Tuna 2/2019

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 2/2019.

Kui olin numbri lugemise lõpetanud, küsiti mult, kelle kaastöö oli kõige meeldivam. Vastasin, et ma lugesin ajalugu, mitte autoreid. Lisasin, et kõige tähtsam pole see, mis ajakirjas kirjas on, vaid mis ma selle kohta ise kirjutan. Mõtlesin siiski järele, et jutuajamise hetkel tuli kõige paremana meelde Paavo Kivise kaastöö Lurichist, mis oli siiski seletatav ka sellega, et see oli numbris tagapool ja ma polnud veel märkmeid eespool olevate artiklite kohta vaadanud. Aga kui spordis saadakse võite tänu treenimisele, siis ma leian, et ka lugemise ajal märkmete tegemine näitab Lurichi iseloomuga mõningat sarnasust, kuigi ma olen võistelnud teistel aladel. Lurichi võidud on osalt seletatavad sünnipärase andekusega, aga inimese enda osa võidus seisneb selles, et ta valib, mis alal võistlema minna.

Olen palju ka kirju kirjutanud ja selle poolest oli mul mõnevõrra huvitav lugeda Eve Annuki kommentaariga Marie Tammani ja Peeter Reisiku kirjavahetuse näiteid. Ma olen kirjutanud siiski teistsuguseid kirju. Aga mõtlesin kirjade vahetamisest üldiselt, et elektronposti on nimetatud välkpostiks, aga see ei tähenda veel, et kõik elektronkirjavahetused toimuvad kiiremini kui paberkirjavahetused. „Tunas“ näiteks toodud kirjavahetuses pandi kirja vastust ootamata mitu kirja päevas. Elektronkirju kõik iga päev ei loe. Paberkirja võib postkastist leida kiiremini, kui sealt otsitakse ka tellitud ajalehti, aga elektronkirja ei pruugi inimene nii kiiresti lugeda, kui ta eeldab, et talle keegi nagunii ei kirjuta.

Ajakirjanumbris on esikohal Ilmar Vene essee. Vene kirjutab stiililt huvitavalt, aga see ei tähenda, et tal kõiges sisuliselt õigus on. Selles essees arvab ta, et ainult üldse mitte mõtlev inimene saab öelda, et Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa olid keskajal sarnased. Ei ole nõus, mõtlemine on nii sarnasuste kui ka erinevuste otsimine.

Merili Metsvahi kirjutab Adam Petersonist. Ta leiab, et Peterson on unustatud. Kui ma õigesti mäletan, siis aastal 1995 ülikooli sissseastumisekasamil küsiti, kes oli palvekirjade aktsiooni juht, ja oskasin ka vastata, et see oli Adam Peterson. Artikli autor leiab, et seoses ümmarguste aastapäevadega oleks artikkel Petersonist võinud ilmuda aasta varem. Seda võib pidada ka enesekriitikaks, sest olulistel teemadel võib igaüks ka ise õigeaegselt sõna võtta püüda. Või kui osad ajaloolased nõuavad täiesti erapooletut ajalookirjutust, kas siis pole ka täiesti ükskõik, mis hetkel mingil teemal kirjutada?

Erki Russow kirjutab Tallinna ajaloost. Minu keskkooliaegses ajalooõpikus öeldi, et Tallinna ja Tartu olid juba enne saksa vallutust linnalised asulad, hiljem on öeldud, et see on vale. Russow kirjutab selles artiklis ainult Tallinnast ja ei võta kindlat seisukohta, aga ütleb, et seni pole linnalise asula varasemat olemasolu tõestada õnnestunud. Mõned varem tehtud dateeringud on muudetud hilisemaks, teiselt poolt on võimalik varasema kultuurkihi mullatöödel hävimine. Mujalt mäletan, et sõna ’linn’ tähendus on ise aja jooksul muutunud. Vanasti nimetati linnadeks linnuseid, mitte linnalisi asulaid.

Arheoloogiast lugedes tuli meelde ütlus, et üks pilt pidavat ütlema rohkem kui mingi suur arv sõnasid. Ajaloo kirjutamisel on piir tõmmatud siiski selle järgi, et ajalooline aeg algab siis, kui tekivad sõnalised allikad. Või kui need muutuvad valitsevateks, sest ilmselt olid ka muinasaja müntidel mõned võõrkeelsed sõnad. Ülikooli ajal ma väga palju suuliselt ei rääkinud, aga kui auditooriumis istus arheoloogia ja kunstiajaloo üliõpilasi, siis neile ei olekski tohtinud olla sõnad esmatähtsad. Või arheoloogia teemalise artikli kirjutamine on esemete sõnadeks ümber tõlkimine. Selle puhul peaks plagiaadisüüdistuse oht olema väiksem kui sõnaliste tekstide põhjal uute sõnaliste tekstide kirjutamisel.

Ago Pajur kirjutab Esimese maailmasõja lõpuaastatest Eestis. Nagu Pajur on avaldanud keskmisest paksema ajalooraamatu, nii ilmub tal ka ajakirjas juba artikli teine osa, kogu artikkel ei mahtunud ühte numbrisse ära. Pajur lasi ülikoolis ka üliõpilastel pikemalt vastata kui teised. Tavaliselt anti suulisel eksamil kolmveerand tundi ettevalmistusaega ja veerand tundi vastamiseks, Pajuri eksamil aga pidi vastama pool tundi ettevalmistusaega üldse saamata. Kui läksin talt seminaritöö hinnet saama, siis ütles ta aga, et luges seminaritööd nii ammu, et peab selle kõigepealt endale meelde tuletama. Erinevus on küll, et üliõpilane teadis ette, millal on eksami päev.