Reportaaž akna tagant ja majast

Päike paistab, taevas on sinine. Taevas lendavad kajakad. Mööda sõidab punase-valgekirju buss. Puud ei ole veel lehte läinud, aga küljes on eelmise aasta lehti. Puud on suuremaks kasvanud ja üle jõe ei näe enam nii hästi kui ülikooli ajal. Uduselt paistab siiski koolimaja, kus ma lapsena kontserdil käisin ja kus üks kursseõde õppis. Naaberkorterist hakkas kostma inimese häält, kui see just hallutsinatsioon ei ole. Sõnad ei ole eristatavad. Kirjutuslaual on arvuti, taskuarvuti ja kolme keele sõnaraamatud. Kas radiaator või ventilaator sahiseb. Laualamp on kustus, aga põleb pikendusjuhtme lüliti lamp. Akna taga kase oksale lendas tihase sarnane lind, aga selgelt ei näe. Üle naabermaja päikesepaistes seina libiseb lendava kajaka vari, aga kajakat ennast ei pane tähele. Naaberkorterist kostaks nagu köhimist. Nüüd kolinat, nagu oleks midagi kukkunud. Teisest toast kostab kardina eest tõmbamise hääl. Süda hakkas valutama. Nüüd südame asemel pea. Nüüd jälle süda. Nüüd käsi. Ei saa aru, kas kostab koera või inimese häält. Tajutavaks muutub automürin, kuigi autod pidid sellel tänaval sõitma ka varem. Nüüd läheb tähelepanu jälle radiaatori või ventilaatori sahinale. Kuskil nagu keerataks kraani. Käe peal on tunda nõela torget. Nüüd jala peal. Nüüd sõrme otsas. Üks auto müriseb teistest valjemini. Ühes suunas sõidab valge auto, teises sinine. Nüüd esimeses suunas must ja hall.