Aegade muutumine

Lugesin kümme lehekülge "Novõi Miri" edasi. Nendel lehekülgedel oli huvitav, et ühele ja samale raamatule avaldati samas numbris kaks arvustust. Eestis "Looming" nii ei tee, kuigi "Akadeemia" on teinud.

Ühe teise raamatu autori kohta kirjutati, et ta on saanud debüüdipreemia ja on pärit Samaarast. Vaatasin kaardilt järgi, kus Samaara asub. Selgus, et on olemas kaks sarnase nimega jõge, Samara voolab Ukrainas ja Samaara Venemaal, olles Volga lisajõgi.

Venemaal praegu kirjutatakse gulagi kannatustest, nimetades sellist raamatut psühhoteraapiliseks. Mõtlesin, et mineviku kuritegudest kirjutamine ei välista olevikus uute kuritegude sooritamist. Nõukogude ajal võis ka kritiseerida välismaad või keisririigi aega, Hruštšovi ajal Stalini aega, Gorbatšovi ajal Brežnevi aega ja praegu Jeltsini aega.

Lugesin ka ühe luulekogu arvustust. Mõtlesin, et luulekogusid arvustatakse proosa vormis, aga kui luule suudab kõike väljendada, siis peaks saama arvustada ka luulevormis. Tegelikult poeesia listis on minu luuletustele vastuseks uusi luuletusi kirjutatud. Kes tunneb, et riim ja rütm piiravad väljendusvabadust, see peaks saama arvustada vähemalt vabavärsis, kuigi siis ehk ei ole kõla nii hea.

Järeldasin juba Aadu Musta raamatu piltide põhjal, et vene kultuur on osa euroopa, mitte aasia kultuurist. Nüüd sain sellele kinnitust ka venekeelsest kirjandusajakirjast, sest seal kasutati Venemaa kohta euroopalikke mõisteid modernism ja postmodernism. Modernism olevat uskunud, et reaalsus on plastiliselt kujundatav, kuid see viinud poliitilisele vägivallale. Postmodernism olevat skeptilisem. Mõtlesin, kas roheline ideoloogia on siis postmodernismi osa.