"Eesti 20. sajandi ajaloo sõlmed"

„Ajalooline Ajakiri“. 2018, 2/3 (164/165). Eesti 20. sajandi ajaloo sõlmed.

Ago Pajur kirjutab novembris 1918 toimunud võimu üleminekust sakslaste käest eestlaste kätte. Pajuri järgi on see üks kolmest ajast, mida saab pidada Eesti riigi sünnipäevaks. Ma tean ka selliseid variante, mida pole artiklis nimetatud – 23. veebruar 1918, 16. november 1988 ja 20. august 1991. Pajuri järgi on novembri 1918 uurimiseks väärtuslikke allikaid vähe, selle asemel tulevat tugineda mälestustele ja ajakirjandusele. Võiks ju mõelda, et minu toimetamata kirjad on väärtuslikumad allikad kui minu ajalehekaastööd, kust ei näe enam, kui hästi ma grammatikat tunnen, aga võib mõelda ka vastupidi, et ajalehed on mõjutanud suuremat arvu inimesi ja sõelunud välja tähtsamad teemad.

Mark Gortfelder ja Jaak Valge kirjutavad 1930. aastate põhiseaduse muutmise rahvahääletustest. Tõnu Tannberg ajakirjanumbri sissejuhatuses ütleb, et sellest numbrist saab teada uusi asju. Gortfelder ja Valge alustavad siiski sellest, et kordavad pikalt varem teada olevat, aga siis jõuavad tõesti ka uute avastusteni. Nad on püüdnud loogika põhjal ja suuri arve vaadates ära arvata, millise partei pooldajad rahvahääletusel kuidas hääletasid. Uuemast ajast ma mäletan juhtumit, kui presidendi valijad hakkasid oma hääletussedeleid pildistama, et paljastada teisiti hääletajaid, aga pildistajaid kutsuti korrale, sest seaduse järgi on hääletamine salajane.

Peeter Kenkmann kordab samuti paljuski seda, mida teadsin ja mõtlesin juba ülikooli kolmandal kursusel, praegu olen vabadussõjalaste suhtes uuesti kriitilisemaks muutunud, nagu olin ka enne ülikooli. Minu meelest ei ole tähtis ainult, mis kuupäeval vabadussõjalaste juhtidel riigipöördeplaani ei olnud, vaid ka see, kuhu nad sellist sõnavara kasutades välja oleks võinud jõuda. Kenkmann kirjutab emotsionaalses stiilis ja süüdistab valeväidete esitajaid valetamises, aga psühholoogia ütleb, et inimesed võivad ka asju lihtsalt valesti mäletada. Kenkmann kirjutab selles artiklis peamiselt pagulaseestlaste väidetest, aga tuleb arvestada, millised materjalid väliseestlastele kergelt kättesaadavad ei olnud. Mäletan, et Rein Marandi vabadussõjalastest raamatut kirjutades ei saanud nende enda ajalehte kätte.

Tõnu Tannberg kirjutab ajaloo uurimisest varases Nõukogude Eestis. Seda võiks pidada halvema riigi ja perioodi uurimiseks, aga Tannberg ei kirjuta nii emotsionaalselt kui Kenkmann.

Kõige huvitavam oli minu jaoks Tiit Hennoste artikkel Nõukogude Eesti kirjandusajaloost. Mäletan, et aasta 2003 luule ülevaates pidas Hennoste vaid väikest osa ilmunud luulekogudest väärtuslikuks, nüüd Nõukogude perioodi kirjanikest kirjutab ta kiitvamalt. Aga kaks kirjatööd on kooskõlas, et ka nüüd peab Hennoste heaks, et Nõukogude ajal pääses trükki väike arv erinevaid raamatuid, ühtede ja samade raamatute lugemine olevat inimesi ühendanud. Ma kahtlen, kas see oli hea, võibolla kõik endale sobivaid raamatuid ei leidnud. Hennoste järgi kirjutati Stalini ajal sahtlisse, hiljem selline nähtus kadus. Ma eristaks sahtlisse kirjutamist ja avaldamatajätmist, mõni autor vast taotles avaldamist, aga ebaõnnestunult. Ei saa öelda, et hiljem oleks sahtlisse kirjutamine kadunud, kõik sahtlisse kirjutatu ja põletatu pole teada. Ja ma kirjutasin 1980. aastatel sahtlisse, arvamata üldse, et laste kirjutatud raamatud peaksid trükki jõudma.