Kahepaiksed

"Loomade elu" 5. köite kahepaiksete osa.

Klassi kahepaiksed kuulub selle raamatu järgi kolm seltsi - väike selts siugkonnalised ning suuremad seltsid sabakonnalised ja päriskonnalised. Viimane asjaolu tuletab meelde laulu, kus olid umbes sõnad:

"Kuule, Miku," ütles Manni,
"see ei ole päris konn,
suurel konnal neli jalga,
sellel ainult saba on."

Aga laulus mõeldi vist kulleste ja täiskasvanud konnade võrdlust.

Kahepaikseid nimetatakse küll kahepaikseteks selle järgi, et nad võivad elada nii vees kui ka kuival, kuid osad neist elavad kas kogu elu vees või kogu elu kuival. Kolmandad elavad kullestena vees ja suurtena kuival. Või siis ikkagi vee ääres, et vajadusel sukelduda.

Nägin ka selle raamatu lugemise ajal konni. Raamatus järgneb kahepaiksete osale roomajate osa. Roomajate alla pole paigutatud mitte ainult maod, vaid ka kilpkonnad ja sisalikud. Varem arvasin ära tundvat, milline näeb välja sisalik, aga selle raamatu lugemine tegi pildi segasemaks. Nägin maal käies vist ka sisalikke, aga võibolla need olid hoopis sabakonnad. Sabakonnalised arvatakse olevat arenenud kullestest, kes on kaotanud moondumisvõime.

Kõik kahepaiksed olevat lihatoidulised. See seletuvat sellega, et nad ei ole kogu ööpäeva aktiivsed, seetõttu peavad nad sööma energiarikkamat toitu, et sellest jätkuks kauemaks. See lihatoit võib koosneda putukatest, aga suur konn võib süia ka linnupoegi ja vangistuses on üks konn teise ära söönud.

Linnud ja vahel ka inimesed on konni söönud, aga selgub, et paljud konnad on mürgised, näiteks kärnkonnad. Mürgistel putukatel on hoiatusvärv ja linnud neid seetõttu ei söö, aga konnadel hoiatusvärvi polevat, seetõttu olevat nad lindudele ohtlikumad. Konna söömisest võidakse surra ja koer võib surra isegi ühe mürgisema konna suhu võtmisest.

Krõlovil oli valm, kus konn tahtis saada suuremaks ja küsis umbes:

"Kui kaugel on mu järg,
kas olen suur kui härg?"

Selle valmi moraal oli, et endast suuremaks ei saa, aga inimesed on ühe suurema konnaliigi nimeks küll härgkonn pannud.

Kahepaiksed hingavad nii kopsude kui ka nahaga. Sissejuhatuses mainiti kahepaikse ja imetaja kopsupinna ja kehapinna suhet. Kui imetajal on kopsu sisepind kehapinnast palju suurem, siis kahepaiksel mitte ja nahaga hingamine on vajalikum. Konnad magavad ka talveund. Kui suvel konn hukkub, kui ta ei saa kopsudega hingata, siis talveune ajal võib samale konnale piisata nahaga hingamisest. Algkoolis õpetati, et rumal vanarahvas arvas, et lõunamaale lendavad linnud poevad talveks mutta, aga nüüd selgub, et see arvamus nii rumal ei olnudki, sest konnad teevad seda küll.

Inimesed söövad eriti palju pulmapidudel, aga konnadel esineb vastupidi pulmapaast. Ühtede konnade kohta kirjutati, et kui emased isastega ei kohtu, siis see lõppeb lõhki minekuga.

Konnapoegi ma pole elus palju näinud ja ka raamatus on pildid rohkem täiskasvanud konnadest. Aga lapsepõlves oli meie tänaval siiski vett täis konnadega kraav ja seal olen konnakudu näinud. Ühed poisid tahtsid selle kividega laiali pilduda, meie püüdsime takistada, aga see ei aidanud. Hiljem olen kuulanud "Eesti Loodusega" kaasas olnud Eesti erinevate konnaliikide häältega plaati, õppisin ka seal esindatud konnade ladinakeelsed nimed pähe ja mõne õpitud nime tundsin ära ka nüüd loetud raamatust.

Enne selle köite lugemist mõtlesin, et selles on koledamad pildid kui ülejäänutes, aga lugema hakates vähemalt kahepaiksete pildid koledad ei tundunud, samuti mitte looduses nähtud kahepaiksed.