil paremini nähtamatuks jääda. Mõned kalad varjavad end taimestikus ja sarnanevad taimedega. Kaladel on elund, mis tajub vee liikumist, mis võimaldab ka pimedatel kaladel saaki püüda. Noori kalasid nimetatakse tavaliselt maimudeks, aga raamatus esineb sõna vastne. Raamatu venekeelse trüki jaoks oli palju kalanimesid võetud puhtalt ladina keelest üle, aga eesti keelde tõlkimisel oli vastav vajadus väiksem, mis näitab vist, et Eesti on mereäärsem rahvas. Peipsi külade kohta olen küll kuulnud või lugenud, et venelased püiavad rohkem kala kui eestlased. Eesti keeles sõna venelane tähendavatki venega sõitjat. Ühes raadiosaates räägiti, et haid ei ole inimesele eriti ohtlikud, aga selle raamatu järgi siiski on. Vaal on imetaja, keda nimetatakse vahel vaalaskalaks või valaskalaks, aga on olemas ka vaalkala, kes on kala.