Korduv päevik

Vaatasin oma õpilaspäevikut. See oli varasema aasta päevik, kuhu olin tänavu uut õppimist kirjutanud. Vaatasin, et tänavused nädalapäevade ja kuupäevade kombinatsioonid ei ole samad kui päeviku kasutuselevõtmise aastal. Aga ma kirjutasin iga aasta samasse päevikusse õppimist juurde, nii et lõpuks võis jääda mulje, et kõigiks tundideks on midagi õppida antud. Läksin klassiruumi. Pajur andis mulle uued prillid. Proovisin neid ette. Ma ei saanud aru, kas nende läätsed on minu seniste prillide omadest vähem või rohkem sobivad, aga uued prillid olid õhemad. Pajur ütles uksest väljuma hakates võibolla karistuseks, et kutsub mind teise ruumi vene keelt vastama. Ütlesin, et ma ei ole tänaseks vene keelt õppinud, sest teises võõrkeeles oli kontrolltöö.

*
Sõitsin Peedule. Kõndisin läbi asula. Peedul käimine oli raske, sest siin oli koeri. Jõudsin rongipeatusesse, kus oli isa koos ühe tuttava mehega. Olin Tartus kodust lahkudes arvanud, et isa jäi koju. Aga nähtavasti jäi sinna siis ainult ema. Rääkisin isale oma tänast unenägu. Kui see oli lõpetatud, siis mõtlesin kirjanike suvilas, mida tee pealt kaasa võetud lusikatega teha. Need oleks võinud majade juurde tagasi viia, et inimestel söögivahendeid vähemaks ei jääks, aga siis ma oleks pidanud rohkem kõndima ja täpselt mäletama, kust ma millise lusika võtnud olen. Siis sain aru, et asjad on teisiti kui ma olin mõelnud, probleemi polegi.