Ajalooline Ajakiri 1/2018

„Ajalooline Ajakiri“. 2018, 1 (163). Peatoimetaja Pärtel Piirimäe. 92 lehekülge.

Tundub, nagu hakkaks selle ajakirja ilmumine taas seisma jääma. See on kõige uuem ilmunud number. Peale ilmumise hilinemise on ka lehekülgede arv vähenenud. Uute numbrite ilmumata jäämise oletatav põhjus on peatoimetaja teisele tööle asumine, vahel on võimalikud ka rahalised raskused.

Numbris on kolm artiklit ja üks konverentsiülevaade. Esimeses artiklis kirjutab Anu Raudsepp Esimese maailmasõja aegsetest kirjadest. Raudsepp on mulle õpetanud ajalooõpetamise ajalugu ja ka artiklis uuritud kirjad on kooliõpetaja kirjad. Bakalaureuseõppe ajal sai mulle tuttavaks foto Esimese maailmasõja puhkemise üle juubeldavast rahvahulgast, millele fotograaf on jäädvustanud ka Hitleri rõõmsa näo. Magistriõppe ajal lugesin välismaa ajalooajakirjast, et Esimese maailmasõja puhkemise üle polnud rahva rõõm nii suur kui varem arvatud. Ka Raudsepp võrdleb tolleaegset ajalehte ja erakirja, et ajalehes kirjutatakse rahva vaimustusest, aga kirjas nurisetakse sõja üle. Karjahärma raamatust jäi meelde, et Päts lootis küll, et sõda toob kaasa midagi head, kuid et ajalehel polnudki võimalust sõda kritiseerida. Raudsepp kirjutab, et on olnud juttu ka kirjade tsenseerimisest, kuid et tema uuritud kirju pole väga tsenseeritud. Ajaloolastele võivad värskemalt loetud allikad tunduda veenvamad, aga võiks küsida, kas trükki pääsenu on alati vähem tõepärane kui käsikirjad, kui ajalehti toimetasid andekamad kirjutajad kui erakirjasaatjad, kes võibolla oskasid erinevate inimeste erinevaid suhtumisi paremini üldistada.

Artiklis on juttu ka rindele läinud kooliõpetaja lugemiseelistustest. On teada, et Tuglas oli Enno luule suhtes väga kriitiline, aga kirjasaatja kiidab Tuglase ja Enno mõlema loomingut.

Mart Kuldkepp kirjutab 1905. a. revolutsiooni ajal Põhjamaadesse sattunud Eesti vasakpoolsetest, kes jäid sinna ka hiljem elama. Mõni pagulane tuli teatavasti võimaluse avanedes Eestisse tagasi, aga oli ka selliseid, kes jäidki Skandinaaviasse ja eelistasid Eesti riigile Nõukogude võimu. Ühte vasakpoolset kutsus tema ema pärast juunipööret Eestisse tagasi, aga ta ei tulnud. Üks oletatav põhjus võiks olla, et taheti kapitalistliku korra õõnestamisega tegeleda. Aga võib näha paralleeli ka Teise maailmasõja ajal kommunismi eest põgenenutega, kes unistasid aastakümneid Eesti taasiseseisvumisest, aga selle teoks saamisel ei tulnudki tagasi. Kui ühes kohas on elu välja kujunenud, võib selle muutmine osutuda eriti vanas eas raskeks. Raamatu „Minu Ghana“ autor jäi Aafrikasse elama, sest sai seal tööpakkumise, aga kartis, et Eestis võibolla ei saaks.

Peeter Kaasik kirjutab kuulujuttudest Nõukogude Eestis. Varem on ta minu mälu järgi kirjutanud rohkem ajakirjas „Tuna“ ja ma olen esile tõstnud, et ta suhtub Nõukogude allikatesse allikakriitiliselt. Selles artiklis kirjutab ta, et ka võimust kaugemal seisvate ja selle suhtes kriitiliste inimeste jutud ei olnud tõepärased. Sellega olen varem kõige rohkem kokku puutunud Jaan Roosi päevikuid lugedes. Sorokin on kirjutanud, kuidas revolutsioonide esimeses faasis lähevad inimeste häälepaelad valla, aga diktatuuri kehtestamisel jäädakse vaikseks. Saab veel vahet teha, kas räägitakse tõtt või valet ja eksiarvamusi. Artiklis kasutatakse sõna „kuulujutt“ ja see võib tekitada mulje, et need levisid kulutulena, nagu Metsari romaanis jõuab roomlaste kuulujutujumalanna igale poole väga kiiresti. Aga ilmselt räägiti Nõukogude ajal ka kuulujutte vaikse häälega ja valitud isikutele, mis peaks tähendama, et isegi nende levimine oli takistatud. Võibolla algul usaldati kaasmaalasi rohkem.

Liisi Esse kirjutisest selgub, et korraldatakse mitmepäevaseid konverentse. Ennast nimetab kirjutaja ees- ja perekonnanime pidi konverentsi korraldajana. Ülikooli esimesel kursusel õpetatigi meile, et ennast võib kursusetöös küll mainida, aga mitte sõnaga „mina“. Aga vahel on kritiseeritud ka muus vormis enda ja oma sugulaste mainimist. Luulet on kritiseeritud vastupidi, et see võiks isiklikum olla.