"Eesti novell 2019"

„Eesti novell 2019“. Väljaandja MTÜ Eesti Jutt. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Maia Tammjärv ja Urmas Vadi. 256 lehekülge.

Selle raamatu ostsin kevadel sünnipäeva kinkekaardi eest. Lugesin seda esialgu rõdul istumise ja maal käimise päevadel, aga kui ilmad külmemaks läksid, viisin lugemise toas lõpuni. Raamatus on iga novell erinevalt autorilt, lisaks sisaldab see järelsõna ja autorite tutvustusi. Novellid on põhiliselt viimastel aastatel kirjutatud, aga Johannes Semperilt on ka üks vanem. Novellide puhul on tegemist juba kordustrükkidega, põhiliselt on need varem ajakirjades ilmunud.

Eesti taasiseseisvumise paiku nägin telesaadet identiteedist, kus räägiti, et hetkel oli inimeste identiteedis kõige tähtsam, et nad olid eestlased, aga et muul ajal võib olla esikohal ka midagi muud. Selle raamatu tegelastel on enamasti esikohal, mis soost nad on. Vahepeal mõeldakse ka vanusest, aga seoses sellega, mis mulje sellises vanuses inimene teisest soost inimestele jätab. Üks mõtleb kogu novelli sellest, et ta on vanapoiss ja tahabki olla vanapoiss. Minu meelest õigel vanapoisil ei tule meeldegi, et ta vanapoiss on, ta mõtleb sellest, mis on talle tähtis, mitte sellest, mis tähtis ei ole. Kui just keegi talt pidevalt abiellumist ei nõua.

Oli ka lapsepõlve teemat. See teema seostus huumoriga. Rein Taagepera on mujal arvanud, et täiskasvanutele teevad lapsed nalja. Huumorit esines ka muudes novellides, eriti algusepoole paiknevates.

Keegi on õpetanud, et novell peaks lõppema puändiga. Ilukirjandusteostel on vahel lõpp teistsuguses stiilis kui teose põhiosa. Kas puänt peaks olema selge ja meeldejääv või midagi eriti segast? Vahel autor ilmselt tahabki, et erinevad variandid jääksid lahtiseks, aga vahel ei tulda võibolla selle peale, et lugeja ei tea autori tagamõtet nii hästi kui autor ise.

Kaks autorit olid sellised, kellest ma mäletan, et nad on minu blogi kiitnud. Selliseid autoreid oli ka minul keskmisest huvitavam lugeda. Järelsõnast leidsin viite artiklile, mille olen ühte enda koostatud raamatusse paigutanud. Ei viidatud küll minu koostatud raamatule, aga viitan ise, et Grenzsteini artikkel novellidest sisaldub ka raamatus „Eesti haridus“.

Järelsõnas oli juttu, et novellid ei ole lugejate hulgas eriti populaarsed. Ma olen ka mõelnud, et novellid ei jää kõige paremini meelde. Romaan jääb meelde paksuse tõttu ja riimiline luuletus riimide tõttu, aga novellid ununevad mõlemast kergemini. Kaks novellikirjanikku, kes on varem kõige sügavama mulje jätnud, on vast Poe ja Tuglas.

Lõpus olevad kirjanike tutvustused on kirjutatud samuti naljatoonil, aga hinnangud ei lange minu omadega kokku. Kiidetakse keskmisest ropumat autorit ja halvustatakse Jüri Arraku pilte, keda ma loen paremate kunstnike hulka.