Kõnelused klubis

Tõstsin klubis malelaual üksinda nuppe. Tõstsin neid kahe mängija juures istudes, aga mängu lõpetama läksin teise ruumi. Kui olin juba lõpetanud, siis üks mängija tuli mulle järele ja küsis, kas see pool võitis, kellel oli parem seis. Vastasin, et ei, mäng läks viiki, pandi esimesel real patt. Küsija ütles, et ühel poolel oli võiduseis. Rääkisime füüsilisest spordist. Ütlesin, et kehalise kasvatuse tundides sain kahtesid ja kolmesid. Tema vastas, et ta ka füüsilises spordis tugev ei ole. Mõtlesin, et kui kehalise kasvatuse tunde veel ei peetud, siis ei läinud neid asju, mida seal hindama hakati, nagu salto hüppamine, üldse vaja. Klubisse saabus ka üks minu klassivend ja hakkas selle mehega mängima. Mõtlesin, et see on tüüpiline, et kui kohal on kolm mängijat, siis kaks mängivad omavahel ja mina pean pealt vaatama. Sõin toitu ja natuke kaugemal sõid väiksed poisid. Üks väike poiss ütles mulle, et ta peseb nõud ära, aga et mina peseks oma taldriku ise. Vastasin, et ei, ma pesen tema taldriku. Ta pesigi nõud ära. Suure sügava augu põhjas olid nõud. Poiss võttis sealt ühe taldriku ja viskas augu põhja tagasi, nii et seal oleval tirinal tuli kild küljest. Küsisin poisilt, miks ta seda tegi, ja ütlesin, et ta teinekord nii ei teeks. Mõtlesin, et kokad ei ole meiega rahul, kui me kogu aeg nõusid lõhume. Küsisin, kuidas augu põhjast nõud kätte saab. Siis märkasin, et põhja saab laskuda mööda augu küljel olevaid redelipulkasid. Üks väike poiss tahtis laulda laulu "Meil aiaäärne tänavas." Enne ta küsis, kas ma olin juba sündinud, kui see luuletus kirjutati. Vastasin, et ei olnud, isegi minu isa polnud veel sündinud. Poiss ikka ei hakanud laulma, vaid tahtis, et mina midagi ette kannaksin. Hakkasin lugema sedasama luuletust. Poiss oli vist oodanud, et ma laulaks, aga ma kandsin seda ette luuletusena. Kolmanda rea viimaseks sõnaks ütlesin kogemata neljanda rea viimase sõna. Ütlesin, et juba läkski sassi. Lugesin kolmanda rea uuesti ja selle järel tuli neljas rida.