Vaimsed tegevused

Ärkasin hommikul. Täna pidi maleturniir jätkuma. Vooru alguseni oli veel veerand tundi. Selle ajaga ma poleks enam kohale jõudnud. Muidu eelmisel mängupäeval oli mul hästi läinud. Ütlesin, et kui ma takso võtaksin, siis ma veel jõuaksin. Aga läksin jala. Mängumajja jõudes oli juba üks voor vahele jäänud. Üks osavõtja küsis mult, miks ma seda tegin. Vastasin, et täna ma ei mängiks nagunii hästi, täna ma olen unine. Ühe vooru vahele jätmine ei pruukinud punktide lõpparvu mõjutada, sest loobumiskaotuse järel pidin saama nõrgema vastase.

*
Vaatasin üle tüki aja Oudekki blogisse. Kopeerisin sealt mõned fotod oma blogisse. Algul mõtlesin, et see on lubatud, sest need on reklaamid. Aga siis mõtlesin, et varsti kustutan need pildid igaks juhuks siiski ära.

*
Võtsin uuesti kätte Dostojevski kolmeköitelise romaani ja lugesin seda. Kui olin lõpetanud, rääkisin vennale, et kõigepealt lugesin esimesest köitest kolmveedrand, siis lugesin teise ja kolmanda köite, siis esimese köite viimase veerandi ja lõpuks lugesin juba loetut osaliselt uuesti üle. Läksin ühte Annelinna majja, kus pidi elama üks tuttav. Püüdsin meelde tuletada, millises korteris ta elab. Aga nüüd ei olnud meelde tuletada vajagi, sest vahepeal oli trepikotta üles riputatud elanike nimekiri. Ma mäletasin, et tuttava pere elab esimesel korrusel, aga plaanist selgus, et teisel. Selle korteri uks oli lahti ja korterisse olid kogunenud turniiril osalevad maletajad. Korteris üks neist küsis mult, kui palju ma päevas lugemisele aega kulutan. Vastasin, et kulutan palju, aga edasi jõuan vähe, sest loen aeglaselt. Üks teine inimene olevat lugenud mitmesajaleheküljelise raamatu läbi veerand tunniga ja mõni lugevat minutiga. Niiviisi lugejatel jäävad meelde vist kõigi tegelaste nimed, aga ei tea, kas sellisest lugemisest kasu on. Vestluskaaslane vastas, et kiirlugejad ei oska raamatuga teha seda, mis teised, aga nad oskavad vastata küsimustele, mis kell millise tegelasega milline asi juhtub.