Vene ja tšehhi kirjandusest

Lugesin "Novõi Miri" edasi. Lõppes kaastöö Lermontovist ja Rõžist, kes mõlemad ebaloomulikku surma surid. Lõpus oli vist mõte, et ilma eneseohverduseta ei ole armastust. Mõlesin, et depressiooniga edasi elamine on ka pingutus.

Üleni lugesin artiklit Jaroslav Hašekist, kes on "Švejki" autor. Aga selgus, et ta alustas luuletajana. Luuletusi avaldas ta kuskil aastate 1902 või 1903 paiku, edasi jätkas följetonistina. Seega oli ta enne oma peateose kirjutamist juba kirjutamist treeninud. Meenus, et Varblane ütles ükskord kõnes, et minu raamatutest on luulekogu "Uneriik" proosaraamatu "Ajalugu unenägudes" pilootprojekt. Aga Hašek luuletusi kirjutama hakates ei saanud kindlalt teada, et tuleb maailmasõda, mille kohta raamat kirjutada.

Hašeki kohta mainiti, et pärast Venemaa oktoobripööret kirjutas ta vist Ukrainas ilmunud kirjutises, et Lenin on sakslaste käsilane. "Novõi Miri" kirjutaja oli sellega enam-vähem nõus. Siis seostatakse ennast praegu võibolla rohkem tsaari-Venemaa kui kommunistidega. Vaatasin vikipeediast, et Venemaa praegune lipp pärineb Peeter I ajast, kuigi vahepeal on kasutatud ka muid. Venemaa hümni meloodia pärineb aga Nõukogude ajast.

Minu varasemate teadmiste põhjal olid tšehhid Esimese maailmasõja ajal valmis Venemaa poolele üle jooksma, aga Vene kodusõjas oli tšehhide väeosa idarindel üks paremaid valgete väeosi. Tšehhide põhimure oli, kuidas vabaneda saksa keelt kõnelevate austerlaste võimu alt. Kui Lenin tegi koostööd sakslastega, siis võidi olla sakslaste vastu. Sotsioloog Sorokin oli seotud Kerenski valitsusega, aga pärast Oktoobripööret lahkus Venemaalt ja leidis esimese varjupaiga Tšehhoslovakkiast.

Kolmandaks lugesin ajakirjast ühe romaani arvustuse algust. Räägitakse, et Venemaal tegeletakse praegu ajaloo võltsimisega rohkem kui Nõukogude ajal. Arvustatavat romaani ei nimetatud aga ajakirjas võltsinguks, vaid viisakamalt alternatiivajalooliseks. Mainiti siiski ka praegusi poliitilisi suundumusi, mille tõttu Krimm tehakse ka minevikus enda omaks. Minu teada see kogu aeg ei kuulunudki Ukraina NSV-le, vikipeedia järgi läks see Ukraina koosseisu aastal 1954. Koolis vist õppisime, et Vene kodusõjas oli Krimm üks kauaaegsemaid valgete kantse.