Lipu vardast võtmine

Olin asutanud klassile uue listi. Seal tekkis kirjavahetus. Üks tüdruk kirjutas, et kui mina asja liikuma panin, siis võib tema kokkutuleku korraldada. Vastasin, et mis kokkutulekust te räägite. Selgus, et vastused kahele kirjale olid mulle varem kohale jõudnud kui need kirjad ise.

*
Üks tüdruk ütles ühele poisile, et poiss näeb sama noor välja nagu varem. Mina ütlesin sellele tüdrukule, et aga tema on nooremaks läinud. Tüdrukul oli selle üle hea meel. Aga ta võis minu jutu põhjal aru saada, et varem ta minu meelest nii noor ei olnud.

*
Läksin koos emaga ühte majja. Seal pidi toimuma aktus. Ühele aktusele sattusime juba enne põhisaali. Esines koor. Koor oli suur. Öeldi, et vahepeal tuli mõte, et kõik koori liikmed võiks teiste kooriliikmete näod pähe õppida, aga see oleks õpilastele liiga raske. Võibolla ma kuulsin valesti, võibolla ei räägitud nägudest, vaid rindade vahedest. Istusin rea otsal ukse lähedal. Rea teises otsas istus Krister. Kui tekkis vaba ruumi, istus Krister minu ette, aga mina endise Kristeri koha peale. Liis esines kõnega. Tal ei tulnud üks väljend meelde ja ta hakkas sõnu otsima. Hüüdsin ette, et minu meelest on see väljend, et kaup on laos. Liis pidi minu paranduse suhtes seisukoha võtma. Ühel hetkel tõusid kõik kuulajad korraga püsti ja hakkasid ukse poole minema, kuigi kõne oleks muidu veel jätkunud. Lauri N. istus veel toolil ja üks tüdruk luges, mis Lauri pükste peale on kirjutatud. Tüdruk ütles, et see on luuletus.

*
Täna olid heisatud Eesti lipud. Nägime aknast, et naabermajal võtab üks mees keset päeva lipu vardast. Me ei teadnud, kas ta on varas või tahetakse lippu päästa suure tuule käest. Ütlesin Klausile, et ta võtaks minu fotoaparaadi ja pildistaks seda meest. Mees pani lipu akna najale ja hakkas varrast mööda ronima. Ütlesin, et paistab, et mees kasutab lippu tüdruku tuppa pääsemiseks. Klaus oli foto ära teinud, aga ütlesin talle, et ta ei pildistaks dokumendi režiimiga, vaid Autoga. Mul oli jäänud aparaat eelmisest korrast dokumentide pildistamise režiimile. Mõtlesin, et erinevus on selles, et dokumente pildistatakse suurema kontrastiga, võibolla näo äratundmiseks tuleks ka suurem kontrast kasuks. Lipu vardast võtmist põhjendati õues sellega, et tuul on tugev ja võib minna veel tugevamaks. Klaus vaidles sellele jutule toas vastu, et kui tuul on tugev, siis ta ei hakka veel tugevamaks minema, vaid vaibuma. Ütlesin, et see on nii, nagu ma ükskord kaarte mängisin, ma olen sellest võibolla rääkinud, kas teised mäletavad. Klaus ja Tõnu raputasid pead ning natuke kaugemal seisvad Henn ja Toomas olid liiga võõrad. Rääkisin uuesti, et ükskord kaarte mängides ma kaotades iga kord suurendasin panust ja võites iga kord vähendasin. Aga esikohta ma ei saanud. Mõtlesin, et need panused kirjutati üles, sest peast oleks neid olnud raske meeles pidada. Klausil oli pooleli ilukirjandusliku jutu kirjutamine ja ta oli lipu vardast võtnud mehe foto lisanud jutu osaks. Lugesin, millega Klausi teos algab. Avaread olid:

Maga, mõrtsukas, on saabumas öö,
on valmis ju vannituba.

Klaus tõmbas mult vihiku ära, et ma ei loeks. Mõtlesin, et peaks ise ka midagi ilukirjanduslikku kirjutama.

Vürst Igor

Newsru.com kirjutas, et Jakuutia ooperi ja balleti teater esitab ooperit "Vürst Igor" nii Venemaal kui ka Hiinas. Igor oli slaavi vürst, kes võitles polovetsidega. Kas jakuudid ei peaks end samastama rohkem polovetside kui slaavlastega? Võibolla selle teatri näitlejad ongi venelased, mitte jakuudid. Hiina publikule näidatakse patriootilisemat ja Vene omale vähempatriootilist versiooni. Patriootilise versiooni järgi oli hea, et Igor polovetsidega võitles. Kuid Igorile sai sõjas osaks kaotus. Nii seisnes ooperi teise versiooni järgi Igori suurus hoopis patukahetsuses, et ta oma rahvale kaotuse tõi. Tundub, et tegemist on pooliku patukahetsusega, kus ei tunta süüd igasuguse inimese tapmise pärast, vaid ainult omade kannatustes. Sarnast leiab ka Eesti ajaloost Renneri kroonikast. Renner pidas küll Liivi sõda Jumala karistuseks liivimaalaste pattude eest, aga mitte varasemat edukamat sõda, kus tema meelest Jumal Liivimaad aitas.

Elektronmäng

Tõmbasin joonistuspaberi serva kaks pikka joont, et näidata, millisel kaugusel need üksteisest on. Need olid üksteisele üsna lähedal, aga mitte päris üksteise vastas. Kahe joone vahele kirjutasin palju kordi sõna "zu". Vaatajale võisid need sõnad tunduda ka karu käppadena piltmõistatusest "karu ronib puu otsa" või siis puuokstena. Mõtlesin, kas sõna on saksa keeles ikka "zu" või "zum". Vaatasin sõnaraamatust. Seal oli "zu", aga eestikeelne vaste oli teine kui mina olin mõelnud, kuigi sünonüüm.

*
Olin teinud arvutiga ühe pildi. Nüüd vaatasin, et pildile oleks justkui kirjutatud üks sõna, nagu oleks keegi pilti muutnud. Ema küsis mult, miks ma sellise sõna kirjutasin, nimetades teist sõna kui ma ise olin näinud. Ema öeldud sõna oli natuke halva tähendusega. Vaatasin pilti uuesti. Nägin seal sama sõna, mida olin enne näinud. Sander näitas mulle, et pilti saab vaadata mitut moodi, nii et loeb sealt erinevaid asju välja. Sander õpetas, kuidas sealt saab lugeda ühte ees- ja perekonnanime, mida polnud enne näinud ei mina ega ema.

*
Hakkasin mängima ühte elektronmängu. Ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib. Ekraanil jäi üks kirjatäht keskpunkti. Kahe poole tegelased paiknesid vahetult üksteise kõrval. Hakkasin vastase omi niimoodi tulistama, et kõigepealt vajutasin enda tegelast ja seejärel vastase oma, keda ma tulistada tahtsin. Vahepeal ma ei vaadanud, mis ekraanil toimub, vaid vajutasin ainult enda tegelasi, et neid kiiremini tulistama panna. Kui selle lõpetasin, oli mäng läbi ja mina olin kaotanud. Selgus, et ma olin mänginud valesti. Alles nüüd nägin ekraanil käskluste nimekirja, mida oleks tulnud kasutada. Ma olin varem mõelnud, et ei mängi enam kunagi arvutimänge, aga nüüd oli näha, et elektronmängust võis sama kergesti sõltuvusse sattuda nagu arvutimängust.

Ühendatud uksekellad

Uksekell helises, aga kedagi ukse taga ei olnud. See tuli sellest, et meil oli kaks korterit - üks madalamal ja teine kõrgemal korrusel - ning nende uksekellad olid ühendatud. Ennustasin, et see viib selleni, et hakatakse valjema häälega ühelt korruselt teisele rääkima ja et minnakse ohtlikult kõrge serva peale kõõluma, et paremini alla näha. Mõtlesin, et mina ei hakka esimesel korrusel kella laskma, vaid tulen alati üles.

*
Fortuuna tänaval kõndisid mehed puuvankriga. Nad rääkisid, et erinevatel maadel on kehtestatud uus seadus, milles on kirjas uued nõuded paberile. Vankri peal oli mulda. Mehed ütlesid, et muld läheb hapuks ja see tuleb välja vahetada.

Carlyle'i tõlked

Sain valmiskujul läbi teise enda tõlgitud Thomas Carlyle'i raamatu "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos". Eelmine aasta ilmus samalt autorilt "Minevik ja olevik". Mõlemad raamatud on midagi ajaloo ja filosoofia vahepealset, esineb ka ilukirjanduslikke elemente.

Kui hakkasin esimest raamatut tõlkima, ei olnud veel otsust, et keegi tööd rahastaks. Koos rahastamistaotlusega tuli esitada osa raamatu proovitõlge. Vastukajad olid, et võiks tõlkida ka teise sama autori raamatu ja et tõlget võiks põhjalikumalt kommenteerida. Nii sai joonealuseid märkusi pandud põhjalikult. Pärast kirjutas arvustaja "Sirbis", et on seletatud isegi liiga lihtsaid asju. Teiselt poolt arvas ta, et isikunimede seletamisel võiks anda ka eluaastad. Seda on tegelikult tehtud, aga toimetaja tõstis eluaastad mõlemal raamatul joonealustest märkustest nimeloendisse. Põhjendus on, et kõige tuntumaid nimesid ei ole vaja tõesti seletada, aga nende eluaastaid vast kõik lugejad peast ei mäleta, nimeloendis saab tuua kõigi eluaastad ilma kõigi puhul muud seletamata.

Raamatutele olen kirjutanud ka järelsõnad. Esimese raamatu arvustaja arvas, et tõlge on parem kui saatesõna. Endale oli nauditav just rohkem saatesõna kirjutamine. John Ruskin on pidanud vastumeelselt tehtud kunsti väärtusetuks, siis oleks võinud arvata, et kui saatesõna oli meeldivam kirjutada, siis tuleb ka saatesõna parem. Tõlke headus sõltub küll ka toimetajast, samuti raamatu headus autorist. Toimetaja oli minu ema, kes teeb tööd alati väga põhjalikult. Esimese raamatu saatesõna puhul arvas arvustaja, et ei olnud vaja kirjutada kogu Inglismaa ajaloost, või siis seda tehes oleks tulnud kirjutada autorist endast sadu lehekülgi. Inglismaa ajaloost kirjutasin sellepärast, et tõlgitud raamat rääkis ise Inglismaa ajaloost pika aja jooksul. Üks raamatu osa oli 12. ja teine 19. sajandi kohta, lisaks oli viiteid muudele sajanditele. Autori kohta ma sadu lehekülgi kirjutasingi. Kirjutasin kolm varianti - tegin kõige pikemalt enda jaoks paberile märkmeid, natuke lühemalt kirjutasin osade kaupa sel teemal oma blogis ja ajaloo arutelu listis ning saatesõna jaoks tegin omakorda kokkuvõtte olulisematest punktidest, natuke küll ka uut lisades.

Lugejatest, kellega olen rääkinud, pidas üks huvitavamaks esimest ja teine teist raamatut. Ma võrdleks kahte raamatut nii, et "Minevikus ja olevikus" kirjutab Carlyle nii sellest, mis oli minevikus head kui ka sellest, mis oli tema kaasajal halba. "Kangelaste kummardamises" seevastu keskendub ta terve raamatu jooksul sellele, mis on tema meelest olnud ajaloos head, mis küll ei tähenda, et kriitika väärnähtuste suhtes täielikult puuduks. Kes tahab lugeda midagi kriitilisemat, sellele sobiks siis "Minevik ja olevik" ja positiivsema meelelaadiga lugejale sobiks "Kangelaste kummardamine". "Mineviku ja oleviku" kiitjale meeldis sellest raamatust samuti rohkem positiivsem mineviku osa, kuigi ta ei põhjendanud selle meeldimist selle positiivsusega, vaid et seal on juttu kloostrielust, millest ta enne lugemist vähe teadis.

Ettevaatamatus vahetamisel

R-R-V-L-O-O-K-V
1. e4 e5 2. d4 d6 3. d5 Od7 5. c4 f5 5. ef Of5 6. Rc3 Rb6 7. Lf3 Lg5 8. Rb3 Oe7 9. Od2 Lg6 10. Ra5 0-0 11. Lg3 R8d7 12. Rb7 Lf7 13. Od3 Od3 -+

Läbi pargi

Tulin teisest linnast ja kõndisin läbi pargi kodu poole. Puhus suur tuul. Vaatasin, ega puud murduma ei hakka. Siin pargis oli varem juba puid murdunud. See tähendas, et nad olid nii vanad, et neid võis veel murduda. Mulle tulid meelde laulusõnad: "ümberringi kuused, kased". Need tundusid ka praegu ohust hoolimata ilusad. Vanasti inimesed metsas käies mõtlesid vist niimoodi nagu selles laulus. Ja et kui saab surma, siis saab. Kuni pole saanud, seni on mets ilus.

*
Ma ei teadnud, kas olen magistriõppes õppeaja ületanud või mitte. Võibolla ei olnud, sest mulle polnud vastavat teadet saadetud. Ma polnud ammu õppetööga tegelenud, aga nüüd tahtsin magistritöö valmis kirjutada. Oleks võidud mõelda, et minu õppeaaega ei ole vaja pikendada, sest mul on magistritöö bakalaureusetööga samal teemal. Võibolla oleks tulnud pöörduda juhendaja poole sooviga teemat vahetada. Õppimisse oli tulnud vaheaeg sellepärast, et olin hakanud tegema tööd. Oli hommik ja läksin kirjastusse. Seal oli kogunenud parajasti hulk noori mehi tööpäeva alustama.

*
Mulle tuli külaline. Ta läks wc-sse. Panin ukse väljastpoolt riivi. Ütlesin talle, et see oli minust muidugi ebaviisakas tegu. Kui ta oli wc-st välja tulnud, siis rääkisin, et ma käisin hiljuti ise ka Tallinnas ühel inimesel külas, kui ma tema majja läksin, ei ilmunud teda algul pool tundi välja. See, kellel ma olin Tallinnas külas käinud, tuli nüüd ka külla. Esimene külaline surus teise kätt, aga mina mitte. Pidime minema koos võistkonna eest malet mängima, aga ma polnud valmistunud.

Tugevad puurid

Räägiti, et 20 tugevat puuri võivad hävitada kogu maailma, sest nende puurimist ei saa miski peatada. Nägime, kuidas üks selline puur töötas. Üks teadlane ütles, et hea, et selliseid asju uuritakse. Minu meelest oleks olnud parem, kui ei oleks uuritud. Ütlesin, et puurid ei saa kogu maailma hävitada, sest kui nad laavani välja jõuavad, on laava vedel ja vedelat asja ei saa puurida. Jõuti järeldusele, et inimkõne on keeruline, masin ei saa seetõttu kõigist käsklustest aru ja siis ei saa ta kogu maailma hävitada. Aga kui anda käsklus, et hävitada kõik kulmud ja kõigi kulmude sees on sama geen, siis kõik kulmud kustuvad. Selle üle tunti heameelt, aga minu meelest oli asi ohtlik, sest kõigil inimestel oli ka sama geen ja oleks võidud anda käsklus, et kustutada kõik inimesed.

*
Kirjutasin Helinale elektronkirja. Mul oli kirjutamine veel pooleli, aga Helina juba vastas. Kirjutasin, et ma ei tea, kas ta näeb, mida ma kirjutan. Arvuti oli venna voodi peal ja arvuti kõrval olid malepaberid, mida väiksed lapsed olid hiljuti rebinud ja kortsutanud. Küsiti, miks Oudekki ja Krister arvavad, et nad võivad kirjutada arvamusartikleid, kui neil pole arenenud mõtlemine. Minu meelest Krister Oudekki pealt oligi oma stiili õppinud. Olin kirjutanud paberile üles ühe malepartii, mida tahtsin blogisse panna. Märkasin, et mängus on tehtud vist üks valekäik. Mõtlesin peast läbi, millised väljad on samal diagonaalil. Selgus, et olingi teinud lipuga valekäigu. Parandasin selle võimaliku käigu vastu. Aga nii läks võidukombinatsioon kaduma. Olin malemänguruumis, mille teises otsas tekkis ühe natuke tugevama ja natuke nõrgema maletaja vahel sõnavahetus. Tugevam maletaja ütles, et tema enam põllumeheks ei hakka ja et nõrgem mängija võiks enda nime ka kirja panna. Olin saanud läbi just ilmunud raamatu. Mõtlesin, et saadaks selle kohta "Tartu Postimehele" arvustuse. Minu arvustuse asemel oleks arvatavasti avaldatud sama raamatu kohta Kulli oma nagu alati, aga ma oleks kaastöö varem valmis saanud.

Ööbimisruum leidmata

Läksime rõdule. Mets läks põlema. Seda ei olnud võimalik kustutada. Ütlesin, et tuli levib põhjapooluseni, siis kustub ise. Varsti oli tulekahju kustunud. Selgus, et ära põles ainult 13 ruutkilomeetrit. Tuli polnud kaugemale läinud sellepärast, et metsa piirasid teed.

*
Valisime endale ööbimisruume. Üks tüdruk läks suurde ruumi, kuhu oleksin muidu samuti mahtunud, aga ütlesin, et see on söögisaal, seetõttu mina sinna ei läinud. Ma ei leidnud endale ühtegi ruumi. Läksin kööki, kus hakati tegema süia. Laua ääres istus teiste hulgas üks paks naine, kes rääkis rahvalikke lugusid, mis panid suu naeratama. Läksin suuremasse ruumi. Seal pildistati. Üks tüdruk ütles, et minust on kõige vähem fotosid, sest ma ei jää pildile. Ta hakkas minust fotot tegema.

Kekkonen

Pekka Hyvärinen. "Soome mees. Urho Kekkose elu". Konsultant Hannu Rautkallio. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter. Kirjastus Tänapäev. Eesti keeles 2006, soome keeles 2000. 352 lehekülge.

Kekkonen elas aastatel 1900–1986. Ta oli kõige kauaaegsem Soome president, aastatel 1956–1981, enne seda juba peaminister. Erakondlikult esindas ta Maaliitu, mis nimetati hiljem ümber Keskparteiks.

Soome säilitas Teise maailmasõja kaotamisest hoolimata iseseisvuse, demokraatia ja turumajanduse, kuid ei olnud siiski enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist päris vaba, Kekkoneni aega nimetatakse soometumise ajaks. Nõukogude Liidu suhtes kehtis siis Soomes enesetsensuur ja hiljem on paljastatud, et Kekkonenil aitasid lisaks võimul püsida salasidemed Nõukogude Liidu juhtkonnaga.

Russowi kroonika kirjeldusi nimetasin värvikateks, aga Hyvärinen on kirjutanud lausa kollase raamatu. Kekkonen oli avaliku elu tegelane, aga Hyvärineni huvitab rohkem Kekkoneni salajane elu. Paljastatud on presidendi suhteid Nõukogude Liidu ja armukestega, tema terviseprobleeme ja poliitilisi kannapöördeid. Soomlastele oli Kekkonen avaliku elu tegelasena juba varem tuttav ja see raamat lisab seda, mis on nende jaoks uus, aga eestlastele oleks kulunud ära teada saada rohkem ka Soome presidendi tegevuse avalikust küljest. Asja parandab natuke Pekka Lilja järelsõna eesti lugejale, kus tuuakse välja ka Kekkoneni tegevuse positiivsemat külge, nimetades teda muuhulgas Eestisse kõige paremini suhtunud Soome presidendiks.

Kuskilt olen lugenud mõtet, et inimene ei muutu vanemaks saades targemaks, vaid ettevaatlikumaks. Eesti Vabadussõja ajal Venemaale vastu hakanud tahtsid Teise maailmasõja ajal iga hinna eest rahu ja uuemal ajal Euroopa Liitu astumise vastu hääletanud muutusid hiljem Vene ohu tõttu Euroopa Liidu pooldajateks. Ettevaatlikumaks muutus ka Kekkonen. Talvesõjas hakkas Soome erinevalt Eestist suuremale riigile vastu ning Kekkonen erinevalt suuremast osast soomlastest oli veel rahu sõlmimise vastu, tahtes sõda jätkata. Hitlerit on peetud hulluks, et ta lootis Teist maailmasõda võita, kuid ka Kekkonen lootis, et puhkeb uus sõda, mille Saksamaa ja Soome võidaksid. Ingliskeelsest ajakirjast lugesin viimati, et Saksamaa ja Itaalia võitu uskus ka nendega koostööd teinud Rooma paavst. Minu arheoloogist vanavanaisa seevastu nägi vanaema mälestuste järgi Saksamaa kaotust varakult ette.

Teise maailmasõja jätkudes Kekkoneni seisukoht muutus ja temast sai rahupoliitik. Järgnevalt tegi ta koostööd Stalini, Hruštšovi ja Brežneviga, et päästa, mis päästa annab. Lisaks Saksa ja Vene diktaatoritega koostöö tegemise valmidusele on Kekkonen esinenud ka demokraatia kaitsjana, püüdes enne sõda keelustada kõvema käe poliitikat pooldanud Soome enda erakonda.

Kekkoneni ja Hruštšovi nimetab raamatu autor sõpradeks, kirjeldades, kuidas nad koos saunas käisid. Kuid mis sõprus see oli, kui venelased olid lasknud Kekkoneni enda venna sõjas pimedaks? Ükskord lugesin ingliskeelsest ajalooajakirjast raamatuarvustust, kus öeldi, et Stalini tugevus seisnes selles, et ta muutis oma kaastöölised sõpradeks. Kuid teatavasti oli see sõprus surma ähvardusel ja surm ei jäänud sellest hoolimata saabumata.

Peale Nõukogude Liidu on juttu ka Ida-Saksa luure tegevusest, aga eriti midagi ei leia Soome koostööst teiste Põhjamaadega. Kui Nõukogude aeg ei olnud veel päris lõppenud, toodi Rootsist komme, mille paberid olid kõigi Põhjamaade ristilippude värvides. See on üks tõend, mis näitab, et Soomel oli olemas Põhjamaa indentiteet. Taliolümpiamängudel elasime kaasa Rootsile, Norrale ja Soomele kui mittekommunistlikele riikidele, mõtlemata, et Soome on nõukogudemeelsem kui Lääne-Saksamaa. Võõrkeeltest tahtsin lapsena õppida kõige rohkem soome keelt. Hea arvamus oli Soomest küll ka eesti-vene segaperest poisil, kes arvas, et tuumasõja korral Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel tuleks Soome Nõukogude Liidule appi.

Raamatus ei ole toodud ära Kekkoneni avalikkusele peetud kõnesid positiivse sõnumiga, vaid kitsamas ringis öeldud roppusi. Loetletakse presidendi nõrkusi, kuid ei saa päris selgeks, mis olid need tema tugevused, mis tegid ta populaarseks mitte ainult venelaste, vaid ka soomlaste hulgas. President rikkus oma tervist joomisega, aga mis oli tema tegevuses ülesehitavat? Eestlastele oli kogu aeg selge, et Soomes oli vähemalt majanduslik heaolu suurem, on siiamaani. Soome televisiooni vaadati Põhja-Eestis kui tõe allikat, aga raamatust selgub, et Kekkonen ise toetas Brežnevit vastuseisus satelliittelevisioonile, et ühe riigi televisioon ei tungiks teise territooriumile. Arutuse all oli ka küsimus, kuidas peab Soome televisioon arvestama Eesti vaatajatega. Tartusse Soome televisioon ei ulatunud, aga vahel kuulasime tol ajal Soome raadiot. Tšernenko surmast kuuldi meie peres esimest korda Soome raadiost. Isa eelistas soomekeelset jumalateenistust naljasaatele Meelejahutaja, mida tahtsid kuulata lapsed.

Raha hambaarstilt

Mind õpetati, et ma läheks ühest trepikojast läbi, õuel on sellel majal veel üks trepikoda, kuhu mul on vaja minna. Selle maja kõik osad ei ole omavahel ustega ühendatud ega samal joonel. Elasin koos ühe võõra mehega kahekesi samas korteris. Öeldi, et ärge laske endal hammast välja tõmmata, kes on lasknud, sellel on läinud tervis nii halvaks, et ta on surnud. Hambaarstid pakuvad inimestele väljatõmmatud hammaste eest suurt raha ja ütlevad, et kes nende antud hõberaha ainult ette näitab, sellele tuuakse kõik kaubad kätte.

Loosung pildile

Võtsin prügikastist pildi välja. Kuulsin loosungist, mida üks naine oli peol tarvitanud, kes oli ühte meest rünnanud. Üks teine mees oli seal selle naisega rääkinud. Kandsin sama loosungi oma märjale vesivärvipildile, kus tähed pidid hajuma. Tähtede pildile kandmiseks ei kasutanud ma pintslit, vaid terava otsaga eset. Niiviisi kulus rohkem vesivärvi. Meil oli nüüd mitu pilti kuivamas. Vend kallutas ühte pilti, et märjad värvitilgad servale voolaksid. Ütlesin, et nii läheb värv liiga monotoonseks. Üks võimalus on lasta pilt ära kuivada ja seejärel tume koht heledama värviga üle teha. Vend kallutas nüüd paberit mitmes suunas, nii et värvinired moodustasid pildile ristuvatest joontest mustreid. Enne magamaminekut läksin naiste wc-sse, kus ma polnud varem käinud. Selgus, et seal vett tõmmates hakkab pott üle ääre ajama. Viisin arvuti kuivemasse kohta.

Vähem eksameid

Tahtsin teha maletrenni, aga pidin selle asemel lõpueksamiteks valmistuma hakkama. Lõpetasime teist korda keskkooli. Esimene kord oli olnud viis eksamit, aga nüüd ainult kolm riigieksamit. Inglise keele õpetaja andis vähem kordamisülesandeid kui eelmine kord. Vist sellepärast, et riigieksamilt oli võimalik väiksema punktide arvuga läbi saada. Vaatasin oma algkooli inglise keele töövihikut. Paljud ülesanded olid siiamaani tegemata. Kõndisin kodu poole. Ma ei saanud kõndida mööda muruplatse, sest neil sõitsid ralliautod.

*
Mõtlesin, et ma olen tuntud autor, sest kuna minu raamatuid ei osteta ära, on need raamatupoes kaua nähtaval. Pood mõtles, et ta asub ülikooli lähedal ja ma olen noor autor, siis võib mind palju müüki võtta, sest õppehoonest tulevad üliõpilased ostavad. Aga siis polnud veel vaadatud, mis on raamatute sisu.

*
Arst jagas pabereid laiali. Nendele oli kirjutatud ühe poisi haigusest. Mõtlesin, et võibolla ta ei taha, et tema haiguse kohta loetakse. Seetõttu panin silmad kinni. See poiss kõndis mööda. Ütlesin talle, et ta need paberid kokku korjaks, sest vihma võib sadama hakata. Kui ta oli korjanud, hakkas ta väiksemat poissi ümber maja taga ajama.

Kooliaeda tööle

Minuga pahandati, et ma ei oska kingapaelu siduda. Enda arvates oskasin. Lõpuks sain aru, et ühel kingal ei ole üks, vaid kaks paela, millest ühel tuleb otsad kokku siduda ja teine tuleb siduda kinga külgede külge. Naaberaias viibiva mehe kohta öeldi, et ta alustas enda surnuks joomist, sest võttis ette neli viinapudelit. Pakkusin, et võibolla neid pudeleid on sellepärast nii palju, et viin on lahjendatud. See mees ei olnud üldse väga purjus, vaid hakkas mulle kallale tulema. Põgenesin tema eest bussijaama. Tahtsin kiiresti bussi peale pääseda, aga enne tuli aru saada, milliselt rajalt lähevad bussid Tartusse. Kui bussi peale sain, maksin juhile piletiraha. Rahakotist tuli välja ka rublasid, mis ei kehtinud. Bussijuht sai minult vist liiga palju raha.

*
Olin Keskerakonna koosolekul. Üks naine rääkis, millised rühmad on Keskerakonnast lahkunud ja oma partei asutanud. Roheliste kohta ta ütles, et nende poliitika on unenäoline. Selle põhjal tundus, et naine on lugenud minu blogi. Üks tüdruk vaatas sellele naisele omapärase näoga otsa. Tüdruk ütles, et varsti ta annab mulle sõna. Kahtlesin, kas mul on midagi öelda. Tüdruk ütles, et seda ma tahan ikka, et ta mulle tere ütleks. Teretasime üksteist. Rääkisin, et õigusteadus on osalt ajalugu. Ajaloo osakonnas võiks ka õigusajalugu õpetada. Sissetuleku suurendamiseks oli mul plaanis hakata kooli aias tööl käima. Siis oleks küll kirjatöö jaoks vähem aega jäänud. Küsisin Pillelt, mis on kooli aia aadress. Pille vastas, et see on seesama aed, kus elab üks õpetaja. Vastasin, et ma tean küll, kus see asub, aga värava ette jõudes võin kahtlema hakata. Pille ütles, et kui seal aias kuuldi, et ma tahan sealt tööd otsida, siis öeldi, et oi kui tore. Ma ei teadnud, kas ma oskan seal aias endale piisavalt tööülesandeid välja mõelda.

Matt valgele

1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Rc6 4. Le3 Rf6 5. Rc3 Oe7 6. Od2 d5 7. e5 Rg4 8. Ld3 d4 9. Rb5 Rge5 10. Lg3 Of6 11. 0-0-0 a6 12. Ra3 Oe6 13. Rf3 Rf3 14. Lf3 Oa2 15. Ve1+ Kf8 16. b3 Ld6 17. Kb2 d3+ 18. Ka2 dc 19. Of4 Ld4 20. Oc1 Rb4++

Kuidas kaardimäng läheks

Räägiti, et üks naine läks arsti juurde, et teada saada, mis kuus tal laps sünnib. Ütlesin, et selle saab välja arvutada. Kui ta hakkas last ootama detsembris, siis tuleb liita kaheteistkümnele üheksa, mis tähendab, et laps sünnib oktoobris. Imestati, et nii vara. Istusin üksi rohumaal kolmest nahktoolist koosneval toolireal, tüdrukud istusid eemal. Nad hüüdsid mulle sealt küsimuse, et mida mina sünnitusmajast tean. Hüüdsin vastu, et ükskord panin tähele, et ema ei ela enam kodus. Mulle öeldi et ta on sünnitusmajas. Läksime teda vaatama ja ema vaatas aknast välja. Praegu seal enam sünnitusmaja ei ole. Mõtlesin, et mäletan, nagu sel vaatama minekul oleks puulehed maas olnud, aga vast mäletan valesti, sest Klaus sündis veebruaris. Võibolla ajan erinevate vendade vaatamas käimised segi. Minu lähedal töötas mees mootorsaega. Küsisin talt, kas peab toolid eest tõmbama. Tõmbasin. Mees vigastas ennast mootorsaega. Mõtlesin, et see tuleb vist sellest, et ma temaga rääkisin ja ta tähelepanu hajus. Mees pani mootorsae mulle nii lähedale, nagu tahaks mind tükkideks saagida. Põgenesin tüdrukute juurde. Homme pidi see mees meile koju töötama tulema. Ma ei teadnud, kuidas tema eest siis pääseda. Ema ütles, et kui see mees meil kodus töötab, siis langeb toatemperatuur seitsme kraadini.

*
Tõnu ja Lauri H. mängisid malet. Lauri üldse ei osanud. Tõnuga tahtsid inimesed rohkem malet mängida kui minuga, kuigi mina olin tugevam. Lauriga oli mul varasem kokkulepe, et kunagi mängime, aga ta hakkas selle asemel Tõnuga mängima. Ma ei teadnud, kas minu kord ka tuleb. Hakkasime kaarte mängima, vaadates, kuidas mäng läheks. Risti sai trumbiks. Sellel lauapoolel, kus meie olime, olid kolme mängija kaardid, mida tõstsime Klausiga kahekesi. Teisel poolel oli veel kaardikomplekte. Sven oli öelnud, mis on kaardimängu juures oluline, et tähelepanu ja muud sellised asjad. Sven suutis nähtud kaardid meeles pidada, aga mina mitte. Ükskord ta oli soovitanud mul teiste mängijate kaarte piiluda, aga mul ei jäänud niiviisi nähtud ka meelde. Tihid panime praeguses mängus lauale hooletult, nii et kasutatud ja kasutamata kaardid võisid segi minna. Klaus hakkas nimetama selle mängija kaarte, kellel oli kõige rohkem ristit, enda omadeks, ja kahe muu mängija omi minu omadeks. Tuletasin meelde, et algul tõstsin selle mängija kaarte, kelle omi nüüd tõstis Klaus, mina. Ma pidasin alati neid kaarte enda omadeks, mis risti trumbiks tegid, sest risti oli minu lemmik kaardimast. Ristiga kaartidel olid üsna tugevad kaardid, aga mitte kõiki tugevaid järjest. Seetõttu käisime vahelduseks välja ühe nõrgema kaardi, et see tihi ära anda ja hoida häid kaarte hilisema tihi võtmiseks. Mõtlesin, et võibolla oli see tegu vale, sest kui males on tähtis haarata initsiatiiv, siis võibolla tuleb ka kaardimängus püüda kõik tihid endale saada. Mäng kestis kaua, nagu oleks kaardipakk tavalisest suurem. Aga lõpuks hakkas mängu lõpp lähenema.

Vastuseis kirjutamisele

Olin ükskord avaldanud trükis arvustuse Helgi raamatu kohta, mis oli teemal, millest ma midagi ei teadnud. Olin kirjutanud sellele raamatule ka saatesõna, kuigi ei teadnud sel teemal peaaegu midagi muud, kui olin raamatust endast lugenud. Aga vastulööki polnud järgnenud. Olin kuulnud ainult ühte Helgi enda pahast kommentaari, millest ma ei saanud aru, kas see käis minu kohta. Nüüd kirjutasin ajakirjale paremat kaastööd. Panin sellesse palju viiteid, sest mul oli varem loetu hästi meeles. Viitasin vanale "Keele ja Kirjanduse" artiklile, kus öeldi, et muinasjuttudes toimub alati liikumine. Lisasin omalt poolt, et ajaloos samuti, sest liigutakse ühest ajast teise. Liikumise võib ära unustada geograaf, kes kirjeldab ainult ühe hetke geograafiat.

*
Kuigi ma polnud õppejõu ametit taotlenud, tegutsesin sisuliselt õppejõuna, sest käisin regulaarselt ülikooli ruumides loenguid pidamas. Aga kui auditooriumisse astus päris õppejõud, muutusin üliõpilaseks ja hakkasin konspekteerima, kuigi ametlikult polnud ma ka üliõpilane. Kriiska oli ükskord minu ajaloo listi saadetud kirjale vastanud, et ma lõpetaks jama. Mõtlesin nüüd, et oleksin võinud tol korral vastata, et ei lõpeta. Aga see oleks olnud ohtlik, sest siis mind oleks võidud listist kõrvaldada. Oleksin siis võinud saata Kriiskale erakirja. Selles oleksin võinud ära tuua minevikku ja olevikku seostava luuletuse "Mõõgavendadele", kirjutades alla, et see on raamatust "Maailmakord" ja mis leheküljelt. Kriiska oli pahandanud selle üle, et ma kirjutasin Euroopa Liidust. Ometi oli seda teemat varem teistes ülikooli listides rahulikult teaduslikul tasemel arutatud. Ainult et kuna Euroopa Liitu astumine oli juba otsustatud, ei oldud selle teemaga enam harjutud. Ja ajaloo listi puhul erinevalt ülejäänud listidest arvati, et ajalugu tegeleb ainult minevikuga. Oleksin võinud kirjutada, et minu seisukoht on, et ajalooraamat võiks olevikku välja jõuda ja tuua ennustusi ka tuleviku kohta. Olin listi saadetud kirjas kutsunud inimesi meeleavaldusele, aga see oli kasulik ühiskonna organiseerimine. Olin teinud teise listi juurde, kus olin saanud oma seisukohti ajaloo kohta tutvustada, aga sellel listil oli vähe liikmeid ja neistki osad lahkusid listist. Tänu listis teemade läbi mõtlemisele oli järgnenud minu kaastööde trükis publitseerimise laine. Aga ma ei teadnud, kas listist lahkunud neid ajakirju lugesid. Ka trükis avaldamisele oli järgnenud vastulöök, kui Kronberg oli "Keeles ja Kirjanduses" kirjutanud, et minu arvustused on nii kehvad, et võivad ilmuda ainult ajalehes "Raamat". Mõtlesin, et võin ajalehes "Raamat" ka kirjutada, seal kirjutavad ka targad inimesed. Selleks pean küsima kirjastuselt raha. Kui ajalehes "Raamat" ühe kirjastuse raamatuid ei tutvustata, siis ei saa lugejad nende olemasolust teada ja neid ei osteta.

Nõu loputamine

Läksin laagri käimlasse ja jätsin ukse praokile, et minemise põhjusest valesti aru ei saadaks. Selles puulaudadest ruumis hoiti hambapesu asju. Hambapesuvee nõusse oli sattunud tuvisõnnikut. Hakkasin nõud loputama. Algul loputasin külma veega, pärast mõtlesin tarvitada ka kuuma. Minu kõrval töötas koristaja. Ta ütles, et nii põhjalikult loputada ei ole vaja. Vastasin, et ma kardan, et tuvisõnnikust võib nakkust saada. Koristaja ütles, et tema ei karda midagi. Vastasin, et ma ka põhimõtteliselt ei karda, aga väike hirm on ikkagi. Koristaja lõpetas töötunni ja ütles, et tunni aja pärast tuleb tal järgmine töötund.

*
Minu arvutipostkasti hakkas tulema igal õhtul värviline plakat, millele oli kirjutatud: "Vabadus Birmale!" Plakati kujunduses oli kasutatud draakonit ja raamatu "Telefonilood" kaane elemente. Ma ei teadnud, mida ma pidin tegema, et Birmale vabadus saabuks. Võibolla osalema meeleavaldusel. Kui oleks nähtud, et meeleavaldajate arv suureneb, võibolla oleks siis vabadus antud. Kustutasin selle kirja ära ja vaatasin järgmist. Kokku oli õhtul tulnud kaks kirja.

Taskukell

Ustav kinkis mulle sünnipäevaks taskukella. Vist sellepärast, et oli tähele pannud, et ma kannan käekella taskus. Uus kell oli ilus ja varem nähtud kelladest lihtsam. Selle tagakülg oli klapina avanev. Klapi peale oli kirjutatud, et kui sõjaveteranid andsid vandeid, et osaleda kella koostamises, siis võis näha binoklseid ilmeid. See tähendas, et nii huvitavaid, et oleks võinud binokliga vaadata.

Terrorist ja muust

Hiljuti kopeerisin blogisse kirja, kus ennustasin, et araablaste sisseränne suurendab verevalamist. Kustutasin selle postituse varsti ära, mõeldes, et mul on heade asjade blogi. Aga nüüd, kus Pariisisis on suur verevalamine aset leidnud, kirjutan sel teemal uuesti. Teisele inimesele kaasa tundmine on ka mõnes mõttes hea asi. Parem kui mu ennustused oleksid olnud ekslikud.

Aga ajaloo tundmine ei anna põhjust suureks optimismiks. Araabia sisserändes näen sarnasusi sellega, kuidas germaanlaste sissetung tegi lõpu Rooma riigile või kuidas eurooplased avastasid Ameerika ja hakkasid hävitama indiaanlasi. Mitteajaloolased kipuvad asjade üle otsustama viimase ajalehenumbri järgi, aga ajaloolased oskavad paremini näha pikaajalisi protsesse. Ma pole EKRE-t ega selle eelkäijat Rahvaliitu valinud, aga praeguse EKRE üheks plussiks pean, et Helmede näol on selle eesotsas kaks ajaloolast. Tänase seisuga annaksin valimistel hääle küll Vabaerakonnale. Aga ma pole ühegi partei fanaatiline pooldaja, kõigil on nii vastuvõetavaid kui ka vastuvõetamatuid külgi.

Pariisi ohvrite leinajatega on pahandatud, et miks leinatakse ainult prantslasi, mitte kõigil maadel hukkunuid. Kas siis peaks prantslased ka leinamata jätma, et oleks võrdsus? Leinamise hukkamõistmine mõjub mõrva heakskiitmisena. Ma ei saa kõigi inimeste nimel kommenteerida, aga ise olen korduvalt kirjutanud, et tahan, et maailmas lõppeksid kõik sõjad. Sama moodi tahan, et lõppeks terror. Aga lähedasemat inimest peab leinama rohkem kui võõrast. Perekonnaliige on inimesele tähtsam kui võõras, kelle nime ta saab teada alles surmakuulutusest ja uuesti unustab. Kuna ma olen prantsuse kirjandust lugenud rohkem kui araabia oma, on prantslased mulle araablastest lähedasemad. Seda ei ole täpne nimetada rassismiks, sest indiaanlaste ajaloost lugedes võin eelistada rassiliselt kaugemaid indiaanlasi valgetele. Indiaanlastes näen eestlaste saatusekaaslasi.

Eilsed lehelugejad pahandasid "Postimehes" avaldatud artikliga, kus olevat öeldud, et moslemi mõrtsukaski on rohkem eurooplane kui eestlane. Seda artiklit ma ise ei lugenud, aga mulle ei meeldinud ühes teises samas lehes avaldatud kirjutises, kui katoliku vaimulik ütles, et inimesi ei tapa usklikud, vaid skisofreenikud. Miks ei või skisofreeniat põdev inimene olla heas mõttes usklik või miks ei või teist inimest tappa keegi, kes skisofreeniat ei põe? Mul on sellenimeline haigus diagnoositud, aga ma ei mõtle inimeste tapmisest, vaid nende elude päästmisest. Aastal 2000 olin psühhiaatriahaiglas ravil, siis kartsin samuti, et kaaspatsiendid võivad agressiivsed olla. Psühhiaater vastas, et lahtises osakonnas agressiivseid patsiente ei ole. Tal oli õigus, ma pole seal majas kohanud muud vägivalda, kui üksikuid kergelt halvustavaid märkusi, mida võib tulla ette ka igal pool mujal. Usklikuks ma ennast ei nimetaks, sest mul puudub veendumus üleloomulike jõudude olemasolus, kuigi ma seda ka ei välista. Aga ma usun oma põhimõtetesse ja neid põhimõtteid on mõjutanud ka Piibel. Esimene põhimõte on headus, kuigi alati pole kindel, milline tegu on kõige parem.

Lahmiva intervjuu andnud vaimulik ei ole vist ühtegi psühhiaatria raamatut lugenud. Ma olen, samuti olen lugenud mõne uskliku arvamust, et kõik haigused tulevad pattudest. Seda ma ei usu, sest kui sünnib haige laps, siis võib haigus tulla küll tema vanemate, aga mitte tema enda pattudest. Ajaleht ei peaks üldse sellist lahmimist avaldama, et tapab - skisofreenik, ei tapa - ei ole skisofreenik. Skisofreenik võib olla intelligentne ja haritud inimene, aga selline jutt on rumal. Rumalate müütide levitamise tagajärg on vist, et inimesed ei taha olla minu feisbuki kontaktide nimekirjas, mul tekib raskusi töö leidmisega ja pahandatakse minu isaga, et ta mulle tööd annab.

Uurimistöö teema valimine

Olin rahvast täis ruumis. Simson rääkis mulle mõne lause selle kohta, et hakkab kursusekokkutulekut korraldama. Kui ta oli eemale läinud, tuli mul meelde, et kursusekokkutulek on juba toimunud, sest Kati tahtis varem. Läksin seda ütlema. Kui olin osa juttu juba ära rääkinud, sain aru, et ma ei räägi nüüd Simsoni, vaid temaga väliselt sarnase kursusekaaslasega. Vaatasin ringi, kus Simson on, aga ei näinud. Mindi saali, kus algas teatrietendus. Ma ei olnud piletiraha maksnud, sest ma ei tahtnud etendust näha. Kavatsesin varsti saalist lahkuda. Pidin hoiduma millegi söömisest, muidu oleks tekkinud juba maksmise kohustus. Etendust ei antud mitte ainult saali ees, vaid ka külgedel. Kui majast välja läksin, siis nägin, et etendus toimub ka majast väljas, kuigi erinev osa publikust kuulis erinevate esinejate häält. Isale öeldi pidulikult, mida president Meri on öelnud. Isa vastas samuti pidulikult, et kui president Meri, siis isa teeb seda. Seejärel sisenes ta majja teisest uksest kui mina olin väljumiseks kasutanud.

*
Käisime teist korda 12. klassis. Maaja andis meile ajalootundi. Ta kirjutas tunnis viibijate nimesid üles. Mina pidin oma nime ise kirjutama, sest Maaja ei olnud vist kindel, kes ma olen. Ta tahtis, et ma paneks kirja ka oma lõpu-uurimistöö teema. Ma ei pannud, vaid ütlesin, et ma pole veel teemat valinud. Käisin korraga ülikoolis ja koolis ning pidin mõlema jaoks uurimistöö teema välja mõtlema. Kodus rääkisin emale, et kui esimest korda keskkoolis käisime, siis pidime kirjutama ainult neljaleheküljelise referaadi, aga nüüd uurimistöö. Referaat on uurimistöö ainult enda jaoks, aga see ei anna maailmale uusi teadmisi. Eelmise korra referaadi olin kirjutanud kõigepealt joonelisele paberile ja siis oli mul kästud see valgele paberile ümber kirjutada. Nüüd sellist probleemi poleks tekkinud, sest ma oleks kirjutanud arvutiga ja kohe valgele paberile välja trükkinud. Mõtlesin, et võtan keskkooli uurimistöö teemaks ajelehe "Virulane". Ma olin seda juba varem lugenud ja märkmeid teinud, nüüd mõtlesin märkmed uurimistööks vormistada. Mulle võidi teha märkus, et ma pole lugenud süstemaatiliselt kindlaid teemasid, vaid juhuslikke. Juhtkirjad olin kohe süstemaatiliselt kõik läbi lugenud ja võisin lugeda nüüd muid teemasid täiendavalt.

*
Lugesin lõpukirjandit. Hinnet, mis sellele oli pandud, oli soditud, nii et sellest võis kolme moodi aru saada, aga mäletasin, et sain hindeks kolme, vist kümne-, mitte viiepallisüsteemis. Ema ütles, et ta oli nii kurb, et ma kolme sain, sest see oli nii hea kirjand. Vastasin, et see kirjand pole minu kirjutatud. Ma poleks elusees selliseid asju kirjutanud ja see pole minu käekiri. Erinevad lõigud olid kirjutatud erinevate käekirjadega. Ütlesin, et vennad on oma kirjandile minu nime peale kirjutanud. Vennad kirjutasid nüüd oma nimed asemele.

Mesilaste arheoloogia

Ajaleht "Der Spiegel" kirjutab, et uued uurimistulemused näitavad, et inimesed kasutasid mesilasi juba vähemalt 9000 aastat tagasi nooremal kiviajal - 1500 aastat varem kui seni teati. Vahajälgi leidub savinõukildudel, vaha kasutati savinõude kaitseks. Vanimad sellised killud on leitud praeguse Türgi alalt. Ei leitud tõendeid mesilaste olemasolust uuritud ajal Taanist põhjapool, jääajast polnud veel väga palju möödunud.

Lisan, et vaha tarvitamise aeg ei näita mesilaste kodustamise aega ega seda, millal sõi inimene esimest korda mett. Kui karu oskab mett kätte saada, siis inimene vast aastamiljonite jooksul palju rumalam ei olnud, aga vaevalt arheoloogid suudavad kunagi kindlaks teha esimest mee söömise aega.

Vanad naabrid

Seisin oma praeguse maja kõrval. Kaunase puiestee suunast tuli valge koeraga naine, kes meenutas kunagist sealset naabrit Enet. Ta ütles, et loodab, et ma olen Simo. Küsisin, kas see koer on endise koera järeltulija. Ene vastas, et jah, juba mitmes põlvkond.

*
Kõndisin Loonede majast mööda ja nägin, et nende akna küljes oleva kraadiklaasiga on midagi imelikku. Läksin tuppa sisse, et lähemalt vaadata. Kedagi ei olnud kodus. Võtsin selle kraadiklaasi kätte. Käe soojuse mõjul hakkas piiritusesammas kiiresti tõusma. Mulle meenus ütlus, et piiritus võib kraadiklaasi sees keema minna. Ma ei jõudnud seda siiski enne käest panna, kui piiritus oli tõusnud kraadiklaasi ülemisse tippu. Aga klaas siiski ei purunenud. Kui kraadiklaasi käest panin, vajus piiritus kiiresti alla tagasi. Esialgu jäid piiritusesamba sisse õhutriibud, siis vajus piiritus ühtlaselt kokku. Klaus tuli ka sellesse korterisse. Ta avastas, et põrandal oleval teisel kraadiklaasil oli väike tilk piiritust läbi klaasi välja imbunud, kuigi suurem osa oli veel sees. Klaus viskas selle kraadiklaasi ära.

Pidu rõduga ruumis

Räägiti, et järgmine klassikokkutulek tuleb piknikuna lageda taeva all. Üks selline oli juba toimunud - kahe vanainimese osavõtul, kellele kuulus sealne talu. Kui vihma oleks sadama hakanud, oleks piknik ebaõnnestunud. Olime sugulastega ühel peol. Keset ruumi põles tuleasemel tuli. Sinna kukkus hunnik viinamarju, mis olid tule kohale soojenema pandud. Mõtlesin, et nüüd võivad leegid suureks minna, sest viinamarjade sees on viina. Keset ruumi oli rõdu, kus olid väga iseloomulike välimustega inimesed. Üks mees oli seal kogu aeg kummargil ja näitas näpuga alla rahva peale. Jõudsin järeldusele, et need rõdul seisvad inimesed on joonisfilm. Aga filmi tagant astus ka reaalne lihaseline mees välja, mis pani allolijaid ehmatama. Mulle pakuti kojuviimiseks vanaisa raamatuid. Ma ei viitsinud hästi võtta ja viskasin raamatupaki maha. Aga siin oleks need varsti ära põlenud, seetõttu võtsin raamatud jälle kätte, et valida, mida koju viia. Üks pealkiri oli: "Male mahajäänutele - maletajatele, kelle mängutugevus jääb allapoolegi keskmist". See oli naljakas. Ütlesin, et ma pole kunagi varem näinud maleraamatut mahajäänutele. Selline pidi vist poodi seisma jääma, sest keegi ei tahtnud ennast mahajäänuks tunnistada. Aga selgus, et loetud pealkiri oli ainult ühe peatüki pealkiri, raamatus oli peatükke ka kõrgematele tasemetele. Mõtlesin, kas ma pole ise samuti mahajäänu, kui minu mängutugevus enam ei tõuse. Vanaisast oli järele jäänud ka pakk ajalehte "Arhiivikorraldaja". Seda oleks mul vaja läinud ainult siis, kui minust oleks kunagi saanud arhiivitöötaja, mis oli vähetõenäoline.

Ratsud normaalsed

V-R-K-L-O-V-R-O
1. d4 d5 2. Rc3 Rc6 3. g3 Rf6 4. e3 e5 5. de Re5 6. Rd5 Ob5 7. Rf6 Of1 8. Od2 Lf6 9. Lf1 0-0-0 10. 0-0-0 g6 11. Oc3 Vd1 12. Ld1 Lf2 13. Oe5 Oe5 14. Ob7+ Kb7 15. Ld5+ Kb8 16. Le5 Lg1 17. Kd2 Vd8 18. Kc3 Le1+ 19. Kc4 Ld2 20. Lb5+ Kc8 21. La6+ Kd7 22. Lb5+ Ke7 23. Le5+ Kf8 24. Lh8+ Ke7 25. Le5+ Kd7 26. Lb5+ c6 27. Lb7+ Ke8 28. Lc6+ Kf8 29. Lc5+ Ld6 30. La7 Vc8 31. Kb3 Vb8 32. Kc4 Vb4+ 33. Kc3 Vb8 34. b3 Le5+ 35. Kd2 Vd8+ 36. Ke2 Lh5+ 37. Kf1 Ld1+ 38. Kf2 Vd2++

Demograafia ja teater

Kõndisin mööda Fortuuna tänavat kesklinna poole. Vastu tuli järjest kaks meie kooli õpetajat. Tundsin nad ära, sest nad polnud üldse muutunud, aga tere ei öelnud. Nemad samuti ei teretanud, aga võibolla tundsid nemad mind ka ära ja läksid pärast kuskile rääkima, et ma jätsin tere ütlemata. Mööda autoteed sõitis suur ehitusmasin. Sellel tuli ratas alt. Juht pidurdas, kuigi ei saanud vist veel aru, et ratas on alt tulnud. Sillal kohtasin ühte endist klassivenda ja ühte paralleelklassis õppinud poissi. Võibolla olid nemad nüüd ka meie kooli õpetajad ja tulid nagu vanad õpetajadki koolimajast. Kui olin üle silla kõndinud, pöörasin kohe ringi ja läksin mööda silla teist külge tagasi. Hakkas pimedaks minema, aga linnaosas ei olnud elektrit. See tuli sellest, et rattata jäänud masin oli juhitavuse kaotamise tõttu elektrijuhtme katki sõitnud. Mõtlesin, et mul pole taskulampi, kuidas ma kodu üles leian. Läksin teist teed kui enne, et masinatest ringiga mööduda. Aga masinad ulatusid ka sinna ja kraana tahtis mulle telliskiviga vastu pead lüia, selle eest, et ma enne ei hoiatanud, et masinal hakkab ratas alt tulema. Võtsin telliskivi kraanakonksu küljest ära, kriimustades seejuures kätt. Läksin ühe kvartali keskelt läbi, püüdes leida aedadel madalaid kohti, millest saaks üle astuda, või väravaid, mis avaneksid. Aga kui olin mõned pöörded teinud, jõudsin ummikusse. Pidi tuldud teed tagasi minema, aga kraana võis olla vahepeal lähemale tulnud.

*
Üks ajaloolane kirjutas, et venelaste osakaalu kasvu Eesti rahvastikus on näha sellest, et teatrikülastuste arv on suurem kui enne sõda, sest venelased käivad rohkem teatris kui eestlased. Seejuures lüiakse ka aknaid rohkem puruks. Teatris käimine oli umbes sama, mis aknast välja vaatamine.

Jää tänavjõel

Tegin suures ajaloolistis väiksele ajaloolistile reklaami. Kirjutasin, et väiksesse ajaloolisti on saadetud 100 kirja. Tegelikult oli saadetud mõned kirjad rohkem. Nüüd mind võidi süüdistada, et ma varjan õiget arvu, et inimesed ei kardaks listiga liituda. Mõtlesin, et loen postkastist saadetud kirjade arvu kokku. Vanemad kirjad olid postkastis pakitult ja need tuli lahti pakkida. Mõtlesin, et mõne kirja ma võin ära kustutanud ka olla.

*
Jõudsin kooliteel järele ühele klassivennale. Vaatasin, et ma ei saa temaga koos minna, sest ta kõnnib koos ühe tüdrukuga. Läksin neist mööda ja ütlesin selja taha tere. Hakkasin kahtlema, kas tegemist on üldse klassivennaga. Ma kõndisin väga lühikeste sammudega, aga olin sellest hoolimata neist vahepeal ees. Selja tagant ütles tüdruk imestunud häälega, et ma juhin.

*
Pika tänava autotee oli jõgi. Sellel oli jää peal. Kükitasime jõe ääres ja püüdsime ära arvata, kas jää on juba piisavalt paks. Jää sees oli kolm puuritud auku, nende juurest oli ta kindlasti liiga õhuke, aga astusin katseks natuke kaugemal ühe jalaga jää peale ja jalg ei vajunud läbi. Vanasõna ütles, et ära hüppa vette tundmatus kohas. Üks vend läks roomates üle jää. Ütlesin, et õige jah, roomates saab õhema jää peal olla kui kõndides. Seejärel läks vend juba kõndides risti üle jõe. Ja pärast seda hakati kõndima piki jõge. Läksime kodu poole, osad kõndisid jõe peal ja osad kõnniteel. Mööda jõge tuli ka buss. Silmapiiril kerkisid pilved, mis meenutasid kaugeid tuumaseeni. Lööklaine meieni ei jõudnud. Loetleti, millised riigid hävitati, nimetades olematuid riiginimesid.

*
Kõndisin Eesti lipuga läbi linna. Kui mind oleks rünnatud, siis oleksin hüüdnud, et lipuga ei tohi alistuda. Tahtsime pildistada Läti lippu, aga need püsisid iga kord värvilised vaid mõne hetke, siis läksid must-valgeks. Ütlesin, et võibolla on fotoaparaadil punane värv otsas. Tegelikult ei kasutanud aparaat vist värvitilku, vaid muutis värve arvutustega. Läti lipud olid üheksal ekraanil, mis paiknesid kolme kaupa ridades. Lõpuks jäi keskel vasakul punane värv püsima. Seda ekraani tuligi pildistada.

Valton Tšingis-khaanist

Arvo Valton Vallikivi. "Kogutud teosed 6". Kirjastuskeskus, Tallinn 2005. 508 lehekülge.

Valtoni kogutud teosed anti välja 20 köites. Selles köite põhiosa on romaani "Teekond lõpmatuse teise otsa" kordustrükk, ülejäänu on kommentaarid sellele nii Valtoni enda kui ka teiste sulest. Romaani esimesel trükil on pealkirjas olnud sõna "teekond" asemel "tee".

Romaan räägib mongoli maailmavallutajast Tšingis-khaanist. Tšingis-khaan oli tema tiitel, rohkem on raamatus kasutatud tema sünnipärast nime Temüdžin. Teiseks peategelaseks on tõstetud taoistlik munk Chang Chun, kes Tšingis-khaaniga kohtus.

Lugesin romaani kui allegooriat Nõukogude Liidu kohta. Tšingis-khaan oleks nagu NLKP peasekretär ja Chang Chun Nõukogude võimu tingimustes tegutsev kirjanik. Temüdžin kartis surma, aga tappis palju teisi inimesi, sest ei suutnud ennast nendega samastada. See meenutab Stalini jälitusmaaniat. Temüdžinist rääkivas peatükis öeldakse, et karda küürakat ja haiglast, sest tema tahab sust milleski parem olla. Terviseprobleeme paistab olevat olnud paljudel 20. sajandi diktaatoritel. Võib küll püüda ületada ka mitte verejanulisusega, vaid hea iseloomuga. Aga ka Tšingis-khaan olevat tahtnud sellega maailmale head, et ta tahtis maailma ühendada. Meenutab Lenini maailmarevolutsiooni tööliste olukorra parandamiseks. Nagu Nõukogude ajal topiti igale poole Lenini tsitaate, nii austasid mongolid romaani järgi Tšingis-khaani tsitaate, ainult sellepärast, et tema neid ütles, kuigi sama oli öeldud ka enne teda.

Ma olen mõelnud, et inimese juures on kõige tähtsam headus ja teisel kohal tarkus. Aga romaani järgi peab taoism nii headust kui ka tarkust halvaks, sest kokkuvõttes sünnitavat need halba. Taoism hindavat nende asemel loomulikkust. Tekib küsimus, mida loomulikuks pidada. Chang Chuni kujutatakse vahepeal väga targana, aga vahepeal tarkuse vastasena. Tšingis-khaani iseloomustatakse sõnaga tugev ja Chang Chuni sõnga tark. Tugev tegutsevat, aga tark mitte. Viimane meenutab seda, kuidas Nõukogude korra ajal ei saanud tegutseda, sest võimule pürgimine määris käsi ja võimule vastuseismine oli eluohtlik. Romaanis Tšingis-khaan tahab, et Chang Chun õpetaks talle surematuse saladust. Tšingis-khaan tahab kasutada oma huvides ära Chang Chuni, aga Chang Chun omakorda Tšingis-khaani, et teda vähem tapma panna. Meenutab seda, kuidas Nõukogude Liidus maksti kirjanikele hästi, aga kirjanikud püüdsid samal ajal Nõukogude võimu õõnestada. Romaanist leiab ka sisuliselt ennustuse Nõukogude Liidu kokkuvarisemise kohta, kui öeldakse, et ükski suur riik ei püsi kaua. Lisada võiks, et enne suure riigi kokkuvarisemist võib siiski mõni väike rahvas jäljetult kaduda.

Kommentaarides ütleb Valton, et talle on tõesti sümpaatsem Chang Chun, kuid massid hindavat rohkem Tšingis-khaani suguseid. Enda ja Chang Chuni erinevust näeb Valton selles, et Läänes püütakse teha head, näiteks avaldada romaan, aga Idas kurja tegemist vältida. Minu meelest neil eesmärkidel on olemas ühisosa.

Kuid kommentaaridest selgub ühtlasi, et romaan ei olegi nii väga allegooriana mõeldud. Nõukogude ajal antud intervjuus ütleb Valton, et ta ei hakka seda enne allegooriaks pidama, kui kriitikud seda sellena näitavad. Võiks arvata, et tol ajal ta kartis avalikult tõtt tunnistada. Kuid ka hiljem ütleb ta, et küllap on romaanis mõningal määral Nõukogude aja allegooriat, kuid et see polnud tal kirjutades peaeesmärk. Selle asemel on ta tõesti uurinud hoolega ajalooallikaid mongolite enda aja kohta ja käinud Mongoolias reisil. Raamatus on toodud lisaks tegevuskäigule rohkelt filosoofilisi ja psühholoogilisi tähelepanekuid, kuid need polevatki Valtoni enda mõtted, vaid pärinevat vanadest ajalooallikatest. Tuleb järeldada, et kui romaan on kukkunud välja allegooriana ka seda eesmärgiks seadmata, siis kehtivad ajaloos kindlad seaduspärasused, mis töötavad enda eest. Kuni evolutsioon ei ole inimpsühholoogiat oluliselt teistsuguseks muutnud.

Olen vaadanud mõned korrad võrgust Mongoolia ingliskeelseid ajalehti. Sealt on näha, et mongolid austavad ka tänapäeval Tšingis-khaani väga. Nad ei rõhuta seda, et Tšingis-khaan oleks olnud hirmuvalitseja, vaid et tema impeeriumis kehtis usuvabadus. Valtoni kommentaaridest selgub, et Nõukogude ajal oli Mongoolias Nõukogude Liidu surve tõttu Tšingis-khaani austamine keelatud. Nagu Venemaal oli kunagi olnud mongoli ike, nii oli Mongoolia nüüd sattunud vene ikke alla. Kuid Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega olukord muutus. Seega on Eesti ja Mongoolia saatused seotud nii 13. kui ka 20. sajandil.

Raske tõlkida ja vastata

Tõlkisin raamatut. Ühe lausega tekkis raskusi. Joone all oli märkus, kuidas on seda lauset tõlgitud kolmandasse keelde. Tõlkeks paistis tulevat, et keda on 12 korda põsele löödud, seda lüiakse ka 13. korda. Aga see ei olnud täpne tõlge, sest ühe sõna vastet sõnaraamatus ei olnud. Vastaslauas istuv tüdruk hakkas kellegagi rääkima, võibolla minuga. Ta ütles, et me tunneme üksteise vastu sümpaatiat, sest avastasime, et kirjalikult on kergem ennast väljendada, aga ei tea, mis edasi. Ma ei osanud sellele jutule muud vastata, kui püüdsin talle otsa vaadata.

Russowi kroonika

Balthasar Russow. "Liivimaa kroonika" I ja II. Tõlkinud K. Leetberg. Tartus 1920 ja 1921. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus. 108 ja 174 lehekülge.

Seda kroonikat on tõlgitud eesti keelde kaks korda. Lugesin kõigepealt vanemat tõlget, lähtudes põhimõttest, et eelistada kodus olemas olevat raamatut. Osadele tänapäeva lugejatele võib vana tõlke keel tunduda liiga vananenud, aga lapsepõlvest peale Eesti-aegseid raamatuid lugenule mitte. Igal juhul oli vana tõlge keeleliselt meeldivam kui tänapäeval kohata võiv eesti ja inglise keele segu.

Põhikooli programmis oli Jaan Krossi romaan "Kolme katku vahel", mille peategelane oli kroonik Russow. Raamat oli hästi paks, kirjanduses anti kooli jooksul lugeda rohkem kui kõigis teistes ainetes kokku ja tol ajal ma polnud nii korralik kui praegu, aga umbes 50 protsenti romaanist lugesin läbi. Kross lähtub oletusest, et Russow oli eestlane ja kirjandusõpetaja pidas seda tõestatuks. Kroonikat lugedes tundub küll, et eestlane ta ei olnud, pigem eelistab ta sakslasi eestlastele. Aga on huvitav, et on tehtud oletusi nii Russowi eesti kui ka Henriku läti päritolu kohta.

Nagu Kross kirjutas romaani Russowist, nii avaldas Hvostov hiljem "Loomingu Raamatukogus" ilukirjandusliku teose teisest kroonikust Henrikust. Kross püüdis näidata eestlasi suurematena ja Hvostov väiksematena. Sama suundumus on ka nendel ilukirjandusteostel, kus kroonik peategelane ei ole, aga mis on kirjutatud kroonikate põhjal. Hoeneke Jüriöö ülestõusust rääkiva kroonika põhjal valmis kunagi väga eestimeelne raamat "Tasuja", hiljem olen lugenud ajalehest "Sirp" et üks tänapäeva eesti kirjanik kirjutas Jüriöö ülestõusu kohta saksameelse raamatu.

Liivi sõja ajast on peale Krossi kirjutanud ilukirjanduses ka Enn Kippel, pealkirja all "Suure nutu ajal". Aga Russowi kirjelduse järgi sõja ajal sugugi kogu aeg ei nutetud, vaid ühel korral, kui venelased läksid Tallinnat piirama, olevat kõik Tallinna elanikud muutunud rõõmsaks. Vahepeal oli siiski ka nutmist. Sõda kardeti rohkem sõja algul, hiljem karastuti. Krossi pealkirja "Kolme katku vahel" kinnitab Russowi tekst sellega, et katkud olevat tõesti sageli esinenud, aga tundub, et Russow nimetab katkuks kõiki tõsisemaid haigusi, neid üksteisest eristamata. Olen mõelnud, et kui haiged polikliinikus käies nakkusi levitavad, võib haigete arv veel suureneda. Ka Russow kirjutab, et üks katk sai alguse apteegist.

Võrreldes teise Liivi sõjast kirjutanud krooniku Renneriga on Russowil palju rohkem hinnanguid või emotsioone tähistavaid sõnu. Pole ime, et Kross kirjutas romaani just Russowist, sest Russowi jutustamisstiil sarnaneb natuke Krossi enda omale, mis esineb kõigis Krossi proosateostes. Renneri raamatu eestikeelsel trükil olid omavahel vastuolus ilus kaas ja Renneri kirjeldatud sõjakoledused, mida tal otsesest emotsioonide väljendamisest hoidumisest hoolimata õnnestus edasi anda. Russowit lugedes on aga sõja koledusest veel raskem aru saada, sest ta kirjutab ilukõneliselt nii headest kui ka halbadest asjadest.

Nii Renner kui ka Russow arvavad, et Liivi sõda algas liivimaalaste pattude tõttu, Russowi puhul lisab sellele väitele autoriteeti veel tema vaimulikuamet. Ühes 20. sajandi luuletuses on kasutatud riimi "orduaja pordumaja" ja Russow annab sellele riimile kinnitust, kirjeldades värvikalt sõjale eelnenud tsölibaadi- ja abielurikkumist, joomist ja tapmist, kuigi olevat leidunud ka jumalakartlikke inimesi. Seda oli ta ilmselt ka ise, aga kui ta annab siiski hinnangu, et enne sõda oli elu Liivimaal hea ja tore, siis jääb mulje, nagu ta oleks patte nautinud. Kuid kiidusõnu jätkub tal ka sõja toodud muutuste kohta – sõda muutnud inimeste moraali selliseks, mis oli talle rohkem vastuvõetav.

Russow kirjutab luterlase seisukohalt. Venelasi peab ta ohuks kristlaskonnale, seega ei taha neid kristlaste hulka lugeda. Rootsi-Poola vastuolude puhul hoiab Russow Rootsi poole, kritiseerides Poola katoliiklust. Rootsi sõjaväes teenis šoti palgasõdureid, kes olid kalvinistid. 19.–20. sajandi vahetusel kiitis kristlik "Ristirahva Pühapäevaleht" kalvinistidest buure, et nad olid usklikumad kui inglased, aga Russowil on hea meel, et šotlased ei osanud saksa keelt, siis nad ei saanud oma usuhullustust levitada. Ajaloolaste hulgas ei ole üksmeelt, kui kaua ja kui tugevalt püsis eestlaste hulgas katoliiklus. Russowil on hea meel, et Liivimaal ei ole sellist sisemist vaimulikku sõda nagu Madalmaadel, kus võitlesid kalvinistid ja katoliiklased. Kuigi Russow on luterlane ehk Augsburgi usutunnistuse pooldaja, jätab ta Liivimaa varasemast ajaloost kirjutades reformatsiooni esialgu üldse mainimata ja hiljem ütleb, et sakslastest vaimulikud ei osanud eesti keelt ja eestlased ei saanud aru saksakeelsest jutlusest, mistõttu nad hoidsid kirikust eemale.

Raamatut alustades tundub, et Russow vaimulikuna hoiab vaimulike ja ordu suhetes vaimulike poole. Aga Liivimaa ajalugu periodiseerib ta siiski ordumeistrite, mitte piiskoppide ametiaegade järgi. Mõõgavendade ordu järel tuli Saksa ordu Liivimaa haru, aga Russow kirjutab ainult Liivimaa haru ordumeistritest, kuigi kasutab ka Saksa ordu nimetust. Vahepeal nimetati ajalookirjanduses ordu siinset haru Liivi orduks. Kui küsida, mis ajast peeti Vana-Liivimaad Saksa-Rooma keisririigi osaks, siis Russow nimetab keisri sekkumist esimest korda sel ajal, kui Mõõgavendade ordu Taanilt vallutatud maadest tagastati Taanile Harjumaa ja Virumaa, aga mitte Järvamaad, see toimunud keisri nõusolekul.

Grupipildid

Isa valmistas ette enda sünnipäeva kõnet. Ta kirjutas, et on andnud välja minu luulekogu ja talle on selle eest etteheiteid tehtud. Mõtlesin, et hea, et ma esimest luulekogu kirjutades ei osanud mõtteid hästi sõnastada, muidu paistaks sealt välja, kui kõrge enesehinnang mul tol ajal oli. Esimese luulekogu luuletusi mõtlesin välja öösel pimedas toas voodis lamades. Mul oli siis depressioon. Aga tuleb välja, et depressiivsus ja maniakaalsus avalduvad samaaegselt, sest depressiooni ajal olin pidanud ennast lisaks kõige targemaks ja arvanud, et saan surematuse. Lugesin sealt luulekogust ühte luuletust. Üks rida oli teistsugune kui ma mäletasin. Mõtlesin, et kui ma kuskil oma luuletusi ette kannan, siis ütlen, et mul ei ole eesmärk esitada täpset raamatu sõnastust, sest mälus lähevad asjad sageli paremaks. Kaks last mängisid. Üks lükkas mänguasjaga teise pea vastu seina. Läksin lükatu selja taha, et tal pea rohkem vastu seina ei käiks. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et näen ühte naabrit. Siis sain aru, et see ei ole see naaber, sest tegemist on pisema inimesega. Isa ütles hüüdnime järgi, keda ta näeb. Algul arvasin, et ta räägib samast inimesest, keda mina selleks naabriks olin pidanud. Aga isa nimetatud hüüdnimi kuulus ühele õppejõule. Varsti nägingi seda õppejõudu. Ütlesin, et algul ma ei näinud, aga siis õpetaja õpetas nägema. Isa tegi märkuse, et ma teda õpetajaks ei nimetaks. Toomas vaatas vanu fotosid. Ühel fotol oli kolm minu moodi inimest, aga ma ei tundnud ära, kes neist olen mina. Sünnimärgi järgi sain aru, et üks minu moodi inimestest on Klaus. Mind vist pildil ei olnudki. Märkasin, et foto on tehtud Kaunase puiesteel. Aga mitte meie seal elamise ajal, vaid hiljem, sest puud olid suuremad. Toomas pillas foto põrandale. Ütlesin, et ettevaatust, pildil on väga tähtis koht. Mõtlesin öelda, et Kaunase puiestee on tähtsam kui praegune elukoht. Fotodel oli see viga, et mida rohkem neid vaadata, seda rohkem nad kulusid. Kui Toomas oli foto maast üles korjanud, siis mõtlesin, et see on vist matemaatikaolümpiaadil osalenute grupipilt. Vaatasin oma klassipilti. Meie klassist oli mitmel inimesel tervis läbi. Mulle öeldi, et mul ähvardab tekkida kaks vähki ja et minu ninaveresoont taheti opereerida, aga operatsioonist loobuti, sest surmaoht oli liiga suur. Vaidlesin vastu, et arst ei ole mulle midagi rääkinud, ta ütleb, et mu tervis on hea. Mõtlesin, et praegu kõnelenul on vist õigus, sest ta on ise ka arst ja tal on juurdepääs arstide arvutisüsteemile.

Võistkondlik matš

Üks mees saatis mulle feisbuki kaudu sõnumi, aga ühtegi sõna polnud näha. Mõtlesin, et kui ma talle vastan, muutuvad tema sõnad võibolla nähtavaks. Aga kui ma vastasin, ei saanud ta minu käekirjast aru. Seetõttu hakkasin kirjutama paberpostkaarti, et võibolla sellelt saab paremini. Neljaleheküljelise postkaardi teisel leheküljel oli lünktekst, aga ma tahtsin kirjutada muud kui see ette andis. Oleks võinud kirjutada trükitud sõnadest üle, aga valisin kirjutamiseks siiski valge kolmanda lehekülje. Mõtlesin, et kirjutan aeglaselt trükitähtedega, siis ta saab vast paremini aru. Või olid trükitähed just need, millest ta enne aru ei saanud, sest eeldas, et need on kirjatähed. Kohtusin selle mehega tema talus. Küsisin, kas ta on nõus mängima literaatide matšil Tartu eest. Mängima oli nõus tema poeg. Ühe võistkonna liikme kohta öeldi, et ta pole tartlane. Sellele oli mul vastus, et kirjanike liidul on ainult kaks osakonda - Tallinna ja Tartu oma, Tallinn tähendab Põhja-Eestit ja Tartu Lõuna-Eestit. Osa sündmusi jäid minu teadvuses vahele, seejärel olime juba võistluse toimumiskohas kohal. Mõtlesin, et see on hea, et kannatused meelde ei jäänud. Siis mõtlesin, et tegelikult on kahju, et nüüd ei tea, millised kannatused ma ületasin. Võistkonnas olid peamiselt noored mängijad. Mõtlesin öelda, et kõik üliõpilased lähevad literaatidena arvesse, eriti doktorandid. Üks minu Tartu võistkonda kutsutu võis veel Tallinna eest mängima hakata. Üks, keda ma olin algul võistkonda palunud, oli jäänud konkreetsesse kohta ja konkreetseks ajaks kutsumata. Talle mõtlesin helistada, et ma ei saanud teda kutsuda, sest korraldamine võeti minult üle ja võistlus hakkas niimoodi pihta, et mulle öeldi, et nüüd peab mängima hakkama.

*
Mul oli kaasas palju varasemate aastate malepartiide protokolle. Need olid minu ees laual virnas ja poisid tundsid nende vastu huvi. Näitasin, et üks protokoll on aastast 1998. See ajas naerma, et nii vana. Kohtunik kuulutas välja matši järgmise vooru paarid. Mõtlesin küsida, miks on literaatide matšil kohtunikuks pätt. Siis vaatasin, et see ei olegi pätt, vaid temaga väliselt sarnane inimene. Enne mängulaua taha minekut hakkasin protokolle kotti panema. Et neid oli palju, võttis see kõvasti aega. Mõtlesin, et kui vastane on minu kella käima pannud, siis keeran aja algusesse tagasi. Kui läksin laua juurde, ütles teine kohtunik, et ma paneks kummalegi kaks minutit, et voor minu hilinemise pärast ei veniks. Vastane tõmbas kella enda juurde. Võtsin selle talt ära. Vaatasin, et nüüd on kell rohkem minu poolel. Nihutasin seda keskkoha suunas.

Valgus pimedasse ruumi

Ühest ruumist läbipääsu oli pidanud alati otsima kottpimedas, mistõttu selle leidmisega oli olnud raskusi. Nüüd tehti muudatus, et ruumi pandi valgustus. Tänu sellele hakkasin sealt sagedamini läbi kõndima. Kõndisin iga kord Kristeli kõrval. Üks mees püüdis ise Kristeli kõrvale trügida. Tee viis vee äärde. Klaus ütles, et tema minu asemel auhinda ei kannaks. Viimasel korral ma ei kõndinud Kristeli kõrval, vaid taga. Kaalusin, et võibolla minna teisest uksest kui Kristel, aga siiski ei läinud. Rääkisin, mis raamatus kirjutatud on. Kristel küsis, kus raamatus. Küsisin imestunult vastu, kas ta siis "Telefonilugusid" ei ole lugenud. Lapsena olin arvanud, et meil on kodus kõik raamatud. Kui olin kellelgi külas käinud, olin näinud ainult selliseid raamatuid, mis kodus ka olemas olid. Raamatus "Egeri tähed" oli lõppu kirjutatud, et edasi võib lugeda ajalooraamatutest, aga ma polnud aru saanud, kus need riiulis on.

*
Lõin otsingumootorisse mõned sõnad, et saada informatsiooni selle kohta, millise haridusega inimestest on mitu protsenti abielus. Teadsin juba varem, et kõrgema haridusega inimestest on abielus suurem protsent. Nüüd leidsin sel teemal ühe ülikooli diplomitöö. Naine, kes seda informartsiooni võrgus üleval hoidis, vaatas minu suunas naeratava näoga. Ta küsis, kas ma tean, kes on selle töö autor. Selgus, et minu isa. Töö peal oli märge "salajane". Isa oli kirjutanud üle 200 lehekülje, aga töö oli siiski lõpetamata jäänud. Ta oli pidanud kirjutama kursusetöö igal kursusel. Mõtlesin isale öelda, et diplomitööks nimetatakse ainult viimase kursuse kursusetööd.

Muutlik masinahuvi

Ajalehes "Daily Telegraph" on avaldatud ülevaade Inglise raudteede teemalisest raamatust. 1940. aastatel oli rongivaatlemine seal nii populaarne, et ühte jaama kogunes korrapäraselt 250 inimest, kes auruvedurite andmeid üles kirjutasid, kuni see ohutuse nimel keelati. Kirjutatakse, et rongivaatlemine võib olla olemas ka tänapäeval, aga see ei saa olla diiselrongide puhul nii populaarne, nagu oli aurumootorite ajal. Varem olen lugenud, et veel sada aastat varem ei vaadanud romantikud, näiteks John Ruskin, rongidele veel üldse hea pilguga, eelistades hobuseid. Masinad hakkasid inimestele meeldima eriti 20. sajandi algul futurismi ajal. Kas nüüdseks on huvi vähenenud? Minu meelest arvutite laiemalt levima hakkamisega suundus põhiline masinahuvi arvutitele.

Fischeri Alehhin

R-R-O-V-K-V-L-O
1. d4 Rc6 2. d5 Re5 3. f4 Rg6 4. f5 Re5 5. e4 e6 6. g4 ed 7. Vd5 f6 8. Of4 Rb6 9. Va5 a6 10. Oe5 fe 11. Ve5+ Kf7 12. Lc5 d6 13. Lc7 Vd7 14. Lb6 g6 15. fg Kg6 16. Vd5 Vf1 17. Kf1 Lf7 18. Kg1 Lf4 19. Lf2 Lc1 20. Lf1 Lb2 21. Lf5 Kg7 22. Lg5+ Kf7 23. Vf5+ Ke8 24. Lg8+ Ke7 25. Vf7+ Ke6 26. Le8+ Ve7 27. Le7++

Uus firma

Üks naine alustas uut äri. Naine oli korealase välimusega, aga tema silmad ei olnud eurooplase omast väiksemad, vaid suuremad. Arvatavasti oli ta ennast korealaseks opereerida lasknud. Tema firma reklaamis peeti uudseks seda, et naine ei vaadanud selles oma firma kaupa, vaid teiste firmade oma - imestunud näoga, et teiste firmade kaup on nii palju halvem. Naine reklaamis, et tema firma kaup on eriti odav. Ta pakkus arvutisse tasuta uuendust ja selle tutvustamiseks pani minu ette lauale taldriku puuviljatükkidega. Vaatasin taldrikut umbuskliku näoga ega söönud selle pealt. Ütlesin, et kuigi firma reklaamib, et tema kaup on odav, küsib ta iga elemendi eest eraldi raha. Tahtsin arvutist selle naise antud täiendused ilma käivitamata kõrvaldada. Kui ma oleks need käivitanud, oleksin pidanud juba maksma. Ärkasin. Nägin, et ema tõmbab arvuti taaskäivitamiseks juhet seinast välja. Küsisin, kust ta teab, et arvuti tuleb taaskäivitada, kas ma rääkisin läbi une. Ema vastas, et rääkisin küll, ma rääkisin ühest tüdrukust. Ma polnud kindel, kas nüüd ei ole see jutuajamine unenägu, seetõttu vastasin midagi segast. Vaatasin arvutisse. Sinna pandud täiendused olid ühe klassiõe nimega. Aga vaevalt, et neil selle klassiõega mingi seos oli, tema nimi oli ilmselt võltsing. Tõnu lubas täiendused arvutist kõrvaldada. Aga kui ma korraks kõrvale vaatasin, oli Tõnu hoopis täienduseks oleva filmi käivitanud ja seda vaatama hakanud. Ütlesin, et mina selle eest ei maksa. Tõnu vastas, et tema ka ei maksa. Ütlesin, et tema käivitas, tema peab maksma. Mõtlesin, et kui ma juba pilgu ekraanile heitsin, olen mina ka kohustatud maksma. Näidati filmi, kuidas kosmonaudid kõndisid Kuu peal. Väidetavalt oli see dokumentaalfilm, aga oli aru saada, et päriselt mitte, sest kosmonaudid laulsid, nagu oleks Kuu peal õhku. Laulu sõnad olid:

Ai-ai-ai,
jalg mul haiget sai,
on see vast ekskursioon!

Kõndisin vannitoa suunas. Esikus istus üks tüdruk plastmassvannis. Ta peitis minu eest vee alla. Aga ma kummardusin vanni kohale. Astusin juba vannituppa, siis tulin sealt uuesti välja ja kummardusin veelkord vanni kohale, öeldes: "Aga mina panen ukse riivi." Läksin uuesti vannituppa ja paningi enda järelt ukse riivi. Kuulsin läbi ukse, et tüdruk tuli vist vannist välja. Nüüd ta oleks tahtnud ilmselt tulla vannituppa vett ära kallama.

Täitmata punktid

Ühed mehed rääkisid, et nende emal oli selline häire, et ta rääkis kõigist asjadest viisakate sõnadega. Isegi kui ta rääkis loodusteadusest, ütles ta: "See asi." Ütlesin, et siis oli ta minu sarnane. Üks mees vastas, et ei, mina olen natuke teistsugune.

*
Aknalaual lillepotis kasvav õunapuu oli üleni õisi täis läinud. Mõtlesin, et siis hakkan neid õisi pintsliga tolmeldama. Osadest õitest olid juba isetolmlemisega viljad tulnud.

*
Maleklubis anti Peebole auhinnaks panemiseks raamat "Pille-Riini lood". Salupere hakkas naerma ja küsis, kellele sellist anda. Tal tuli endal mõte ja küsis, kas Bristolile. Peebo vastas jah. Bristolil oli sobivas vanuses laps. Peebo ütles, et Bristol pole seni auhinda saanud, aga tundub, et varsti saab.

*
Seisime kõnniteel auto taga ja vaatasime üle tänava. Üks laps küsis, mida tähendab kirik. Näitasin, et silmapiiril paistab mitu kirikutorni. Kõik kõrgemad tornid olid kirikutornid. Hakkasin üksi koju minema ja mõtlesin, kas üks tüdruk kõnnib minuga sama teed.

*
Üks klassivend ütles, et üks klassiõde saatis talle kirja, mida mina olen pagulaste kohta kirjutanud. Ütlesin, et kui ma pole seda kirja näinud, siis ei saa kindel olla, et see pole võltsing. Rääkisin, et mina enam poliitikaga ei tegele. Varem tegelesin, aga nüüd ma olen vanem ja vanemaks saades võib jätkata ainult siis, kui mõelda välja mingid teooriad.  Pagulaste kohta arvan ainult, et mulle nende tulek ei meeldi, aga neid ei saa maha tappa. Üks klassivend köhatas.

*
Olin emaga kahekesi ülikooli õppehoones, kui helises telefon, sest helistas minu juhendaja. Me ei võtnud vastu. Mul olid magistriõppe õppekava paljud punktid täitmata. Aga võibolla neid ei olnud enam vaja, sest diplom oli juba käes. Magistritöö olin valmis saanud ja selles sisaldusid ka kõik need elemendid. Kui oleks siiski öeldud, et pean näitama veel referaati, oleksin näidanud mõnda enda hiljem koostatud raamatu saatesõna. Aga võibolla oleks öeldud, et ei piisa ükskõik millisest referaadist, vaid see peab olema kõrgtasemel.

Karu joonistused müügis

Lugesin venekeelsest lehest newsru.com, et Soomes hakkas inimeste juures üles kasvanud karu vesivärvidega joonistama ja 6 tema pilti on müüdud maha hinnaga 300 eurot tükk. Sellest olevat varem Delfis ka kirjutatud. Kui karu õpib raske asja selgeks, siis see paneb pildile hinda juurde, aga kuidas mõjub sama asjaolu nüüd inimestest abstraktsete kunstnike teoste hindadele, kui nende oskused on olemas isegi loomadel? Artiklis toodud kirjeldus selle kohta, kuidas karul pildid valmisid, meenutab "Karupoeg Puhhist" kohta, kus loomad allkirju andsid.

Hauarüvetamine

Ajaleht "Die Welt" kirjutab holokausti ohvrite haudade rüvetamisest endise Saksa koonduslaagri juures Poola territooriumil. Ohvrid tapeti gaasikambris vingugaasiga, nad maeti maha, pärast kaevati uuesti välja ja põletati. Tapetute kehaavad otsiti läbi, et leida väärisesemeid. Nüüd on keegi haudu uuesti lahti kaevanud, oletatavalt selleks, et leida läbiotsimisel veel kahe silma vahele jäänud väärisasju. See ei ole esimene röövkaevamine seal, neid toimus juba varsti pärast Teise maailmasõja lõppu. Ajaleht kahtleb, kas hauaröövlid veel midagi leidsid, sest juba natsid tegutsesid põhjalikult.

Kooli lõpetamise kirjad

Asusime reisile, et minna Ukrainasse. Olin eelnevalt Helinale kirjutanud, et läheme sinna. Minu reisid ulatusid järjest kaugemale. Konverentsil saabus minu kord kõnet pidada. Vaatasin, et saalis oleme ainult mina, ema ja isa, nii väiksele publikule ei ole mõtet rääkida. Siis nägin, et saalis on veel üks inimene, seejärel nägin, et muid inimesi on kolm, seejärel juba viit.

*
Üks mees oli feisbukis andnud lingi minu blogisissekandele. Sissekandes küsisin, kas keegi ostab või müüb avarii läbi teinud autosid. Levitaja oli ise teinud autoavarii ja nüüd tuli mõttele, et võiks oma katkise auto maha müia. Läksin postkastile ja hakkasin posti välja võtma. Ütlesin möödakõndijatele, et praegu tulevad kooli lõpetamisega seotud kirjad. Vend lõpetab kooli ja mina ülikooli. Ma olen magistrant edasi, aga mulle makstakse välja bakalaureuseõppe cum laude raha.

Pätsi kirjad

Aeda oli kogunenud palju rahvast. Läksin aiast välja. Selle ette sõitis kahtlaselt suur sõiduk. Läksin aeda tagasi ja hüüdsin: "Küüditajad saabusid!" Selle peale põgenesid mõned üle aia. Sõidukist lasti välja varem küüditatud. Neid oli ideoloogiliselt töödeldud ja Päts oli muutunud punaseks.

*
Isal oli käes raamat, kus olid avaldatud kõik Pätsi väidetavalt vanglast saadetud kirjad. Ta näitas sealt ühele mehele kirja, mille Päts oli kirjutanud kommunistide väitel ja mis oli neid kiitev. Mees hakkas naerma. Hakati ühte Pätsi kirja pidulikult ette lugema. Kommentaariks öeldi, et selles midagi erilist ei ole. Päts oli kirjutanud selle Euroopa Majandusühenduse asutamise puhul. Ta kirjutas, et sellel ühendusel ei ole veel midagi, isegi mitte kojameest, aga varsti esitab see Nõukogude Liidule küsimuse. See oli Pätsi poolt varjatud ähvardus. Öeldi, et elu lõpul töötas Päts ühe kommunisti aiandusdirektorina.

Suvekingadega kodu poole

Kõnniteedel oli jää. Kõndisin suvekingadega kodu poole ja lasin kogu tee liugu. Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis ütlen, et suvekingad libisevad hästi. Jõudsin oma trepikotta. Koos minuga sisenesid sinna võõrad mehed. Veel ei olnud selgunud, kas nad on kurjategijad. Vaatasin, kas midagi on postkastis. Algul tundus seal olevat vähe asju, aga kui hakkasin välja võtma, tuli neid järjest juurde. Sain sealt hulga pabereid ja erinevaid metalle.

*
Ajaloo kontrolltöös oli nõutud, et meil oleks õpikust luuletus tõlgitud ja tõlge peas. Olin saanud kontrolltöö eest kahe. Mõtlesin öelda, et mina seda hinnet ei tunnista, sest ma ei leidnud kodus luuletust õpikust üles, kuna selle asukoht oli muutunud. Alles koolis näidati mulle, kus see luuletus nüüd asus. Pealegi polnud õppimist andes öeldud, et luuletus peab sõna-sõnalt peas olema.

Magistriõppe venimine

Läksin ajakirja "Tuna" toimetusse. Seal näitas naistoimetaja mulle paberit, mille järgi pidid varsti ühel üritusel esinema viis "Tuna" autorit, kellest üks oli magistrant. See magistrant olin mina. Rääkisin, et magistriõppes võib olla viis aastat nominaalaega, üks aasta akadeemilist puhkust ja üks aasta õppeaja pikendamist - kokku seitse aastat. Kui ma lähemal ajal ei lõpeta, kaotan selleks õiguse. Või olengi vist juba kaotanud, sest seitse aastat sai täis aastal 2014, aga praegu on 2015. Ma pole sellepärast lõpetanud, et võtsin doktoritöö teemaks sama asja, mis oli juba olnud minu magistritöö teema, nüüd ei oska midagi uut lisada. Seda ma ei hakanud ütlema, et see oli olnud ka minu bakalaureusetöö teema. Toimetaja vastas minu jutule, et tasa, teaduskonna sekretär kuuleb. Ütlesin, et mind võib esinejate nimekirjast maha tõmmata. Mul olid püksid toiduga kokku saanud ja läksin neid puhastama.

*
Mängisin malet. Vastane tahtis mööda f-liini sisse tungida. Hoidsin ust kinni, et ta ei saaks seda teha. Küsisin, kas ma pean sõjaväe kutsuma.

*
Mängisin Klausiga sõjamängu. Üks mängus esinev partei oli Prantsusmaal kõige populaarsem olnud Esimese maailmasõja lõppedes. Hiljem oli partei tähtsus vähenenud. Sõjamängu mängides pidi omavahel kokkuleppele jõudma, mis mängus juhtub. Aga ma olin järeleandlik ja ei nõudnud maksimumi.

Kaamel

Oma risti küürul kaamelina vedasin.
Koerakari haukus, kuid karavan läks edasi.
"Tõestan teil, et olen kaamel," ütlen koeradele,
"teie kaikad ei tee häda minu jalgadele!"