Mälestusi vanaonust

Ajaloolistides teatati arheoloog Tanel Moora surmast. Vastasin enda asutatud listis:

Tanel Moora oli minu vanaonu. Olen käinud tema suvilas Võrtsjärve ääres. Tal oli seal jahikoer, kellega ta käis jahil. Käisin selle koeraga jalutamas. Tanel ütles, et toidab koera keedetud kapsastega, et koer paksuks ei läheks. Enda kohta ütles ta, et tema sööb halvaad ainult siis, kui ta käib mägedes, sest ka halvaa teeb paksuks. Alkoholiga ta pikka aega nii ettevaatlik ei olnud. Aga kui lõpuks arst soovitas tal selle tarvitamine maha jätta, siis ta jättis päevapealt.

Taneli suvila raamaturiiulist leidsin laste arheoloogiaraamatu, millest oli kooli ajalootunnis juttu olnud. Pealkiri oli vist "Taevalindlased ja kirveslased".

Olen kuulanud makilinti, millel minu isa on Tanelit intervjueerinud. Sellelt lindilt olen varem viidanud kohale, nagu oleks vene keel tekkinud kirikuslaavi keelest. Vikipeedia pidas vist kirikuslaavi keelele sarnasemaks bulgaaria keelt. Sellel lindil võrdles Tanel veel ennast ja oma arheoloogist isa. Ta leidis, et kuigi tema isa on kuulsam, teab ta ise juba arheoloogiast rohkem, sest aeg on edasi läinud. Üks lõik oli seal, kus Tanel kritiseeris kirjanik Jaan Kaplinskit, et see räägib ühte pidi ja teist pidi, olgu selge jutt. Samuti kritiseeris ta saatejuhte, kes saadetes improviseerivad, Taneli arvates tuleb saade ette valmistada. Ta ei mõistnud inimesi, kes endale tööd ei leia.

Ühel korral kohtusin Taneliga Tartu Lossi tänava õppehoones Harri Moora mälestuspäeval. Seal esitati auditooriumile küsimus, kas ajaloolased ei peaks rohkem poliitika teemal sõna võtma. Tanel arvas, et ei pea, ajaloolasel on seisukoha võtmiseks vajalik ajaline distants.

Kuigi Tanel ei elanud Tartus, hoolitses ta Tartus asuvate sugulaste haudade eest. Olen temaga kohtunud erinevatel Tartus toimunud matustel, sealhulgas tema naise matustel. Tol päeval rääkisin tema rahuvalvajast pojaga ka siin listis jutuks olnud artiklist, milles mainiti, mis aastaks loodetakse Sri Lanka miinidest puhastada. Rahuvalvaja arvas, et see on optimistlik ennustus, tegelikult võivat asi olla hullem.

Ühtedel matustel kuulsin, et Tanel rääkis minu vennale, kuidas ajaloolasel peavad olema laialdased teadmised, peab tundma ka Poola ajalugu. Ütlesin vahele, et ma loen praegu Poola ajalugu. Tanel hakkas millegipärast naerma. Tollest raamatust olen listis kirjutanud.

Tanel osales kunagi raadio mälumängu saates ja arvas ka hiljem, et tal on oma peres kõige parem mälu. Aga ka minu vanaema, kes oli tema õde, kiitis oma mälu. Vanaema töötas kooliõpetajana, aga enda kohta ütles, et ta on eluaeg maha kirjutanud, sest tal jäävad asjad silmade ette. Ta nägi iga häälikut erineva värvina ja pärast tema surma on tema ajalugu ja psühholoogiat õppinud väimees ja ajalugu õppinud tütar rääkinud, et tegid eksperimendiga kindlaks, et vanaema näeb samu häälikuid erinevatel päevadel ühe ja sama värvina. Ta polevat aru saanud, et kõik inimesed ei näe. Mul vanaema järeltulijana on mõned mäluliigid üsna head. Kuigi ma ei tunne nägusid ära, olen lugenud jõuluvanale luuletusi niiviisi, et palun ruumisviibijatel öelda märksõna ja siis loen selle märksõnaga peast luuletuse.