Mul oli kombeks käia autotee kahe suunaraja vahel seismas. Aga täna seal seistes hakkasin kartma, et võin kukkuda pikali ja liikuvale autole ette.
*
Meie korterist tulid võõrast rahvusest poisid. Nad olid vigastatud. Minu klassikaaslased hakkasid süüdistama, et minu isa on neid vigastanud. Aga mina seletasin, et need poisid tungivad meie korterisse sisse ja varastavad sealt asju. Ühel poisil oli seljas pluus, millele oli kirjutatud peale West Point. Ütlesin poisile, et kas ta teab, et see oli varem minu oma. Helen ütles eemalt, et ei olnud. Nüüd vaatasin ka ise, et poisil seljas olev riietusese on teisest materjalist ja suurema kaelaauguga. Ainult kiri oli ühesugune. Ma ei olnud enda riietuseseme viimane kandja ega teadnud, mis sellest lõpuks sai. Vaatasin läbi seinas oleva luugi teise ruumi, kus üks klass ootas tunni algust. Õpetaja Noorlaid astus sinna klassiruumi ja ütles, et üks pea vaatab luugist sisse. Tõmbasin pea ära ja panin luugi kinni. Minu meelest ma nii kaua olin võinud vaadata, kuni õpetaja klassi sisse astus. Õpetaja tuli meie ruumi tundi andma ja tahtis, et me laulaksime ühte laulu. Ma ei laulnud kaasa. Õpetaja ütles, et ta ei saa aru, miks kõik ei laula. Ma poleks ühtegi teist laulu ka laulnud.
neljapäev, september 26, 2019
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar