Tagalaelu

Lilli Promet. "Meesteta küla". Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1972. 328 lehekülge.

Aastal 1985 Haapsalus suvitades käisime sealses raamatupoes. Müügil olevatest raamatutest tundus mulle lehitsedes kõige huvitavam Lilli Prometi "Kes levitab anekdoote". Nõudsin, et see mulle ostetaks. Aga kui osteti, siis millegipärast ma seda siiski läbi ei lugenud. Tänavu sain kirja teel tuttavaks Prometi-uurijaga. Vaatasin, et mul on riiulis teine Prometi raamat veel ja otsustasin selle läbi lugeda.

Raamatu tegevusaeg on Teise maailmasõja aeg. Aga kirjeldatud pole rindesündmusi, vaid elu tagalas. Raamatu tegelasteks on sõja ajal Eestist Venemaale evakueeritud. Pealkirja järgi räägib see meesteta külast, aga meestegelasi siiski on, kuigi neid on vähem kui naisi, sest paljud mehed on rindel või siis muul viisil sõjaväeteenistuses.

Minu vanaonu mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Punaarmeesse. Ta on rääkinud mälestusi, et algul neid rindele ei saadetud, vaid nad pandi metsa langetama. Seal valitses suur nälg ja nad sõid seetõttu prussakasuppi. Mõned mehed varastasid aidast viljateri, aga need hakkasid kõhus paisuma ja mehed läksid lõhki. Kui hobune suri, mindi seda sööma. Hiljem saadeti mobiliseeritud laskurkorpuse koosseisus Eestisse rindele. Saaremaal astus vanaonu miini peale, pärast seda oli ta puujalaga. Kui üks minu vend oli väike, küsis ta vanaonult, kas ta sõjas tappis. Vanaonu vastas, et ta ei tahtnud tappa, aga pidi.

Ma ei tea, kas parem oli mobiliseeritute või evakueeritute olukord. Romaanis igal juhul nii suurt viletsust ei kirjeldata, aga aeg seda ka ei võimaldanud. Raamatus esineb siiski ka Nõukogude võimu kriitikat. Dialoogis on omavahel vaidlema pandud Nõukogude võimu pooldaja ja vastane. NKVD-d kardetakse ja mõttest kommunistlikusse parteisse astuda ei olda vaimustuses. Esineb rahvuslik mõte, et Eesti võiksid sakslastest vabastada eestlased ja teised maad vastavate maade rahvad. Nõukogude väed Teises maailmasõjas pommitasid Tallinnat, aga raamatu tegelased unistavad, et nad saaksid tagasi pöörduda purustusteta linna. Stalin represseeris palju inimesi, aga raamatu tegelane arvab, et igal inimesel on õigus õnnele. Nõukogude aja teadustöödes pidi viitama Stalinile, hiljem vähemalt Leninile, samuti õpiti laulmistundides laule Lenini kohta, aga Prometi raamatus Lenini ja Stalini nime ei esine, selle asemel on ateistliku riigi kohta üsna palju jumala nime Allah.

Vanadest ajalehtedest olin juba enne seda raamatut alustanud Teise maailmasõja aegsete uurimist, samuti olen varem lugenud muid raamatuid sõdade kohta. Mind on sõjad vahel pannud maakaarte uurima ja Vabadussõja teemalises romaanis "Nimed marmortahvlil" punaste poolehoidja torkas vastavalt punaste vallutustele Eesti kaardi sisse lippe. Prometi romaanis aga öeldakse ühe tegelase kohta, et ta küll jälgis sõjauudiseid, aga ei teadnud, kus seal nimetatud kohad asuvad, talle oli oluline ainult, et sõda ikka veel jätkus. Võrdlusi tekkis ka varem blogis kirjeldatud Hispaania kodusõja teemalise raamatuga "Teemandi väljak". Selle saatesõnas öeldi, et see on üks mõjuvamaid sõjateemalisi raamatuid just selle poolest, et sõjast peaaegu ei räägitagi. Prometi raamatus on samuti juttu rohkem tagalast kui rindest, aga ei ole näidatud, et inimesed oleks sõjast nii masendatud, et nad ei suuda sellest rääkida, vaid vahepeal nad lihtsalt unustavad sõja. Tänapäeva kohta kirjutatakse ajalehtedes, et naistel on raskem tööd leida, sest kardetakse, et nad lähevad lapsepuhkusele. Prometi raamatus aga soovitab ema tütrel mehest eemale hoida, kuna mees võidakse rindele kutsuda. Olen lugenud Teise maailmasõja kohta nii Saksa, Nõukogude, Soome kui ka Inglise võimu all olnud aladest. Saksa võimu all olnud, aga Nõukogude meelsete tegelastega oli Eno Raua lasteraamat "Tuli pimendatud linnas". Prometi raamatu tegelased ei ole nii võitluslikult meelestatud. Nad unistavad igavesest rahust, kuigi ei pea seda teostatavaks.