Tõkked ja takistused

Täna avanevad kõik võrguleheküljed väga aeglaselt. Hambaid pestes kummitasid mind igasugused varasemate aastate ja tänavused solvangud. Kiitvad laused tulid alles hiljem meelde. Ja siis tuli meelde, et vahel võib kiitus osutuda irooniaks. Vahel saab kohe hääletoonist aru. Aga ma olevat vahel hääletooni ka valesti tõlgendanud. Vahel läheb rääkija hääletoon juba oletuse peale kurjaks, kuigi ta pole seda kontrollinud ja oletus on vale. See nädal ei ole kolmel hommikul unenägusid meeles olnud. Võibolla tuleb see veel klassikokkutuleku väsimusest. Klassikokkutulek ei olnud ainult üks päev, vaid ka eelnev ja järgnev kirjade vahetamine. Kirjutada mulle muidugi meeldib. Kaalusin täna varianti blogisissekanne kirjutamata jätta, aga selline mõte ei tundunud õige. Mõtlesin vahepeal, et kuulaks raadiosaadet ja kommenteeriks pärast seda, aga kartsin, et võibolla mul polegi pärast ühtegi kommentaari ja mingi päevaplaani punkt jääb jälle täitmata. Aega saab planeerida, aga ei saa teha täpset plaani, sest kogu aeg juhtub ootamatusi. Plaani tehes võib oletada, mitu protsenti ajast tõenäoliselt ootamatustele kulub. Kui kõigi inimeste soove pole võimalik korraga täita, tuleb valida, kelle vastu ebaviisakam olla.