Olge ettevaatlikud

Mulle on kaks päeva järjest tulnud postkasti kiri, nagu oleks mulle feisbukis uusi sõnumeid. Ma pole selle kirja lingil klikkinud, vaid vaatasin järele otse feisbukist, et uusi sõnumeid pole. Pärast räägiti mulle, et kuskil oli uudis, et viimasel ajal on hulk eestlaste kontosid kaaperdatud. Ühe blogi loenduri järgi tehti eile tuhandeid külastusi välisriikidest. Teised loendurid neid külastusi ei näidanud. Loodetavasti ei ole blogi päevad loetud. Lugesin eile "Sirbist" Berk Vaheri kõnet. Ta rääkis seal raamatute arvustamisest. Tal on selle tegemiseks teistsugused põhimõtted kui minul. Tema arvates ei tohi arvustus olla põhjendamatult kiitev. Mul on kiitmiseks põhjust, sest tavaliselt mulle meeldib lugeda. Samuti analüüsida. Kui mulle mõni tekst ei meeldi, siis võin ta pooleli jätta. Pooleli jätmise korral ei saa ka pärast hästi arvustada. Ühe suvise "Loomingu" numbri lugesin otsast otsani läbi, sest kõik tekstid tundusid huvitavad, aga ühe sügisese jätsin juba teise autori juures pooleli, sest tema tekst hakkas vastu. Kas on vaja elu halbadele asjadele kulutada? Halbade asjadega võib tegeleda siis, kui on võimalus neid parandada. Aga parandamiskatsed on vahel verevalamisele viinud. Kõik ei mõtle, et neile tahetakse head nõu anda, vaid kriitikat võidakse võtta solvanguna, selle eest võidakse kutsuda duellile, kuulutada sõda või kaevata kohtusse. Ma olen ähvardanud inimesi kohtusse kaevata, aga pole kedagi kaevanud. Mind pole ka kaevatud. Ühel korral tegi politsei trahvi vales kohas üle tee minemise eest ja ühel korral anti koolis direktori käskkiri esimestest tundidest puudumise eest. Puudumisi põhjustas bensiinipuudus. Tahtsin minna kooli osa teed bussiga, aga bussid olid nii täis, et ei mahtunud peale. Ja kuna ei tahtnud kuulda õpetaja kriitikat, siis ei hakanud igasse tundi poole pealt minema. Siis tuli kriitika veerandi lõpus. Aga ühekordne oli võibolla siiski kergem kannatada kui oleks olnud seitsmekordne igasse tundi hilinemise eest eraldi. Nüüd ma jõuan hoopis sihtkohtadesse esimesena kohale. Luulelistis kirjutati ükskord, et ma olevat igas asjas esimene. See ei olnud mõeldud kiitusena. Aga ülikoolis mind esimesel ja teisel kursusel kiideti, et sain kursusetöö teistest üliõpilastest kiiremini valmis. Eksamiruumi sisenesin seevastu pigem viimasel päeval ja viimasel kellaajal. Ühendav joon oli võibolla, et kulutasin õppimisele palju aega - kuna tegelesin õppimisega, sain kursusetöö lehekülgede arvu rutem täis, ja eksamiruumi ei sisenenud samuti sellepärast, et tegelesin ukse taga õppimisega.