"Vennad Karamazovid" III

F. M. Dostojevski. „Vennad Karamazovid. III köide“. Kirjastus osaühing „Loodus“. Tartu, Tallinn 1940. 399 lehekülge.

Lugesin teise köite lõpuni, arvasin vahepeal, et see oli viimane ja mõned asjad jäidki lahtiseks. Siis aga selgus, et kolmas köide on veel. Selles saab mõni asi selgemaks, aga mõni asi jääb taas lahtiseks. Mis selgemaks sai, seda ma kõike välja ei lobise.

Teise ja kolmanda köite vahepeal lugesin Voltaire’i „Candide’i“. Dostojevskiga jätkates leidsin lehekülje, kus ka ühelt tema tegelaselt küsitakse, kas ta on Voltaire’i lugenud. See oli lehekülje viimane lause, tegin selle koha peal lugemises pausi ja läksin teise tuppa ütlema, et selline kokkusattumus. Siis tulin tagasi, keerasin lehte ja lugesin, et ka Dostojevski tegelasele oli tuttav just „Candide“.

Olen kuulnud laulu Juhan Viidingu sõnadega umbes: „Nüüd lähme tapma Martin Kingi / ja lähme rukist lõikama“. Teadsin, et see sarnaneb algkooli kehalise kasvatuse tundides mängitud ringmängu sõnadega umbes: „Me lähme rukist lõikama, / kes tahab vihku köita“. Aga seda Dostojevski köidet lugedes selgus, et Viiding on eeskujuks võtnud vist ka teda. Ka üks romaani tegelane ütleb ühes lauses, et ta tahab kedagi tappa, lisades järgmises lauses, et ta tahab rukist lõigata.

Dostojevski meetod on, et ta ütleb midagi kuriteo kohta juba ette ära ja siis hakkab lisama üha uusi asjaolusid. Aga ta teab, et lugejal ei pruugi ilukirjandusteosest kõik meelde jääda. Ka ühe luuletusega teeb ta nii, et ühes peatükis mäletab tegelane sellest vaid katkendit, tagapool peatükis selgub terve luuletuse tekst ja rõhk läheb teise kohta.

Olen vist kunagi kirjutanud blogisissekande pealkirjaga „Kriminaalromaani idee“, kus arvasin vist, et võiks kirjutada kriminaalromaani, kus kaks erinevat detektiivi jõuavad erinevale lahendusele. Aga ma ei teadnud, et seda on juba tehtud. Tagantjärele tundub see loogiline, et kohtus räägivad prokurör ja advokaat sageli erinevat juttu ja nii võidakse see kirja panna ka romaanidesse.

Vahel olen mõelnud, et täiskasvanud kirjanikud on justkui lapsepõlve unustanud. Dostojevski triloogial seda puudust ei ole, tal on ka lapstegelasi, aga neist räägitakse jutustajatekstis ikkagi täiskasvanu silmade läbi, mitte nagu lasteraamatutes.

See raamat tuletab natuke meelde teost „Stiiliharjutused“, kus läbi raamatu korrati ühte ja sama lühijuttu erinevates stiilides. Dostojevski laseb oma arvamuse samade sündmuste kohta öelda hulgal erinevatel tegelastel.

Esimesel köitel on peategelane üks vend, teisel teine vend, kolmandas räägitakse pikemalt ka kolmandast vennast, kuigi mitte kogu köite jooksul. Leidsin sarnasuse Dante „Jumaliku komöödia“ kohta teada olevaga, et Dostojevski esimesel köitel on sarnasusi „Paradiisi“, teisel „Puhastustule“ ja kolmanda osadel peatükkidel „Põrguga“.