Laagrist koduteel

Ärkasin üles, kui tuba oli veel üsna pime. Võtsin malelehe ja püüdsin lugeda, kuigi nii pimedas oli raske. Olin laagris ehk oma toas. Küsisin A. Laiapealt, kas ta lõpetab täna blogi kirjutamise. Ta vastas jah. Ajalehes kirjutas Piret. Tal oli eestikeelses jutus palju ingliskeelseid sõnu, mille tähendust ma ei teadnud. Mõtlesin, et sellest pole midagi kasu, et mul on hea eesti keele oskus, kui teised puhast eesti keelt ei tarvita. Lahkusime laagrist ja hakkasime kõndima kodu poole. Enne teist teed minekut viskas Laiapea mulle ämbritäie vett selga. Ma ei reageerinud, aga mõtlesin, et võibolla peaks reageerima. Mööda Pika tänava autoteed sõitis rühm jalgrattaid. Algul nad sõitsid õiges suunavööndis, siis keerasid vastassuunavööndisse ja seejärel uuesti õigesse vööndisse, vastavalt sellele, kus nad said jalakäijatele lähemal olla. Üks jalakäija ütles selle vastassuunavööndis sõitmise kohta, et need jalgrattad sõidavad tagurpidi. Autoga kokkupõrke oht oli suurem kui jalgratturid arvasid.

*
Oli matemaatikatund. Õpetajat ei olnud tunnis, vaid tahvlile olid kirjutatud ülesanded, mida õpilased iseseisvalt lahendasid. Kui õpetaja oli tööd läbi vaadanud ja tundi tuli, siis ta ütles, et ülesanne oli tahvlile kirjutatud valesti. Ta oli ülesande tahvlile kirjutamise jätnud ühtede tüdrukute hooleks, aga need olid kirjutades eksinud. Aga õpetaja oli osades vihikutes läbi vaadanud selle ülesande lahenduse, mida oli tehtud. Nendest vihikutest, kus kõik tingimused polnud täidetud, polnud ta ülesannet vaadanud, sealhulgas minu omast. Artur vaatas minu vihikusse ja naeris, et ma olin pannud kaks erinevat murdarvu omavahel võrduma. Tegelikult olin teinud lisatehte, mille järel võis vist siiski võrdusmärgi panna.