Targad hinnangud

Avan feisbuki. Esimene postitus, mida ma näen, ütleb: "Kao minema, sa pole salliv." Vastan: "Sinust olen ma vähemalt sallivam." Mulle vastatakse: "Ei, sest sallimatuse sallimatus ei ole sallimatus." Küsin: "Keda ma ei salli?" Öeldakse: "Vaata, kes su sõbrad on. Ütle mulle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes oled sa ise." Vastan: "Sõpru pole mul siin ühtegi, sest tavaliselt saan ma null laiki. Aga programm nimetab sind ka sõbraks." Sel hetkel ekraanil näha olev sõprade koguarv väheneb kahe võrra. Hakkan lugema ajalehte. Leian enda raamatu arvustuse. Arvustaja ütleb: "Ma olen ju öelnud, et see grafomaan peab trükimustast eemale hoidma. Oleks ta vähemalt grafomaan, tal on raamatute arv ka väike. Kes on sellises vanuses nii vähe raamatuid avaldanud, see otsigu endale võimetekohasem töö või ärgu töötagu üldse. Keda ei osteta ega arvustata, sellel pole mõtet kirjutada. See on viimane kord kui ma teda arvustan, ja kahetsen, et hakkasin üldse käsi määrima. Ega see täispika arvustuse mõõtu välja ei annagi." Saadan kirja ajaloolisti: "Nagu tänasest ajalehest lugeda võib, ei ole ma mingi kirjanik, seega olen siiski ajaloolane." Vastatakse: "Selles listis ei või endast kirjutada. See vastus ei tule enam listi kaudu, sest kõrvaldasin teid listist."