Kaks pinginaabrit

Istusin joonistamisklassis ühe poisi kõrvale, kelle kõrval ma tavaliselt ei istunud. Ta meenutas eksamit, et kõige tähtsam olevat kõigepealt midagi kirja panna, kasvõi vale vastus, siis hakkab mõtteid juurde tulema. Ta oli pannud kirja kõigepealt ühe matemaatikatehte ja selle peale oli elektrooniline seade andnud ühe tehte juurde. Õpetajad, kes selle tehte talle seadme kaudu edastasid, polnud aru saanud, et ta saab aru, mida need arvud tähendavad. Poiss surus mulle kogu aeg vastu, lisaks ei tahtnud ma nii ees pingis istuda, seetõttu otsustasin keset tundi kohta vahetada. Kõndisin tagumiste pinkide juures ja otsisin kohta, kuhu istuda. Üks tüdruk ütles, et ma istuks tema kõrvallauda. Vastasin, et see laud on ka väike. Tüdruk ütles, et mis sellest. Istusin maha. See tüdruk puutus mulle ka vastu. Aga ta oli vähemalt tüdruk, mitte poiss, ja kokkupuutepind oli väiksem.

*
Vaatasime tänapäeva kooli ajalooõpikuid. Oli tahetud hakata õpetama parema metoodikaga, et õppetüki tekst ainult ei jutustanud, vaid vahepeal esitas kordamisküsimusi. Mõtlesin, et kuna õpik neile küsimustele ise vastuseid ei anna, siis võin vastama hakates kinnistada valeteadmisi. See õpik polnud nii süstemaatiline kui meie aegsed õpikud. Mõtlesin, et võibolla olid vanad õpikud ikka paremad.

*
Magasime oma voodites. Tõnul pidid täna eksam tulema. Küsisin, mis hinde ta endale ise eksami eest paneks. Tõnu vastas, et hinnete panemine on spetsialistide töö. Rääkisin, et keegi peab hindeid panema, võib tekkida olukord, kus keegi peale Tõnu ei pane, seetõttu peab tal olema mingi metoodika, mille alusel hindeid panna. Tõnu küsis, kas ma endale ise olen hindeid pannud. Vastasin, et jah, ühe asja eest panin viie, ja ühe artikli eest, mille kirjutasin ainult unenäos, panin viie miinuse.