Toynbee

Arnold Toynbee. „Uurimus ajaloost“. Inglise keelest tõlkinud Victoria Traat ja Katre Ligi. Tartu, Ilmamaa 2003. 960 lehekülge. Originaal Oxfordis 1960.

Bakalaureuseõppes rääkis Toynbeest Kaido Jaanson. Kuskil oli tähistatud tsivilisatsiooni Läänemere äärde jõudmise aastapäeva, mõeldes inimasustuse algust. Jaanson rääkis, et selline sõnakasutus on vale, tsivilisatsioon tähendab kõrgemat arengutaset, tsivilisatsioonidest on kirjutanud Toynbee, Huntington ja Braudel. Eksamil küsiti, kes neist kolmest on millise pealkirjaga raamatu kirjutanud. Jaanson ütles, et seda ei pea teadma, aga tal on õigus küsida.

Magistriõppes rääkis Toynbeest Eero Loone. Pikemalt rääkis ta kolmest ajaloofilosoofist – Hegelist, Marxist ja Toynbeest. Loone hindas neist kõige kõrgemalt Marxi. Toynbeed olevat nimetatud Lääne vastuseks Marxile, kuigi Marx oli ka sakslane, mitte venelane. Toynbee puhul ei olnud Loone rahul sellega, et Toynbee oli hakanud raamatu pikema versiooni lõpus kirjutama palveid, mis pidid inimkonda ühendama.

Kolmas kokkupuude Toynbeega oli mul siis, kui minu ema oli samuti minu magistriõppe ajal Toynbee raamatu toimetaja ja teine tõlkija. See oli tal üks aeganõudvamaid töid, aga sellest hoolimata on tal sellest head mälestused. Ta esitas mulle sageli raamatu teemaga seotud küsimusi, millele ma enamasti vastata ei osanud, sest raamatu teema oli minu ülikoolikursusest märksa laiem. Tõlke sõnastuse valikul on minu loengukonspekti siiski kasutatud.

Raamatu ilmumise järel lugesin sellest ühe õhtuga esimesed sada lehekülge läbi ja unustasin kõik samal hetkel. Nüüd lugesin raamatut uuesti, tähelepanelikumalt ja tervikuna, peaeesmärk oli selle Sorokini teostega võrdlemine. Toynbee raamatu teema on Sorokini loetud teostest laiem – Sorokin kirjutas Euroopa maailmajaos asunud varasemast Kreeka-Rooma ja hilisemast Lääne tsivilisatsioonist, aga Toynbee teeb juttu maailma kõigist tsivilisatsioonidest. Mõlema autori üks eesmärk on tuumasõja ära hoidmine. Sorokini arvates olid rahumeelsemad need ajalooperioodid, mil riigid olid väiksemad, aga Toynbee näeb pääseteed kogu maailma ühendamises. Mõlemad autorid on tähele pannud, et ajaloos esineb kordusi, kuid korduvuse võimalustest saavad nad erinevalt aru. Sorokin arvas, et sündmused, mis tunduvad kordumatud, muutuvad pikemat ajalõiku vaadeldes korduvateks. Toynbee meelest vastupidi esineb ajaloos küll kordusi, kuid need kordused ei pruugi kesta igavesti, vaid mingi asja kordumine võib ühel hetkel lõppeda. Sorokin usub paratamatusesse rohkem kui Toynbee. Sorokin tõi statistilisi tabeleid ja oli kindel, et näha olevad statistilised suundumused jätkuvad ka tulevikus, kui just maailma lõppu ei saabu. Toynbee statistikaga ei tegele ja usub vaba tahte olemasolusse, mis võib senist ajaloo kulgu muuta.

Minu mõtetes langeb Toynbee omadega kokku, et mõlemal on olemas roheline kallak. Toynbee muretseb nii tuumasõja ohu kui ka ressursside ammendumise pärast. Kuid Toynbee erinevalt minust on rahvusluse vastane. Ta peab rahvuslust ebajumalakummardamiseks. Talle on mingil määral omane Inglise imperialisti hoiak, kellel on kahju tema eluajal toimunud Briti impeeriumi lagunemisest. Kuid tundub, et Briti impeeriumist veel paremini sobiksid talle Euroopa Ühendriigid, sest need ühendaksid ühte tsivilisatsiooni, aga Briti impeeriumisse oli haaratud erinevaid. Toynbee leiab, et kombed, mis ühele tsivilisatsioonile sobivad, on sobimatud teise keskkonda ümber istutatuna, nii ei sobivat näiteks Euroopa demokraatia aafriklastele. Selline mõte sarnaneb Huntingtoni omadele. Kuid Toynbee on erinevate tsivilisatsioonide kokkupuudete osas siiski Huntingtonist optimistlikum. Huntington kirjutas tsivilisatsioonide kokkupuudetest kui konfliktidest, kuid Toynbee meelest võib kahe tsivilisatsiooni kokkupuutel juhtuda ka midagi head ja sündida uus tsivilisatsioon.

Katre Ligi on võrrelnud „Akadeemias“ nr. 6/2012 toimetaja ja tõlkija seisukohalt Toynbeed ja Spenglerit. See asendab mõningal määral loetud raamatus saatesõna puudumist. Niigi paksu raamatu oleks saatesõna veel paksemaks teinud.