Avalduse esitamine

Kõndisin tänaval. Läksin ühest mehest mööda. Vaatasin, et see on Särgava. Ütlesin talle, et ma ei tundnud teda kohe ära. Läksime koos edasi. Sõitsime bussis. Avaldasin blogis malerubriiki ja selle rubriigi sissekandeid avaldati omakorda ajalehes, ilma et mulle oleks midagi makstud. Varem olin blogis avaldanud rohkem maleülesandeid, aga nüüd oli palju endaga mängitud partiisid, mis sobisid ajalehele vähem. Keegi võis öelda, et miks avaldatakse ajalehes nii vigaderohkeid partiisid. Aga rahval oli vast just huvitav vaadata, kuidas keegi tavalisema mängutasemega mängib. Lahendasin bussis sõidu ajal maleülesannet ja arutasin seda Särgavaga. Vaatasin, et buss sõidab minu peatusest mööda ja peatub uuesti kesklinnas, see oli selline liin. Pidin nüüd vähemalt siin maha minema. Särgava ütles olgu, arvates, et ülesanne on lõpuni lahendatud. Mina läksin bussist välja, tema jäi edasi sõitma. Bussist väljudes leidsin veel ülesande arvatud lahendusele jätku, mida Särgava polnud märganud.

*
Sõitsime maanteel. Taevas olid vikerkaared. Ema ütles, et nii kõrgel. Vastasin, et kui päike on madalamal, siis on vikerkaar kõrgemal. Raamatus oli kirjutatud, et üle kahe vikerkaare ei saa korraga näha, aga praegu oli neid rohkem. Teooria järgi pidid vikerkaared olema kaare kujulised, aga osad praegu nähtavad päris ei olnud, mõnel oli ots välja venitatud. Sõitsime mööda kohast, kus kahe vikerkaare otsad lõikusid. Mõtlesin, et osad ei ole võibolla vikerkaared, vaid hallutsinatsioonid.

*
Olime kooli saali taga. Tahtsin trepist järgmistesse ruumidesse liikuda, aga ei leidnud igale poole teed. Teised tantsisid ringis. Mõtlesin, kas ma olen nüüd tantsijate hulka sattunud. Istusin laua taga Kristeri vastas. Ütlesin talle, et mängime malet. Krister vastas, et ta ei taha, ma olen nii tugev. Nooremana olime mänginud, kui ma veel nii tugev ei olnud, sellest ajast oli mul seis tema vastu miinuses. Kas see pidigi miinusesse jääma? Mõtlesin, et ütleks, et ma ei oska üldse mängida, ma mängin kõik võiduseisud lõpus maha.

*
Minu magistritöö sissejuhatus oli umbes kolm lehekülge pikk. Mõtlesin, mis võiks olla doktoritöös teisiti. Tegin magistritöö sissejuhatusse mõned juurdekirjutused ja kustutasin mõned asjad ära. Ma olin aastaid ülikoolist eemal olnud, aga nüüd läksin selle kirjutisega ülikooli õppehoonesse, et taotleda doktoriõppesse vastuvõtmist. Istusime ühes auditooriumis. Minu ees istus minu ülikooli lõputöö ja magistritöö juhendaja, minust tagapool istusid teised vastuvõtmise taotlejad, keda polnud väga palju. Juhendaja näitas pilti sellest, kuidas ta Moskvas käis. Pildil oli suur rahvahulk, kelle hulgas oli ka Putin. Juhendaja ütles, et ühte asja ta ei tahtnud - Putinile otsa vaadata. Ta oli tahtnud viibida küll seal, aga Putinist natuke kaugemal. Minu ees laual oli minu magistritöö muudetud sissejuhatus. Mõtlesin, et see doktoriõppe sisseastumisavalduseks ei kõlba. Aga võibolla oli täna avalduste vastuvõtmise viimane päev, ja muud avaldust ma polnud kirjutanud. Sain seda veel pastakaga kirjutama hakata, kuigi pastakaga kirjutatud avaldus poleks olnud kõige parem. Lugesin ühte neljaleheküljelist ajalehte. Juhendaja võis tähele panna, et ma loen seda väga põhjalikult. Lugesin peaaegu kõik järjest läbi nagu kodus. Viimaselt leheküljelt lugesin siiski vaid fotoallkirju. Seal oli kaks fotot, ühel neist oli Mart Laar, fotoallkiri oli umbes, et kuningas jääb kuningaks. Olin kogu aeg rääkinud, et mina doktoriõppesse ei astu, aga täna olin ümber mõelnud. Nüüd selgus, et õigus oli nendel, kes arvasid, et lõpuks ma ikkagi sisseastumisavalduse kirjutan. Juhendaja hüüdis ühe sõna ja minust taga pool istujad vastasid kooris sama sõnaga. See meenutas natsitervitust, võibolla see oli ülikooli vahepeal tekkinud komme. Juhendaja ütles: "Üks on kindel - me ei ole igavesed." Sellega ta tahtis võibolla öelda, et ta ei jää igavesti õppejõuametisse. Või siis seda, et kõik nendest, kes on seni ülikoolis õppinud, ei saa õppimist jätkata, ja et on juba otsustatud, et mind doktoriõppesse vastu ei võeta. Ta lõpetas minu sissejuhatuse läbivaatamise. Suuremale osadele sõnadele oli ta väikse ringi ümber teinud ja need ristiga maha tõmmanud. Arvatavasti ei olnud tal minu varasemad sissejuhatused täpselt peas ja ta ei saanud aru, kui suur osa neist kattub, lisaks kõik ei kattunudki.