India ajalugu

Alain Daniélou. "India ajalugu". Inglise keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Kirjastus Valgus 2011. 384 lehekülge. Inglise keeles 2003, prantsuse keeles 1971.

Seda raamatut lugedes mõtlesin kohati, et tegemist on kõige igavama ajalooraamatuga, mis mulle kätte on sattunud. Oli ka huvitavamaid osi, eriti alguses ja lõpus, aga need kutsuvad jälle vaidlema.

Igavad lõigud ei olnud igavad mitte sellepärast, et India ajalugu mind ei huvitaks. Šapošnikova raamat "Madrase minevik ja tänapäev" oli ühtlasemalt huvitav, sest seal esitati India elu kohta konkreetseid pilte, kohati küll ilukirjandusse kalduvalt. Daniélou raamatul on sarnasusi telefoniraamatuga, sest suures osas raamatus ta loetleb tohutul hulgal nimesid, ilma nimedele midagi iseloomulikku lisamata. Lapsena oli küll telefoniraamatut ka huvitav lehitseda, kui ma vaatasin, millist perekonnanime esineb rohkem ja millist vähem. Nii võivad ka India ajaloo võõrkeelsed nimed keelehuvilisele huvitavad olla, et milliseid nimesid maailmas on pandud ja millist häälikukombinatsiooni esineb rohkem. Üldiselt on pikemad nimed Indias ja Jaapanis, vahepealsetel maadel Hiinas ja Koreas lühemad. Aga Indias on erinevaid keelkondi ja kõik nimed ei ole samuti ühe pikkusega ega üksteise sarnased.

Telefoniraamatu päheõppimist on peetud kõige mõttetumaks tegevuseks. Ma olen õppinud pähe autonumbreid ja ei pea seda mõttetuks, sest kõigepealt mõtlen numbri meeldejätmiseks välja huvitava valemi, mis tekitab emotsioone, teiseks pakub rõõmu, kui juba tuttava numbriga auto uuesti vastu tuleb. Aga "India ajalugu" tahtsin lugeda tavalise kiirusega, mitte nimesid pähe õppides.

Raamatusse mahub ka huvitavaid mõtteid. Autori kohta võib öelda, et ta on paavstlikum kui paavst, sest ta on ise Euroopa päritolu, aga kaitseb indiapärast ja kritiseerib euroopapärast. Ta ei ole rahul taasiseseisvunud India juhtidega, et need ei ole euroopalikust lahti öelnud. Mul on samuti natuke kurb, et India üks riigikeel on endiselt inglise keel, selles näen ohtu ka eesti keele tulevikule. Sama moodi nagu mulle meeldiks, kui raamat oleks tõlgitud otse originaalkeelest, mitte inglise keele vahendusel. Kui keegi veel kavatseb tõlkijaks hakata, siis ma soovitan spetsialiseeruda mõnele keelele, mida kõik ei oska.

Autori mõtted on üsna kibestunud. Ta kritiseerib verevalamist, mis on õige suhtumine, aga kui keskenduda liigselt verevalamise hukkamõistmisele, siis see tekitab mulje veritasust. Vastukaaluks võiks rohkem välja tuua positiivset. Seda teeb autor India kunsti kiites, aga siis võiks suurem olla piltide arv, sest lihtsalt kiitust lugedes ei tea veel, kas sellega saab ka nõustuda.

Autori kriitika algab sellest, et miks India ajalugu tahetakse lühemaks teha. Olevat teaduslik maitse näidata aastaarve võimalikult hilistena. Siinkohal tuletan meelde, et Euroopas on just teadus nihutanud maailma loomise aja palju varasemaks kui varem Piibli põhjal välja arvutati.

Lõuna-Indias räägitakse draviidi ja Põhja-Indias indoeuroopa keeli. Enne indoeurooplaste ehk aarialaste (raamatus enamasti aarjalaste) sissetungi olid ka põhjapoolsetel aladel draviidid. Autori jaoks paistavad olevat draviidid sümpaatsemad, ta ütleb, et nad on India kultuurile rohkem andnud ja lõunas on olnud suurem stabiilsus. Stabiilsust seal on kerge seletada sellega, et ümber on meri ja pole naabreid. Kui aga 20. sajandil võitlesid just draviidid selle eest, et inglise keel jääks riigikeeleks, siis autor neid sellega ei seosta, küll aga mõistab hukka, et kirjaoskajateks loetakse ainult inglise keele oskajad, mitte sanskriti keeles lugejad.

Islami sissetungist alates muutub autori arvates India ajalugu igavaks, sest monoteism olevat sallimatu ja see toonud Indiasse mõrvad. Kui ühe jumalaga monoteism on sallimatu, kas siis ei ole veel sallimatum ilma ühegi jumalata ateism? Indias tekkinud religioonidest budismi ja džainismi on nimetatud ateistlikeks religioonideks, aga nende puhul toob autor välja just sallivust, nagu ka polüteistliku hinduismi. Kommunistlik ateism on teatavasti olnud sallimatu. Budismi ja kommunismi erinevus on ilmselt see, et budist usub end ümber sündivat ja peab seetõttu oma tegude eest vastutama, aga kommunisti ootab lõplik surm või mausoleum.

Kuigi autor kiidab polüteismi, on tema suhtumine inimestesse justkui monoteistlik. Ta arvab ühelt poolt, et inglaste võimust vabanenud India viis Gandhi kui karismaatiline juht üksi hukatusse, mis seisnenud India ja Pakistani üksteisest lahutamises ja verevalamises, kuigi Gandhi püüdis inimesi lepitada. Teiselt poolt arvab Daniélou, et üks teine India poliitik oli ainus, kes oleks saanud Indiat päästa. Kui Eestis suudavad valitsusi moodustada erinevad inimesed, miks ei peaks Indias võimekate isikute arv olema veel suurem?

Autori mõtted ei ole järjekindlad. Kuigi ta arvab, et India ja Pakistan peaksid olema üks riik, siis leiab ta teiselt poolt, et algul samaks riigiks liidetud Pakistanil ja Bangladeshil ei olnud midagi ühist. Riigid loodi usulisel põhimõttel, aga Bangladeshis olevat islamiusulisi vaid veidi rohkem kui hindusid.