"Revolutsiooni sotsioloogia" 2

Сорокин П. А. „Социология революции“. Москва 2004. Kirjastus „Российская политическая энциклопедия“ (РОССПЭН). Kokku 703 lehekülge, praegu loetud varem pooleli jäänud kohast raamatu lõpuni.

Sorokin kirjutab oma raamatus erinevatest revolutsioonidest, aga suurendatud tähelepanu on pööranud Venemaa 1917. a. revolutsioonile, mida ta on oma silmaga näinud. Tema arvates aitab olevik minevikku seletada paremini kui minevik olevikku. Sellega ei pea kõik nõustuma, sest näiteks ei ole teada veel oleviku saladokumentide sisu, aga mineviku saladokumentide põhjal võib teha oletusi ka praeguste kohta. Ilmselt me teame ühtesid asju paremini mineviku ja teisi oleviku kohta.

1917. a. revolutsiooni teema on tänavu aktuaalne, sest möödub sada aastat selle puhkemisest. Lugesin „Eesti Päevalehest“ Berendseni selleteemalist artiklit. Ta hindas revolutsiooni positiivselt, sest see viis Eesti riigi sünnile. Sorokin hindab rohkem Venemaa seisukohalt ja peab tulemusi Venemaa jaoks negatiivseteks. See aga ei ole teda teinud Venemaa vastaseks igas mõttes. Raamatu lõpuosas on avaldatud tema kirju, mille ta kirjutas juba Ameerikas paguluses elades ja seal ta ütleb, et Ameerika talle küll meeldib, kuid Venemaa siiski veel rohkem. Ja tal on hea meel, kui vene teadlastel läheb hästi. Nende hulka liigitab ta ka ennast. Ema poolt oli ta komi päritolu, kuid oma vanemaid ei maini ta seoses nende rahvusega, vaid ühiskondliku seisundiga. Seda selleks, et öelda, et ta on revolutsioonide vastu sellest hoolimata, et lihtrahva esindajana ei olnud tal endal revolutsioonis midagi kaotada. Kodumaa kaotamist võib küll samuti kaotuseks pidada.

Raamatu lõpul on ka muid lisasid. Toimetajad on lisanud isikunimede seletuse. Seal on mõnda viidatud nime seletatud sotsioloogina ja mõnda ajaloolasena, mõne kohta on aga öeldud ajaloolane ja sotsioloog. Sotsioloogia võib siiski käia kombinatsioonis ka millegi muuga, ühte isikut nimetati arstiks ja sotsioloogiks, ühte aga juristiks ja sotsioloogiks. Hiljuti lahkunud rektor Tulviste on jutuajamises öelnud, et teadus võib tänapäeval kõige paremini edasi minna kahe eriala kokkupuutealadel. Teisel korral ta küll ütles, et ta ei mõista sellist kirjandust, mis pooleldi on teaduslik ja pooleldi ei ole. Seega ei pidanud ta ilmselt siiski kõiki kombinatsioone headeks. Nagu ka muusikas saab küll noote paljudel erinevatel viisidel kombineerida, aga kõik kombinatsioonid ei ole ühe ilusad.

Sorokin avaldas osa raamatuid vene ja osa inglise keeles. „Revolutsiooni sotsioloogia“ käsikirja kirjutas ta vene keeles, aga esimene trükk oli ingliskeelne. Arvustajad olevat öelnud, et see inglise keel on liiga venepärane. Hiljem pikemalt Ameerikas elades seda vast enam ei öeldud. Loetud venekeelse trüki kommentaarides on ingliskeelset varianti ja venekeelset käsikirja võrreldud.

Ajaloofilosoofidest, kellega ma olen varem tegelenud, sarnanevad selle raamatu teemad Carlyle’i teemadega, sest nii Sorokin kui ka Carlyle on tegelenud revolutsioonide uurimisega. Carlyle tegi vahet, et üks revolutsiooni tegelane on kangelane ja teine ei ole. Sorokin vaatab asja terviklikumalt, et üks revolutsiooni ilming ei ole teistest lahutatav, sest üks kutsub teise esile. Sorokini meelest on tüüpiline, et revolutsiooni demokraatlikumale faasile järgneb diktaatorlikum faas. Seetõttu ei kiida ta ka demokraatlikku faasi heaks. Carlyle aga ei pidanudki diktaatorlikku faasi nii halvaks, tema jaoks olid kangelased Cromwell ja Napoleon. Ta kritiseeris hoopis Cromwelli varasemaid sõpru, kes jäid demokraatlikumate tõekspidamiste juurde ja seetõttu Cromwelliga tülli läksid. Carlyle elas ajal, mis Suurbritannias oli poliitiliste revolutsioonideta, aga Sorokin oli ise revolutsiooni tõttu kannatanud.

Sorokini mõtted erinevates raamatutes on natuke erinevad. „Revolutsiooni sotsioloogias“ ta tahaks veel tuleviku revolutsioonid ära hoida, kuid hilisemas „Ühiskondlikus ja kultuurilises dünaamikas“ on jõudnud järeldusele, et kuigi sõjad ja revolutsioonid on ebameeldivad, on nad paratamatud. Saksakeelses tõlkes loetud 19. ja 20. sajandi sotsioloogiliste teooriate ülevaates peab ta nagu majanduslikke tegureid vähem tähtsaks kui revolutsioonide teemalises raamatus, hinnates Weberit kõrgemalt kui Marxi. Raamatus revolutsioonidest ütleb ta, et revolutsioonide puhul on majanduslikud tegurid tähtsamad kui religioossed. Vastuolu vähendab võibolla see, et revolutsioonid on suhteliselt lühikesed ajaperioodid, aga sotsioloogilised teooriad käivad ka muude ajaperioodide kohta.