neljapäev, detsember 07, 2017
Suusad välja otsitud
Eile oli esimest päeva nii paks lumi maas, et võibolla oleks saanud suusatada. Täna mõtlesin, kas minna või mitte. Esialgu tundus, et suusatamisisu on väiksem kui eelmistel talvedel. Räägiti, et homseks on juba sula lubatud, varsti ei saagi. Vaatasin, kuhu ma suusad pärast sõitmist panen. Eelmisel talvel oli neil kindel koht, aga nüüd on selle koha peal riiul. Arvati, et mõnes kohas on suuskade hoidmine veel võimalik. Tõin need keldrist üles. Mõtlesin, et suusatama võib ju minna, aga sellest ei ole vaja eriti midagi kirjutada, sest eelmistel talvedel on küllalt kirjutada saanud. Asusin varsti suuskadega kanali poole teele. Suvel jagati kõnnitee joonega pooleks, et nüüd on pool jalgrattatee, aga nüüd ei olnud liiva neile võrdselt visatud, jalgrattateel oli seda rohkem. Et suusasaabastega on kergem libeda peal kukkuda kui tavaliste saabastega, siis kõndisin jalgrattateel. Kui jõudsin kanali äärde, siis mõtlesin, et siin tuleb pähe nii palju mõtteid, et ma ikka pärast kirjutan blogisissekande. Kanali kõrval oli lumi, aga kanali peal oli õhuke jää alles värskelt tekkinud, seetõttu seal lund ei olnud. Jää peal oli linde ja mõnest kohast oli nagu veel vesi väljas. Hakkasin suuski alla panema. Esimese sain kiiresti, teisega läks aega. Puhastasin suuska ja saabast ja sobitasin jalga käe abiga õigele kohale, lõpuks sain teise suusa ka alla. Suusarada veel ei olnud, hakkasin seda ise tegema. Mõtlesin, et tegin õigesti, et suusatama tulin, lume peal olla on palju looduslikum tunne kui kõnniteid mööda kõndida. Mõtlesin, et sel sajandil ma pole vist ühtegi korda suuski määrinud. Ühes kohas nagu leidsin eest varasema sõitja suusajäljed, aga neil oli saabastega peal kõnnitud ja varsti jäljed katkesid. Mõnes kohas oli lume all vesine. Sõitsin kanali ühest otsast teiseni, siis pöörasin ümber ja hakkasin oma jälgi mööda tagasi sõitma. Ühe jupi tegin ka teist rada, sest eelmine oli vahepeal veel vesisemaks muutunud. Üle märgade kohtade sõites läks libisemine korraks halvemaks, aga tundus, et jalga edasi lükates läks suusk uuesti puhtaks. Mõtlesin, et läheks kanali teisele küljele ka. Või kas tasub talve esimest sõitu nii pikka teha? Kui teise kanalipikkuse lõpetasin, siis tundus, et selga hakkab valu tekkima, seetõttu otsustasin lõpetada. Esimese suusa sain kergelt alt, aga nagu ma juba kogemuste põhjal ette teadsin, oli teise suusa saapaklambri vahele jää läinud ja see suusk esimesel katsel alt ei tulnud. Mäletasin, nagu oleks eelmisel talvel aidanud suuskade kokkupanekuklambriga kraapimine. Proovisin seda teha ka nüüd, aga sel korral kõike jääd nii ka kätte ei saanud. Mõtlesin, et võibolla on asi teistsuguses õhutemperatuuris. Täna oli külma 1 kraad. Aga kui ma olin osagi jääd välja kraapinud ja nupule uuesti teise jalaga peale astusin, tuli ka teine suusk alt. Vaatasin, et suuskadele on küll lumi alla külge jäänud, aga need olid sellest hoolimata libisenud. Kokkuvõttes tegi suusatamas käimine tuju paremaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar