Esimesed saladused

Tühjade vihikute sahtlis on uusi vihikuid. Võtan ühe neist salajaste asjade vihikuks. Valin kirjutamiseks kõige ilusama pastaka ja panen esimesele leheküljele pealkirjaks: "Saladus nr. 1". Kirjutan pealkirja alla, et selle vihiku asukohta ei tohi keegi teada. Väljaarvatud need, kes on saladuse kaasteadjad. Aga nad ei tohi sellest kellelegi rääkida. Kes on saladuse kaasteadjad, võivad teha endale samasuguseid vihikuid. Ka nende asukohta ei tohi keegi peale kaasteadjate teada. Saladuse alla kirjutan: "Saladuse lõpp". Sellele leheküljele mahub kirjutama veel pealkirja "Järjejutt" alla. Kirjutan, et seitsme maa ja mere taga asub salajane riik. Kõik selle elanikud on nähtamatud. Teiste jaoks ei ole oluline, et nad nähtamatud on, sest keegi pole veel sellele maale jõudnud. Aga maa elanikud on ka üksteise jaoks nähtamatud. Igaüks näeb ainult ennast. Kui keegi tahab teiste jaoks nähtavaks muutuda, peab ta sööma ühtedest võlumarjadest tehtud moosi. Siis on ta nii kaua nähtav, kuni ta on moosi ära seedinud. Kui keegi tahab minna üle autotee, sööb ta enne seda moosi, et auto talle otsa ei sõidaks. Aga üle autotee minnakse harva, sest tavaliselt ollakse toas või oma õuel. Kirjutan selle alla: "Järgneb" ja peidan vihiku ära.