Louis XIV

Ian Dunlop. „Louis XIV“. Tõlkinud Erkki Sinijärv ja Maie Raitar. Tallinn 2003, kirjastus Varrak. 477 lehekülge + pilditahvlid. Originaal ilmus Londonis aastal 1999.

Lugesin seda raamatut teist korda. Teise lugemiskorra algus oli ammu ja see võis olla palaviku ajal kergema tegevuse leidmiseks. Aga järjehoidja jäi vahele ja hiljem jätkasin, tagumise osa lugemise ajal mõtlesin rohkem kui alguses.

Louis XIV oli Prantsusmaa pikaajaline kuningas 17. sajandil ja 18. sajandi alguses. Tema noorusajast on juttu Dumas’ romaanis „Kakskümmend aastat hiljem“, kui leidis aset fronde’i nimeline mässuliikumine. Valitses minister ja kardinal Mazarin. Louis vanemas eas peetakse põhivalitsejaks kuningat ennast. Erinevalt Louis XIII ajast, kui ajalookirjanduses peetakse riigiasjade otsustajaks kardinal Richelieu’d ja Richelieu ajale järgnenud Mazarini ajast. Nüüd loetud raamatu autor Dunlop ütleb, et ka Louis XIV aegne minister Colbert oli suurem mees kui mõne teise autori arvates. Kuid Colbert ei elanud nii hilise ajani kui kuningas.

Louis XIV on tuntud absolutistliku kuningana. Dumas’ romaanides peetakse palju duelle, kuid Louis XIV ajal seadusega duellid keelati. Dunlop ütleb, et ka see oli mõeldud kuningavõimu suurendamiseks – aadlikud ei tohtinud enam omavahel otsustada, kellel on õigus, vaid õigust mõistis nüüd kuningas.

Kuigi Louis ei pooldanud duelle, meeldis talle pidada sõda ning jahti. Paistab, et kirjatöö sobis talle vähem, sest raamatus on palju tsitaate tolleaegsetelt ja vahepealsetelt kirjutajatelt, aga need pole Louis enda käega kirja pandud. Tsitaatiderohkuselt sarnaneb raamat Carlyle’i koostatud Cromwelli kirjade kogule, kus samuti vaheldusid dokumendid ja kommentaarid. Ainult et Carlyle tõi ära dokumendid tervikuna, aga Dunlop ainult katkendeid nendest. Nii tegin oma ülikooli lõputöös, mille oponent pidas töö puuduseks, et selles polnud esitatud ühtegi terviklikku ajaleheartiklit. Ülikooli lõputöös ja magistritöös püüdsin toodud tsitaadid ümber lükata, Dunlopil ma väidete kahtluse alla seadmist nii palju ei märganud. Tsitaatide ja autoriteksti erinevus on siiski, et autoritekst on vähem emotsionaalne.

Keskkooli kunstiajaloo tunnis räägiti Louis XIV aegsest kunstist. Õpetaja sõnul tähendas Louis’ lisanimi Päikesekuningas seda, et tema ajal oli rahval hea elada. Selline mulje võis jääda kunstiteoste põhjal, aga nende ehitamisega on ka nii, et mida suuremad ja uhkemad need tehti, seda rohkem need maksma läksid, ja makse võeti lihtrahvalt. Louis valitsemisega oli palju rahulolematust. Fronde ei olnud ainus mäss, neid oli ka hiljem.

Üks peatükk kannab pealkirja „Madalmaade sõda“. See oli sama, kus romaanis „Kümme aastat hiljem“ d’Artagnan surma sai. Selles aitas hollandlasi Prantsuse sõjaväe vastu, et saadi oma maa veega üle ujutada. Mõningat edu Prantsusmaa siiski saavutas.

Üks peatükk on Nantes’i edikti tühistamisest. See juhtus aastal 1685. Kalviniste on nimetatud Inglismaal puritaanideks, Šotimaal presbüterlasteks, mõnel maal nimetatakse reformeeritud kirikuks ja Prantsusmaal nimetati hugenottideks. Katoliiklased ja hugenotid olid juba varem omavahel sõdinud, vahepeal oli vähemuses olevatel hugenottidel usuvabadus, aga neid sellest hoolimata ei austatud, Louis XIV võttis neilt usuvabaduse ära, millega kaasnes vägivalda ja väljarännet. Kuigi Louis ei austanud usuvabadust, pidas ta ennast ise sõnavabaduse pooldajaks. 18. sajandil tekkisid katoliiklaste kõrvale hugenottide asemele ateistid. Dunlop seostab valgustusaja algust just ateismi tekkega, raamatus „Valgustusaja inimene“ mõõdeti valgustuse levikut kirjaoskuse levikuga. Barokki ja valgustust võiks pidada ajaloo erinevateks laineteks, aga raamatus on tsiteeritud, et valgustaja Voltaire kirjutas rohkem barokiaega jäänud Louis’st lugupidamisega. Barokk ise ei olnud igal pool ühesugune, Prantsuse barokkarhitektuuris austati sümmeetriat.

Louis elu hilisemasse perioodi jäi Hispaania pärilussõda. Eesti ajaloolased on maininud, et Põhjasõda ja Hispaania pärilussõda olid samaaegsed, aga sellest raamatust ma viiteid Põhjasõjale ei leidnud. Hispaania pärilussõjas läks Louis’l halvemini kui varasemates sõdades. Varasemate puhul kirjutati, et sõda talle meeldis, aga edutu sõja puhul autor seda enam meelde ei tuletanud. Kaotustest hoolimata ei olnud Louis nõus kõige karmimaid rahutingimusi vastu võtma ja lõpuks diplomaatiaga saavutaski suuremat edu kui lahinguväljal.