Kummituslik uksekell

Ema arvas, et Tõnissoni lugemine ei ole kooliõpilaste jaoks huvitav. Vaidlesin vastu, et mina lugesin esimest Tõnissoni elulugu kooliõpilasena ja minu jaoks oli huvitav. Mulle kingiti jõuludeks joonlaud ja Tõnissoni elulugu, lugedes panin joonlaua loetava rea alla. Ann oli olnud sotsiaaldemokraat, aga oli viimasel ajal parempoolsemaks muutunud. Ennustasin, et tulevikus muutub ta veel parempoolsemaks. Räägiti, et sotsiaaldemokraadid on väike partei, neil on ainult kaks poliitikut, kes kahekesi telesaadetes käivad ja seal erinevas järjekorras istuvad. Jürgen ütles, et Eesti poliitika on selline, et nüüd lahendatakse ühte probleemi ja seejärel teist. Mina ütlesin, et aastakümneid tuleb ette mõelda. Isa tõi mulle ajakirjanumbri, et ma ütleks, kumb selle tagakaanele trükitud lugudest parem on. Varsti tahtis ta numbrit enda kätte tagasi võtta. Ma ei andnud, vaid ütlesin, et mul on lugemine alles pooleli. Kaheharuline hapukurgi tükk mulle ei maitsenud, seetõttu ma seda lõpuni ei söönud. Minu kohta öeldi, et ma hakkan iga asja peale nutma ja jätan kõik asjad pooleli. Vastasin, et esiteks ma ei hakka nutma ja teiseks ma ei jäta asju pooleli. Lõin emale ajakirjanumbriga kergelt vastu nägu ja läksin teise tuppa. Tulin voodist välja, panin maki mängima ja läksin kirjutuslaua pealt kella vaatama. Selleks tuli laualamp põlema panna, aga ta hakkas ainult vilkuma. Mõtlesin, et võibolla kell ei olegi palju ja ma ajasin vennad üles. Tõnu voodi kõrvalt kostis helinat. Küsisin, mis see oli. Tõnu vastas, et mobiiltelefon. Kuulsin esikust alumise uksekella helinat. Läksin ust avama, aga esikus enam midagi ei kuulnud. Ema tuli teiselt poolt, küsisin talt, kas ei olnud uksekella. Ema vastas, et ei olnud. Ja lisas, et maja ees oli üks sõiduk küll. Ütlesin õudushäälega: "Neli hobust. Öhöö!"