Palatist lahkumine

Vaatasin teki all taskulambiga postkasti, et teised ruumis viibijad parooli sisestamist ei näeks. Võibolla nad teki prao alt ikkagi nägid. Postkastis selgus, et Helina on mulle üle tüki aja endast foto saatnud. Mõtlesin, et võibolla peaks saatma mitu fotot vastu. Täna oli kojusõidu päev. Hakkasin kotti pakkima. Mul oli kolm kotti. Ühte panin mittesöödavaid asju ja teise toitu, kuigi seni oli see olnud mittesöödavate asjade kott. Küsisin, ega ma hommikusöögile ei hiline. Vastati, et nädalavahetustel on hommikusöök varem. Pidasin söömisest tähtsamaks siiski koti pakkimist. Pärast oleks saanud kotis olevaid asju ka süia. Uued patsiendid olid juba palatis sees ja istusid seni mulle kuulunud voodi peal. Mulle tuli mõte küsida, ega mõni kotti pandud asi nende oma ei ole. Nad ütlesid mitme asja kohta, et need on kellegi neist omad. Vabandasin, et ma ei tea täpselt, millised meie pere asjad on, sest kõik pole minu toodud, meie perest oli haiglas neli inimest - kaks külalistena ja kaks patsientidena. Mõtlesin, et need, kellelt ma küsin, võivad valetada ka, seetõttu ma teiste asjade kohta ei küsi. Vaatasin ka teisel pool voodit põrandal olevaid asju. Nende kohta ütlesin kohe, et need minu omad ei ole. Ütlesin, et see maja, kus see psühhiaatriahaigla asub, kuulub meie perele. See pärandati pool aastat tagasi minu isale ja isa andis selle haiglale kasutamiseks. Üks voodis istujatest küsis, kas isa sellepärast nii rikas ongi. Vastasin, et isa ei ole rikas, see korter ei too raha sisse, vaid viib välja. Juhul, kui sellel pole juba uut omanikku. Ühel päeval võib juhtuda, et ühtegi isa teost enam ei avaldata ja ta ei saa enam üldse raha. Ta saab küll palka kirjastamise, mitte kirjutamise eest.