Ungari keele koolitund

Kõndisin tänaval kahe mehe taga, kellel olid ülikonnad seljas ja juuksed lahku kammitud, sest nad läksid tööbüroosse tööd otsima. Kui nad olid juba ühes tööbüroos ära käinud, läksid nad teise, millel oli natuke teistsugune, aga sarnane nimi. Aga kui nad said aru, et nad esimeses tööbüroos juba leidsid tööd, lahkusid nad teisest kohe. Läksin kooli. Seal oli meil uus õppeaine ungari keel. Lähenes selle esimene tund. Pidime kirjutama paberile põhjenduse, miks me tahame seda ainet õppida. Minu lähedal istus üks tüdruk, kes kirjutas hulga põhjendusi. Mulle tundus, et kõik tema põhjendused tuginevad perekonnaõpetusele. Tund hakkas pihta. Õpilasi kogunes tundi palju, ma olin juba varem neile ungari keelest kirjutanud. Õpetaja lasi kõigil ungarikeelseid väljendeid tõlkida. Kui mina oma väljendile tõlget pakkusin, hakkas õpetaja karjuma, et ma võiks selle aja peale juba mõne sõna tähendust teada. Ta lisas, et kuidas pole varem aru saadud, et ma selline olen. Kui lugemiskord jälle minuni jõudis, pakkusin järgmisi vasteid. Õpetaja ütles, et õiged vasted on teistsugused. Mõtlesin, et sõnaraamatu järgi küll, aga võib siiski ise sünonüüme otsida. Mõtlesin, et ma ei saagi maksimaalselt hästi vastata, kui näen tahvlile halvasti. Küsisin Sandrilt, mis on tahvlile kirjutatud, aga tema ka ei näinud. Algul olin aru saanud, et õpetaja arvab, et tund on juba nii kaua kestnud, et ma võiks sellepärast ungari keele sõnade tähenduste kohta õigeid oletusi teha. Kuna see oli alles esimene tund, ei olnud me kõiki ette tulevaid sõnu veel õppinud, seetõttu sai teha ainult oletusi. Aga nüüd mõtlesin, et võibolla õpetaja pidas siiski silmas, et ta teab, et ma juba aastaid iseseisvalt ungari keelt õpin. Võibolla ta oli oma nime otsingumootorisse lüies minu blogisse sattunud, ma võisin olla teda kui ungari filoloogi maininud.