Ookeanilt Eestisse

Ukse taha tuli võõras poiss. Ta püüdis kohe pererahva liikmele kätt taskusse ajada. Järelikult oli ta taskuvaras. Viskasime ta välja. Oli oodata, et nüüd kutsub ta sõbrad appi ja tuleb kätte maksma. Seetõttu jooksime eest. Jooksime ümber maja nurga ja hüppasime üle aia, et teiselt poolt maja ringiga tagasi tulla.

*
Jäin seisma uue kaubamaja juures oleva valgusfoori taga. Teisel pool teed seisis foori taga Külli. Ta oli kandnud esimeses klassis rohelist joppi ja kandis ka praegu.

*
Sõitsime laevaga mööda ookeane. Oli väidetud, et ühte merre on visatud miljardi tapetu laibad. Öeldi, et see on liialdatud arv, tegelikult on neid visatud miljon. Filmis näidati, kuidas meie auto lähenes ühele putkale ja põhjustas putkas oleva inimese surma. Ta lendas ühe sekundiga õhku ja temast jäi järele ainult tuhk, nii et surm ei olnud kõige sadistlikum. Oli 13. sajandi Eesti vallutamise järgne aeg. Lähenesin Eestile loode poolt. Ma pidin minema Lembitu linnusesse. Tuletasin meelde, et see on Viljandimaal, ei, Sakalas. Mõtlesin, et otsetee ei ole mulle tuttav, seetõttu lähen ringiga Tartu kaudu. Raamatus püüti näidata väheste allikate põhjal, et eestlaste hulgas oli tekkinud vallutusjärgse olukorraga rahulolu, nad ütlesid, et tänu vallutajatele on kultuuri tase kõvasti tõusnud.

*
Pidin täna Kaunase puiesteele tagasi kolima. Läksin jala oma endise ja nüüdse maja ette. Aga selgus, et just nüüd on trepikoja ette pandud valvama suur ketist lahtine koer. Kui ma oleks püüdnud uksest siseneda, oleks ta võinud mulle hambad kõrri lüia. Seetõttu ma ei sisenenud, vaid kutsusin politsei. Politsei tuli kohale kahe autoga.