Kujutlematu aeg

Käis sõda. Kirjutati, et see sõda valmistab inimestele suurt rõõmu. Mõtlesin, et võibolla tõesti, sest kui inimesed on rõõmsad, et saavad tõe välja öelda, siis sõjas saavad nad ka oma suhtumist teistesse väljendada. See oli vanaaegne sõda, kui sõideti hobustega ja autosid polnud veel leiutatud. Aga ma ei suutnud hobuseid ette kujutada, seetõttu nägin ikkagi autosid. Läksin bussipeatusesse. Seal aeti mõned laused juttu. Läksin oma majja ja võtsin postkastist posti. Sinna oli pandud hästi palju raamatuid ja kirju. Osa kirju oli Helinalt, kes polnud vahepeal tükk aega kirjutanud. Nüüd ta kirjutas, et varastas ühe raamatu ja põhjendas, miks ta vahepeal ei kirjutanud. Panin praegu asjad postkasti tagasi, sest mul polnud aega neid tuppa viia, vaid pidin majast kohe uuesti lahkuma. Pärast ma enam kirju postkastist ei leidnud. Mõtlesin rääkida, et mul oli juba hea meel, et Helina jälle kirjutas, aga kirjad varastati ära. Lubati, et hakatakse ehitama treppide asemel kaldteid, sest treppidest kõndimine kulutab liigeseid. Üks maja saigi valmis, aga sellel olid ikkagi trepid. Osade treppide asemel olid ka kaldteed. Läksin selles majas üksi sauna. Sauna ukse all oli hästi lai pragu, nii et jalad paistsid välja.