"Olevik" 1899

"Olevik" 5. oktoober – 9. november 1899

AJALEHT
Sel perioodil toimetasid "Olevikku" Grenzstein ja Tilk. Leht ilmus kord nädalas. Lehekülgi oli palju, aga need olid väiksed. Seetõttu jäädes põhimõtte juurde lugeda igalt leheküljelt üks kirjutis, lugesin igast numbrist läbi suurema protsendi kui suuremas formaadis ajalehtedest. Reklaamilehekülgi ma ei uurinud, seetõttu tuli loetud kirjutiste arvuks täpselt 100.

Grenzstein tundub olevat intelligentsem ajakirjanik kui 1913 samanimelist lehte toimetanud Rässa. Üks meetod, mida inimese intelligentsuse mõõtmisel on kasutatud, on vaadata tema sõnavara suurust. Grenzsteini kirjutised tunduvad olevat deitailirohkemad kui Rässal, statistikat ma küll ei teinud. Vähemalt keele ilu poolest ületab Grenzstein ka oma aja juhtiva ajalehe "Postimehe" toimetajat Tõnissoni. Grenzstein on sellest ise teadlik ja ka mulle on jäänud sama mulje nii "Postimehest" kui ka "Olevikust" kõrvuti Tõnissoni ja Grenzsteini lauseid lugedes. Häid mõtteid on mõlemal, Tõnissoni tugevamad küljed on julgus ja eetilisusepüüd.

VÄLISMAA
Aastal 1899 oli tähtsaim välispoliitiline sündmus Buuri ehk Transvaali sõda. Buurid rääkisid hollandi keelt, hollandi teemat hoidsid üleval ka Andres Saali pikad Jaava saarelt saadetud kaastööd, mis oli Hollandi koloonia. Oli ka nuppe Hollandi emamaalt, mis jäi küll Buuri sõjas formaalselt erapooletuks, aga elas buuride võitlusele kaasa. Buuri sõja puhkemist seletas Saal sealt leitud kulla ja teemantidega, sama moodi nagu on väidetud, et Iraagi vallutamise põhjus meie ajal ei olnud sealt otsitud massihävitusrelvad, vaid nafta. Olen varem arvanud, et "Olevik" võis buuride ja inglaste võitluses näha paralleeli eestlaste ja suurrahvaste vahekorra kohta, aga "Olevikust" võib lugeda, kuidas buuridele elati kaasa ka mujal, sealhulgas Venemaal.

Andres Saal Jaavast kirjutades tõmbab Eesti ja Jaava vahel otseseid paralleele, vahepeal kaldub jutt peamiselt Eestile. Ka Jaaval oli palju sakslasi, kuid seal olevat nad erinevalt Eestist eelistanud, et neid peetaks hollandlasteks. Saali arvates oli sakslaste käitumispõhimõte siiski nii ühel kui ka teisel maal sama, et saada võimalikult suurt kasu.

EESTI JA VENE RIIK
"Olevikku" on peetud venestamisega kaasa läinud leheks. Sellisele arvamusele leiab loetud numbritest nii kinnitust kui ka ümberlüket. Saal ajab vene keele õpetamise vastasuse sakslaste kaela, juhtides tähelepanu, et sakslased ise õpivad vene keelt hoolega, aga ei taha eestlastest endale konkurente. Venestamisega rahulolematust on võimalik välja lugeda ühest ajalehele saadetud initsiaalidega avaldatud kirjast, kus kaevati, et vene keel on kooli kõige raskem õppeaine. Venestamispoliitikat alustanud keiser Aleksander III oli juba surnud, aga arvatavasti Grenzsteini kirjutatud loos kiideti teda veel kui kasulike reformide algatajat.

Ühe laulupeo eel oli olnud "Postimehe" ja "Oleviku" vahel tüli. "Postimees" oli laulupeo korraldamist pooldanud, aga "Olevik" oli tahtnud ühe suure laulupeo asemel palju väikseid. Praegu loetud numbrites oli nupp Lätist, et sakslased tahavad korraldada Riia linna asutamise ümmarguse aastapäeva puhul laulupidu, aga lätlased on vastu, sest neile on Riia linna asutamine kannatusi põhjustanud. Selle suhtumise järelkaja peegeldus veel hiljuti loetud raamatus "Läti rahva elurada", mille autor arvas, et kroonikas on küll linna asutamise aastat mainitud, aga linnu ei asutatavat, vaid nad kujunevat.

KULTUUR
On tähelepanu juhitud, et kuigi "Olevikku" on peetud venestamismeelseks leheks, vahendas "Olevik" rohkem lääne-euroopa kui vene kultuuri. See peegeldub ka nüüd loetud ajalehenumbrites, kuigi tõlgitud oli ka üks Lermontovi luuletus. Prantsuse keelest on tõlgitud Emilie Zola juttu Preisi-Prantsuse sõja kohta, nagu ka 1910. aasta "Päevalehes" ja 1913. aasta "Olevikus" olid järjejutud viimase poolsajandi sõdade kohta. Jaan Tõnissoni ilukirjanduslikud jutud põhinesid moraalilugemisel, aga "Olevikust" leiab jutu, kus ühe tegelase meelest on varastatud õunad maitsvamad, teine tegelane halvast unenäost ärgates otsustab küll mitte varastada, aga esimene tegelane seisukohta ei muuda ja ei saa ka karistada.

Nagu Grenzstein oli ise suhteliselt neurootiline tegelane, nii on ta avaldanud ka teisi neurootilisi autoreid. Üks kirjanik arutleb enesetapu plusside ja miinuste üle, lisatud on joonealune märkus, et ta lõpetaski elu enesetapuga. Selle jutuga kõrvuti on kirjutis, mille autor ütleb, et kõik suured kirjanikud on pelglikud. Meenus raadiosaatest kuuldud Peeter Oleski arvamus, et luuletaja ei saa olla häbelik. Kummal on õigus? Kui luulelt oodatakse emotsionaalsust, siis tulevad kasuks ilmselt nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Luuletajaks ei saa nii häbelik inimene, kes midagi kirja ei pane või kirjapandut teistele ei edasta. Aga oma halvemate kirjutiste häbenemine võib tulla kasuks valiku tegemisel ja kokkuvõttes kvaliteeti tõsta. Valimatust nimetatakse grafomaaniaks.

*
TÄIENDUS. Uuemas kirjanduses tehakse vahet hollandi keelel ja sellest välja kasvanud afrikaani keelel.