Raadio sisemus

Olime Jakobsoni tänaval vanaema korteri esikus. Mul tekkis Pillega tüli. Näitasin talle oma käe pealt küünejälgi, et tema on mind küünistanud, kas mina olen talle sama teinud. Pille näitas oma käe pealt ühte küünejälge ja vastas, et olen küll. Ütlesin, et ta küünistas ennast ise. Ema sai ka minu peale vihaseks. Selle peale läksin vanaema poolt minema. Aga äramineku korral ei saanud ära leppida.

*
Kirjutasin ühe asja ja sain sellele hulgalt inimestelt vastuse. Vastajate hulgas oli ka Helina. Ma ei vastanud neist kellelegi, kuigi nad tahtsid. Helinat ma enam kirjutajate hulgas ei näinud. Kirjutasin ka teise asja ja sain jälle hulgalt inimestelt vastuse, jälle oli kirjutajate hulgas ka Helina. Aga ma ei vastanud neile ka sel korral. Rääkisin kirjast, mille ma olin täna Oudekkile saatnud. Pille ennustas, et täna viie aasta pärast räägin ma sellest kirjast uuesti. Olin vist tõesti kirjutanud sageli mälestusi viie aasta tagustest sündmustest. Oli öö. Väljas oli pime, aga toas laetuli põles. Mul olid pidžaamasärgi nööbid eest lahti ja kardinat ei olnud ees. Tõmbasin selle ette. Väljas inimesed arvatavasti mõtlesid, et ma tahtsin meelega nahka näidata. Viimasel ajal olid Tõnu ja Henn jälle ööbinud vanas kodus minuga samas toas, aga täna öösel neid enam siin ei olnud. Mul oli käes raadioaparaat. Kui üks naine oleks tahtnud minuga abielluda, siis oleksin öelnud, et ma ei taha, sest ma tahan, et raadionupp oleks kindlas asendis. Tegelikult ma polnud teist asendit proovinud. Nüüd proovisin, aga mulle meeldis endine hääletoon ikka rohkem. Vaatasin raadio tagaküljelt aparaati sisse. Mind huvitas, mida mingi seal näha olev detail teeb, aga sellest oli raske aru saada. Raadio sees oli kell ja hakkasin kuulma selle tiksumist. Mõtlesin, et miks ma seda tiksumist varem tähele pole pannud.