Kirjanduse magistritöö

Tallinna Ülikool. Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. Sirly Hiiemäe. „Sõda ja inimene Lilli Prometi teostes „Pimedate akende ajal“ ning „Tüdrukud taevast““. Magistritöö. Juhendaja Professor Piret Viires, PhD. Tallinn 2014. 117 lehte. Lisad esialgu lugemata.

Minu ajal õpetati Tartu Ülikoolis poliitilist ajalugu seostatuna kunstiajalooga. Nüüd tegevat ajaloomagistrandid koostööd kirjanduse õppijatega. Siis ehk kõik ei pahanda, kui kirjutada ajaloolastele kirjanduse magistritööst, eriti kui see käib Teise maailmasõja teemaliste raamatute kohta.

Olen juba varem mõelnud, et võiksin lugeda üliõpilastöid ka pärast magistriõppe lõpetamist. Muud peale doktoritööde pole siiski eriti lugeda jõudnud. Seda parema meelega lugesin ühte käsikirjalist magistritööd, kui see mulle elektrooniliselt saadeti.

Kui olin magistrant, siis helistati mulle ühel päeval, et ma retsenseeriks kaitsmisel ühte bakalaureuseõppe lõputööd. Vastasin, et ma ei pea oskama, ma olen tasulises õppes. Nüüd olin juba enne lugemist kindel, et oskan midagi öelda ka mõne teise eriala kui ajaloo uurimistööde kohta.

Magistriõppes pidime lugema seminaride jaoks kaasmagistrantide magistritööde mustandeid. Aga siis mul oli depressiooni aasta ja lugemisoskused väiksemad kui praegu, seetõttu lugesin praegu suurema huviga ja kauem mõeldes kui tol ajal.

Hiiemäe magistritöö on kirjutatud ajal, kui teadusmagistriõpe oli asendatud haridusmagistriõppega, aga see on vana teadusmagistritöö pikkusega. Mind ja minu kaasmagistrante nõutust pikemalt kirjutamise pärast laideti, aga nüüd olevat pikkuse eest kiidetud. Kiidan samuti, kõige parem on lugeda 500-leheküljelisi raamatuid. Kuna ma kritiseerijatele järele ei andnud ja kirjutasin nii pika magistritöö nagu ise tahtsin, on sealt praegu rohkem asju järele vaadata.

Ülikooli esimesel kursusel õpetati meile, et üliõpilastöödes võib kasutada sõna „meie“, aga mitte „mina“. Hiiemäe magistritöös on sõna „mina“ palju kasutatud ja see olevat seal osakonnas lubatud olnud. „Mina“ on igal juhul konkreetsem kui „meie“, muidu jääb ebamääraseks, kas see on „mina“ sünonüüm, tähendab „mina ja juhendaja“ või veel midagi muud.

Sellele magistritööle ei saa heita ette nagu Selarti „Eesti ajaloole“ on heidetud erapooletuse taotlusega liiale minekut, aga kes tahab, saab ette heita sama, mida heideti Randjärve doktoritööle, et see on emotsionaalses stiilis. Meile õpetati ülikoolis, et üliõpilastöö peab olema erapooletu. Arvasin viimase ajani, et kirjutasingi täiesti erapooletu magistritöö, aga nüüd seda võrdluseks lehitsedes nägin, et nii erapooletu see polegi, sest seal esinevad hinnangulised sõnad „mõrv“ ja „barbariseerimine“. Need on ilmselt refereeringud, aga vähemalt mingi teise autoriga nõustumine. Hiiemäe ei ole oma magistritöös erapooletu, vaid ütleb, et hindab Prometi loomingut kõrgelt.

Prometi varem loetud kolmandast raamatust leidsin ma ridadevahelist Nõukogude võimu kriitikat, aga magistritöös kirjeldatud raamatutes on seda võibolla vähem. Promet oli üle elanud Leningradi blokaadi ja siis tal polnud põhjust ka sakslastesse hästi suhtuda.

Magistrant leiab, et Prometi raamatud on kirjutatud realistlikus stiilis. Kui realismile on omane kannatuste rõhutamine, siis selles mõttes need ehk ongi realism. Kuid kuna kriitikat tuli teha valikuliselt, siis ehk täpsem nimetus on sotsrealism. Või juhul kui sakslasi kritiseerides on tahetud kritiseerida ka Nõukogude võimu, siis võib raamatutes esineda sümbolismi. Eestlastele küll Saksa okupatsioon ei meeldinud, aga rahva enamus kartis veel rohkem Nõukogude võimu tagasitulekut. Kes ei tahtnud teenida Saksa väes, see ei tahtnud siiski ka Nõukogude poolele üle joosta, vaid eelistati võidelda Soome sõjaväes, aga siiski Nõukogude Liidu vastu.

Magistritöö autori meelest on Prometile omane huumorimeel. Sellele viitab tõesti tema ühe Teise maailmasõja teemalise raamatu pealkiri „Kes levitab anekdoote“. Võrdluseks oleks teise autori Liivi sõjast rääkiva raamatu pealkiri „Suure nutu ajal“.

Magistritöö poliitilise ajaloo osast leidsin oma hariduse tõttu rohkem kahtlasi väiteid kui kirjandusteaduslikust osast, aga ma polnud ise ka kõiges kindel. Seda pean siiski ebatäpsuseks, et Potsdami konverents on lauses nimetatud tuumapommi kasutamisest hiljem, kuigi ta toimus varem, seal olevat ka arutatud, kas tuumarelva kasutada.