Loomad liikvel

Listis oli täna erakordselt palju kirjavahetust. Üks listi liige saatis vastuseks eelnevatele kirjadele küsimuse, kas asjad käivadki nii. Seejärel tuli tema nime alt taotlus listist lahkuda. Ka varasematel kordadel, kui kirjade arv oli läinud suureks, oli olnud listist lahkujaid. Ma ei aidanud tänast lahkuda soovijat, mõeldes, et kui jälle vaiksemaks jääb, läheb tal soov lahkuda üle. Ka programm ütles, et see inimene kirjutas taotluse lahkuda ärritatud seisundis.

*
Kõndisin läbi Sõpruse puiestee hoovi. Seal oli üks hobuse sarnane, aga hobusest suurem loom. Püüdsin tast kiiresti ja ettevaatlikult eemalduda, sest ma ei teadnud, kas ta on kuri. Jõudsin hoovist välja. Seal kohtasin kassi. Sõin parajasti õuna ja viskasin osa õunast kassile. Kass ütles midagi, millest eristasin ainult sõna "aitäh". Aga ta ei hakanud visatud õunatükki sööma, vaid ütles, et ma kõik ise ära sööks. Mõtlesin, et tuleb välja, et on kasse, kes oskavad inimkeeles rääkida. Kõndisin mööda Anne tänavat kodu poole tagasi. Teisel pool ristmikku tuli mulle vastu noortekamp. Kohtumishetkel nii nemad kui ka mina hetkeks seisatasime. Ma oleks muidu peatumata edasi liikunud, aga ei arvestanud, et jalad iseenesest ei kanna. Istusime tuttavataega ühes toas ja vaatasime minu fotoalbumit. Mult küsiti ühe pildil oleva inimese kohta, kes see on. Vastasin, et ei tea. Aga varsti lisasin, et see on vist üks onutütar, aga ma ei tunne teda ära, sest olen temaga ainult paar korda elus kohtunud.