Revolutsiooni kaustik

Vaatasin ühte oma kaustikut. Olin sinna kirjutanud revolutsiooni ajal revolutsioonisündmustest. Alustanud olin revolutsiooni esimesel päeval ja lõpetanud siis, kui revolutsioon vaibus ja kirjutamine ei tundunud enam nii tähtis. Aga sellesse kaustikusse kirjutamiselt olin üle läinud eurolisti kirjutamisele, seega oli see kaustik minu internetikasutuse algus. Kaustiku esimesed laused olid: "Täna tapeti inimesi. See on verevalamise algus." Mõtlesin, et see on sama heas hoogsas stiilis kui Lutsu "Kevade" avalause, ainult et keegi peale minu ei ole seda lugenud. Tahtsin kaustikut kellelegi näidata. Sõitsin koos õpingukaaslastega bussis. Valisin kohta, kust kinni hoida. Igal pool oli käsi kellelegi liiga lähedal. Vaatasin oma blogi, et selle algusesse oli lisatud kommentaare. Üks kommenteerija oli kirjutanud blogi sisu kohta, et see on ju ilukirjandus. Teine oli kirjutanud, et hea, et ma naiste pilte üles riputasin. Vaatasin, et olin tõesti riputanud. Olin ühes majas. Seal vanad naised rääkisid, et ühe mees oli suhelnud neist rohkem teise naisega ja teine mees vastupidi selle naisega, kes ei olnud tema naine. Kodus nad ei olnud seda teinud, aga väljaspool kodu. Selles oli nähtud ohtu.

*
Läksin haiglast bussipeatusesse. Arst küsis mult, mis teed ma koju lähen. Mõtlesin, et ma ei oska sellele vastata, mul ei ole kodutee peas. Aga siis tuli vastus meelde. Ütlesin, et otse Riia maanteed mööda alla, keerata pole vaja ühtegi korda.