Tuttava näo teooria

Hakkasime koos Erikuga vene kooli juures korvpalli mängima. Mänguga liitus kolmanda mängijana Ivar. Tegin küll pealeviskeid, aga mul ei läinud ükski korv sisse. Minu visked kippusid jääma natuke liiga lühikesteks. Mänguga liitus ka muid mängijaid. Nüüd läks mul esimene korv sisse. Seejärel hakkasid minema ka järgmised. Nimetasin Ivarit nime pidi. Pärast seda hakkasin kahtlema, kas see on ikka tema. Mõtlesin, et ma olen meelde jätnud ainult, et mul on korve sisse läinud, aga mitte seda, mitme silmaliste doominoklotsidega ma olen visanud.

*
Nägin sissekannete kataloogis tuttavana tunduvat pealkirja. Kontrollisin uuesti üle, kas see on juba loetud raamatu "Venemaa ja Ameerika Ühendriigid" kohta. Aga selgus, et üks võrguväljaanne teeb ülevaateid ka muude riikide paaride kohta. Mõtlesin, et kui mina mõnda sissekannet klikin, klikib seda selle peale keegi veel. Viimati oli korduvalt klikitud sissekannet Kanadast, mis ilma minuta poleks arvatavasti lugejate tähelepanu äratanud. Meenutasin, et varem oli kombeks, et feisbuki sõbrakutseid saadeti võõrastele inimestele. Mulle oli neid saatnud hulk võõraid, kellest osad olid ennast praeguseks jälle ära kustutanud. Nüüd saadeti kutseid rohkem tuttavatele inimestele, sest saadi aru, et tuttavaid lugeda on parem. Valimisreklaame tehti lähtuvalt tuttava näo teooriast. Selle teooria järgi usaldas inimene neid inimesi rohkem, kelle nägu oli neile tuttav. Seega olid valimisreklaamid teaduslikul alusel. Enne selle teooria avastamist püüti veel valimislubadusi anda, aga nüüd keskendutigi ainult nägude tutvustamisele.