Vergilius

Publius Vergilius Maro. „Bucolica. Aeneis“. Tõlkinud Ants Oras. Sihtasutus Hortus Litterarum. Tallinn 1992. 325 lehekülge.

Nende kaante vahel on kaks Vergiliuse luuleteost, millest esimene on natuke lühem ja teine eepos. Teoseid on raamatu alguses, keskel ja lõpus ka kommenteeritud. Lugesin kõigepealt läbi Vergiliuse enda kirjutatud osa ja alles siis kommentaarid, et teiste mõtted minu järeldusi vähem mõjutaksid.

Raamatu võtsin raamatukogust sellepärast, et seda oli tõlkimisel olevas Sorokini teoses tsiteeritud. Varem olen samal põhjusel läbi lugenud kaks Lermontovi raamatut. Vergilius ja Lermontov kirjutavad mõlemad verevalamisest, Sorokin illustreerib oma teemat näidetega nende loomingust, aga on ise verevalamise suhtes kriitilisem.

Vergilius oli Rooma riigi Augustuse ajal tegutsenud luuletaja, aga „Bucolica“ tegevus ei toimu Rooma linnas, vaid maal. Vahepeal mainitakse linnas käimist, aga vähemalt tõlkes ei täpsustata, kas see linn on Rooma. „Bucolica“ tuletab natuke meelde 18. sajandi filosoofi Rousseaud või 17. sajandi revolutsiooniaegset riigijuhti Cromwelli, kes ütles, et riigi juhtimisest rohkem meeldiks talle kasvatada lambaid. Ülikooliloengust mäletan üldistust, et vanad roomlased ei nimetanud metsa ilusaks. „Bucolicas“ seda nagu siiski ilusaks peetakse, kuigi eeposes „Aeneis“ ütleb sama autor küll, et mets on õudne.

„Aeneis“ on kirjutatud osalt Homerose eeposte eeskujul. Lapsena mind natuke häiris, et erinevatel lasteraamatutel olid erinevad tegelased ja erinevad loodusseadused. Raamatu „Kääbik“ jätsin esimesel lugemiskatsel pärast esimest lauset pooleli, sest sellest oli juba näha, et raamatus oli loodud veel üks fantaasiamaailm, mis teistega kokku ei langenud. Hiljem olen võrrelnud, et ajalooraamatud on minu jaoks kergemad kui ilukirjanduslikud, sest ajalooraamatutel on ühised tegelased, aga ilukirjanduslikel on uues raamatus uued tegelased ja nimed ei jää hästi meelde. Aga kui riigi elanikel on ühine religioon, siis võivad olla erinevates teostes ka ühised fantaasiategelased. Kui Vergilius nimetab mõne Rooma jumala nime, siis ei pea ta teda pikalt tutvustama, sest lugeja teab sama jumala kohta üht-teist juba teistest teostest. Lisaks kattuvad umbes Rooma ja Kreeka jumalad, kuigi nende nimesid kirjutati erinevates keeltes erineva tüvega.

Peale Homerose on Vergiliusel kokkulangevusi ka hiljem kirjutatud „Kalevipojaga“. Nii Louis XIV, Kalevipoeg kui ka Vergiliuse eepose peategelane pidasid nii sõda kui ka jahti. Ja nii Eesti kui ka Rooma eeposes käiakse merereisidel. Aga kahe eepose vahel on ka erinevusi. Kalevipoeg oli hiiglane nagu ka Suur-Tõll, aga Vergiliuse peategelane Aeneas tundub olevat enam-vähem tavaliste mõõtmetega tegelane. Antiikmütoloogias oleksid Kalevipoja vasted suuruse ja jõu poolest Herakles ja Atlas, aga neid mainib Vergilius vaid põgusalt.

Ühte peatükki lugedes tekkisid võrdlused enda paar tuhat aastat hilisemate unenägudega. Olen elus näinud õudusunenägusid, millest olen ärganud karjatades ja olen näinud ka sõjaunenägusid. Aga nii palju kui ma mäletan, ei ole need kattuvad. Õudusest röökima pole pannud unes sõja, vaid tontide nägemine. Nii on ka Vergiliusel. Lahingu pidamist kirjeldatakse tal umbes nii, nagu võiks kirjeldada ka mõne muu töö tegemist. Aga ühes peatükis kruvib autor pinget küsimustega, kas ta julgeb üldse nii õudsest asjast edasi rääkida. Seal ei käi lahingumöll, vaid tuleb verd kuskilt, kust ei peaks tulema.

Vegiliuse eepos on „Kalevipojast“ verisem. Kui nii Kalevipoeg kui ka Aeneas peavad jahti, siis „Kalevipojas“ oskavad targad linnud ka rääkida. Vergiliusel on religioossuse väljenduseks ohverdamine ja ennustamine, mida saab teha lindude järgi, aga linnud on Eesti eepose omadest vähem mõistuslikud.

Vergilius kasutab küll läbi eepose sama värsimõõtu, mis lisaks kattub Homerose värsimõõduga, ja neil on ka sama jumalate süsteem, aga Vergiliuse teos on selle poolest irratsionaalses stiilis, et seal tehakse teemaarenduses hüppeid, mille tõttu on raske jälgida, millisel maal ja millises ajas tegevus parajasti toimub. Vahepeal nimetatakse Niilust ja Gangest, aga siis paistab, et ollakse tegevusega ikkagi Itaalias, kuhu tegelased on langenud Troojast Rooma riigile alust panema sõitnud. Tsivilisatsiooniuurijate jaoks oligi kirjutamisaeg kultuuri irratsionaalsem periood, kui Roomasse oli jõudnud Kreeka hellenismi vaste.

Vergiliuse eepos on jäänud lõpetamata, sest enne autor suri. Seetõttu on see ka muudest eesti keelde tõlgitud eepostest õhem.