"Tuna" nr. 2

„Tuna“ 2/2016.

Selles numbris on teemad, mida nimetatakse rohkem kui ühes kaastöös Grenzstein, Klaassen ja praegused riikidevahelised ränded.

Aldur Vunk on kirjutanud Eesti laevaehitusest. Pealkirja järgi on artikli teema 18. ja 19. sajand, aga ta kirjutab üsna pikalt ka varasemast eelloost. Artiklis nimetatakse erinevaid laevatüüpe ja nende kohta on ka pilte, aga sõnalises tekstis eriti ei kirjeldata, mis olid nende tüüpide erinevused peale nime. Tänapäeval saab huviline seda ilmselt internetist otsida ja sel teemal on olnud juttu ka ülikooliloengutes. Üks artiklis nimetatud vanem laevatüüp on uisk ja selle kohta mäletan ülikooli Raudkivi loengu konspektist ridu:

Küll tiritavaim uisk ehk uss,
kuid puudus tekk ja sügavus.

Ülikooli riimkonspektis on kirjeldatud ka laevade keskaegset sõidukiirust:

Viis päeva kiireim sõit olnd vist,
mis Tallinna läks Lüübekist.
Sõit koju seitse nädala
võis kesta aga hädaga.

Vunk kirjutab, et laevu ehitati tammest ja männist, aga iga puu, mis majaehituseks kõlbas, ei kõlvanud veel laevaehituseks. Seda seletab H. Runneli luuletus, kus olid umbes sõnad:

Kui ehitad palkidest maja,
siis sammalt on vahele vaja.

Samblaga tihendatud laev vajuks ilmselt põhja. Laulusõnu tuletas meelde veel Vungi väide, et laevakaarte jaoks oli vaja kõverana kasvanud puid. Laulusõnade järgi otsustades on vähemalt uuemal ajal saanud ka sirget puud kõveraks teha. Need sõnad kõlasid vist:

Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.

Üks luuletus tuli meelde ka lugedes Andreas Johandi ja Vladimir Sazonovi artiklit kuningas Dareiosest. Rein Raud on avaldanud kunagi Dareiose raidkirja imiteeriva luuletuse, mille refrään on:

Kuningas Dareios annab teada.

„Tuna“ artikli järgi on kuningad kasutanud erinevaid tiitleid, sealhulgas nimetanud ennast kuningate kuningaks. Ülikooli esimest ja teist kursusetööd kirjutades õppisin, et eesti keeles öeldakse, et Etioopial oli keiser, aga kohalikus keeles on see kuningate kuningas. Kuningate kuningas võiks ju olla kõrgem kui kuningas ja seega keiser.

Ilmar Vene on kirjutanud Dantest ja puhastustulest. Aga autorile iseloomulikult tehakse essee piires pikki ajalisi hüppeid. Üks mõte oli sarnane Brantley raamatus viidatule, et romantikud polevat ennast valgustusele vastandanud, vaid tahtnud valgustust edasi arendada. Erinevate romantikute suhtumine ilmselt oli erinev. Carlyle vähemalt arvas, et 12. sajandi kloostrid ja 17. sajandi puritaanlus olid paremad kui valgustusaeg.

Enn Küng kirjutab arhiiviajaloolasest Arnold Soomist. See artikkel oli huvitavam kui varem meelde jäänud Küngi kirjutised. Põhjus on ilmselt artikli teema, et seekord on kirjutatud ühe ajaloolase elust, mitte majandusest, aga ajalugu mitte õppinule ei pruugi see artikkel tavalisest huvitavam olla.

Tiit Noormets avaldab 1940. aastate arhiivimaterjale ettekannetega rahva meeleolude kohta. Eurolistis on kirjutatud, et ajalugu pole olemas, sest keisri sõber ja keisri vaenlane kirjutavad sellest täiesti erinevalt. Kui võrrelda „Tunas“ publitseeritud kommunistide ettekandeid aga ennast samadel aastatel kommunistide eest varjanud Jaan Roosi raamatutena avaldatud päevikutega, siis tuleb öelda, et kirjutajad olid küll erinevatel pooltel, aga on näha, et nad elasid samal ajal ja on kuulnud samu kuulujutte. „Tunas“ toodud materjalidest võib lugeda, et mitte ainult kommunismi vastased ei pidanud ennast varjama, vaid sama moodi oli kommuniste, kes põgenesid rahva kättemaksu eest. Seega ei toimunud lihtsalt repressioonid, vaid kahepoolne sõda.

Üks raamatuarvustus räägib vabamüürluse ajaloost. See kinnitab ajaloo arutelu listis kirjutatut, et vikipeedia eksib, kui alustab Eesti vabamüürluse ajalugu 20. sajandiga, vabamüürlus jõudis Venemaale 18. sajandil.

„Tuna“ toimetaja Andres Langemets arvustab endise „Akadeemia“ toimetaja Jaan Isotamme raamatut. „Sirbis“ seati hiljuti kahtluse alla „Tuna“ peatoimetaja Ott Rauna keeleoskuse tase, aga teise toimetaja Langemetsa kaastööd värskelt lugedes jäi küll mulje, et see on keeleliselt ja stiililiselt üks numbri paremaid.