Lohistasin mööda tänavat kuuske. Tühermaal tegin puudevirna juures peatuse. Aga otsustasin, et sellesse virna ma oma puud ei jäta, vaid viin kanali taha. Puud uuesti kätte võtma hakates mõtlesin, kumb puu oli minu oma. Tundsin enda oma ära selle järgi, et ma olin lohistanud kuuske, mitte kaske. Läksin ühe võõra mehega koos. Käisime kanali taga ära, aga sinna ma puud ei jätnud. Tulime jälle kanali tagant ära ja üle autotee tagasi. Mõtlesin, et nüüd ma jätan ju puu ikkagi siiapoole kanalit.
*
Mulle taheti uut tööülesannet anda, aga eelmine ei olnud valmis. Oleksin pidanud hakkama erinevaid tööülesandeid samaaegselt täitma. Seda ma ei pidanud heaks, sest nii võis juhtuda, et ma ei ela nii kaua, kuni töötasu kätte saab. Ütlesin Jagomäele, et kui ma aeglasemalt töötan, siis on töötasu ja töövõimetoetus mõlemad väiksemad. Olin köögis laua ja akna vahel. Tahtsin köögist väljuda, aga mõlemal laua küljel olid inimesed ees. Seetõttu läksin üle laua. Ma ei olnud päris ärkvel. Sellises seisundis sain küll liigutada, aga väga aeglaselt. Öeldi, et sellised ootamatud reaktsioonid tulevad neuroloogiateadusele kasuks.
teisipäev, aprill 09, 2019
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar