Eesti taasvabanemise märksõnad olid pluralism, demokraatia ja turumajandus. Need tähendasid kõik valikuvabaduste suurendamist. Eile leidsin erinevatest ajalehtedest kirjutisi, kus tehti ettepanekuid valikuvabaduse vähendamiseks.
Bahovski kirjutas "Postimehes", kui vajalikud on ühtsed standardid. Näiteks tõi ta, et mõnel maal on kraan segistiga ja teisel on külma ja kuuma vee jaoks eraldi kraanid. Bahovski arvates nii ei ole õige, sest turist ei ole mõlema variandiga harjunud, tulevat kehtestada ühtsed nõudmised. Miks peaks turisti arvamus tähtsam olema kui põliselanike oma? Võibolla põliselanikele oma traditsioonid meeldivad.
"Eesti Päevalehes" kirjutati, et Eestil peab olema üks välispoliitika. Küsimus puudutas diktaatorile järeleandmiste tegemist, vabaduse pooldajana ma neid hea meelega ei teeks. Aga samal põhjusel pooldan ka valikuvabadust. Kui on üks välispoliitika, siis kes otsustab, milline see on? "Üks riik - üks juht" oli Hitleri aja loosung. Kui arutati Euroopa Liitu astumist, siis arvati, et debatt on vajalik ja korraldati rahvahääletus.
Natuke teistsugusel teemal, aga samuti valikuvabadustega seostuv oli lugu Savisaare kohtuasja kohta. Savisaare kaitsja leiab, et kohtuasi tuleb lõpetada, sest Savisaare tervis on halb. Natuke varem Keskerakonna-sisese võimuvõitluse ajal oli Savisaar solvunud, kui tema tervisest räägiti. Tol korral piiras ta sõnavabadust, nüüd vastupidise jutuga kohtupidamisvabadust. Võibolla peaks siis tunnistama, et tervisest rääkijatel oli siiski õigus ja solvumise pärast vabandust paluma?
neljapäev, märts 23, 2017
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar