Palli kadumine

Meil oli jälle see õpetaja, kes oli juba ükskord olnud ja vahepeal välja vahetatud. Algul ta oli tundunud mulle varasema õpetaja sarnane, aga siis oli läinud erinevus suuremaks ja praegu oli ta selgelt teist nägu. Õpetaja hakkas meile rääkima ühte asja, mida ta oli juba eelmine kord meid õpetades rääkinud. Aga kordus sama, mis oli juhtunud siis - õpetajale tundusid kuulajate näod iroonilised, ta jättis jutu pooleli, hakkas nutma ja läks klassist välja. Nüüd oli klassiruum teist moodi. Tristan läks klassi ette, lubas panna mängima ühe muusikapala ja näitas enne, mis liigutusi kuulajad peavad selle muusika järgi tegema. Ma ei kavatsenud neid kaasa teha.

*
Mängisime kahe vennaga trepikojas korvpallipalliga. Lõpuks tegin ettepaneku, et läheme majast välja, sest muidu meie hääled segavad toasolijaid ja pall võib trepivahest alla kukkudes kellelegi pihta minna. Trepist alla minnes nägime, et alumisel korrusel oligi koristaja, oli õnn, et pall polnud kukkudes teda tabanud. Kui olime maja ees, siis me ei teadnud enam, kus meie pall jäi. Maja ees muruplatsil oli kõrgem muhk, selle taga muruplatsi ja maja vahel auk, kus oli hulk palle, aga need olid naabripoiste omad. Võibolla oli seal siiski ka meie pall, seda ei saanud hästi kindlaks teha, sest me ei mäletanud, milline meie pall välja näeb. Proovisin augus olevaid palle, aga neist ükski polnud meie oma, sest kõik olid katki, aga meie pall oli olnud terve ja õhku täis. August välja võetud pallide alt tuli nähtavale järjest uusi palle ja proovisin neid kõiki.