Tähtajad lähenesid

Kirjutasin ülikooli jaoks uurimistööd ümber. Esimeses õppeastmes olin kirjutanud ühe variandi, teises olin sellele lisanud teise poole, kolmandas astmes tegin väiksemaid muudatusi. Oli karta, et ma ei saa tööd tähtajaks valmis, sest samal ajal pidin ka raamatut tõlkima. Võis isegi juhtuda, et kuna ma proovin mõlemat asja sarnaseks tähtajaks valmis saada, ei saa ma kumbagi. Kõndisin mööda Emajõe äärt pargi kõrval ja mõtlesin, et on palju asju, mida ma ei tea. Itaalias tegutsesid fascio'd, aga ma ei tea, kas nende liikmed kõndisid läbi linna üksi või hulgakesi. Läksin üle Emajõe. Teisel pool jõge küsisin Pillelt, kui palju peab töös viiteid olema. Pille vastas, et ta on tähele pannud, et need tööd, milles on vähem viiteid, tulevad paremad. Mina ütlesin, et aga mulle on õpetatud, mis on viidete minimaalne nõutav arv. Läksin õppehoonesse. Seal tahtsid ülikooli töötajad mind aidata. Ütlesin, et ma ei leia kõiki märkmepabereid üles, sest tegelesin nendega emaga koos ja kui midagi koos teha, siis juhtuvad sellised asjad. Leidsin paberid siiski üles ja hakkasin neid keerama, et millistega me praegu tegeleme ja millised jätame vahele. Ühele paberile olin kirjutanud oma tööst välja sõnad, mille tähendus tuli kindlaks teha. Üks ülikooli töötaja tahtis mulle nende tähendused öelda, aga ei lugenud käekirja hästi välja. Ma ise ka ei lugenud. Seisin auditooriumi ees kõrgemal astmel, minu ja ruumi põhiosa vahele jäi kapp, mille sees olevast luugist ma nägin, et vastuvõtuajaks saabub kohale juhendaja. Ütlesin, et ma ei pruugi tööd tähtajaks valmis jõuda. Tema vastas, et ega ma ei pea kraadi omandama. Mõtlesin, et pean küll, sest praegu ta alahindab mind ja kui ma kraadi ei omanda, siis jääbki alahindama. Koridoris kohtusin Kristeriga, kes rääkis raadio saatekavast. Ta nimetas suure hulga raadiosaateid, mida võiks kuulata. Ma ei olnud nii suur raadiokuulaja kui tema.