Õpetaja käskis laulda

Ühel tänaval toimusid arheoloogilised väljakaevamised. Peaaegu kogu tänav oli üles kaevatud. Kaevati erinevate sajandite leide. Kõndisin mööda kraavi peal olevaid plaate. Selle tänavaga ristuv tänav oli samuti üles kaevatud ja läbi selle liikus mingi asi, millele ei tohtinud ette jääda. Raamat lõppes lausega, et laps jäi ellu. Selle põhjal võis järeldada, et enne tekib oht, et ta jääb auto alla. Tekkiski, aga kuigi auto möödus temast lähedalt, last ta ei riivanud.

Olin koos emaga inglise keele tunnis. Seisin kahe tüdruku vahele. Üks neist oli Ann. Ta istus klassiruumi nurgas lauast kaugemal ja kirjutas järeltööd. Ta küsis mult, kuidas on inglise keeles "tšau" ehk "bai". Vastasin, et ma ei tohi ette öelda. Ütlesin siiski, et see sõna on kolme tähega. Õpetaja tuli klassiruumi tagasi ja ütles, et mis me siin omavahel räägime. Kontrollisin sõnaraamatust, kas see sõna ikka on "bye" või hoopis "by". Teised laulsid, aga mina lamasin üle nelja tooli ja püüdsin magada. Ma ei laulnud kunagi kaasa. Õpetaja hakkas minuga pahandama, et miks mul on saapad tooli peal ja et ma võiksin üles ärgata ja laulda, ma ei oska ühtegi laulu. Pöörasin korraks pead, aga korraldusi ei täitnud. Mind hakati tooliga õhku viskama, et ma ärkaksin. Ma ei punninud vastu, ainult hoidsin igaksjuhuks kahe käega toolist kinni, juhuks kui nad mind maha pillavad. Õpetaja rääkis midagi minu une teemal. Ütlesin, et kodus ma magan kogu aeg, aga koolis ainult püian magada. Kui olin maha tagasi pandud, saabus ruumi isa. Kuulsin, kuidas õpetaja kellelegi sosinal rääkis, et kui ma olin ühel lõpuaktusel istunud eesreas tagurpidi, oli üks laval lauljatest küsinud, kas ta võib võtta varrukast pussi ja mind sellega torgata. Mäletasin seda aktust. Mul oli seal väga halb.

Aja piirid

Nõukogude aeg algas vabastamisega ja lõppes tagastamisega. Vabastati omandist. Vabastati ka hingi kehadest, aga need jäid tagastamata.

Kook kapis

Vaatasime televiisorist filmi. See sai läbi. Tavaliselt ma filme ei vaadanud, aga nüüd mõtlesin, et järgmine kord vaatan jälle. Olime Peedul. Läksin ema tuppa, mis oli maja kõige otsmine. Avastasin, et ema on toonud sinna Tartust minu vanade asjade sahtlist neli asja, et neid lugeda. Võibolla ka selleks, et need ära põletada. Võtsin need uuesti oma kätte ja karjusin ema peale tükk aega. Läksin läbi Tartu linna. Mõtlesin, et ema võttis minu vanu pabereid sellepärast, et olin andnud Oudekkile ka kamba vihiku tagasi. Tahtsin Oudekkile kirjutada, et see vihik ei ole mitte ainult tema oma, vaid ka minu oma, sest seal on minu tekstid. Seetõttu peab ta selle alles hoidma. Hakkasin kahtlema, kas minu pabereid üldse viis Peedule ema, sest mulle tuli meelde, et olin neid varem ise Peedule kaasa võtnud. Võibolla olin unustanud nad tagasi viia ja ema viis nad lihtsalt ühest toast teise.

Kui mul kamba vihikud olid, siis ei kiskunud neid minu käest enda kätte mitte ainult vaenlased, vaid ka oma kamba liikmed, kes jooksid nendega eest ära ja lukustasid ennast teise tuppa, et neid pabereid lugeda. Mina ei tahtnud neid kellelegi lugeda anda, sest olin umbusklik. Praegu vaatasin külmutuskappi ja leidsin sealt koogi. Seda analüüsides jõudsin järeldusele, et selle kapis olemine tähendab, et ma saan emaga endiselt hästi läbi, kuigi meil oli olnud Peedul tüli. Ema ütles, et see kook on kogu aeg kapis olnud. Sellest järeldasin, et olen emaga kogu aeg hästi läbi saanud. Läksin vannituppa, võtsin särgi seljast ja hakkasin pesema. Märkasin, et kraanikausi nurgal on raamatud, millele vesi peale pritsib. Läksin neid vee eest päästmiseks riiulisse viima, kuigi ilma särgita oli imelik vannitoast väljuda. Selgus, et raamatud olid vannitoas sellepärast, et isa oli seal midagi remontinud ja oli kasutanud neid käsiraamatutena. Aga seal ei olnud mitte ainult väärtusetud remondiraamatud, vaid ka väärtuslik soome-eesti sõnaraamat.

Mõtlesin, et pean kogu aeg mõtlema hakkama, et mitte aega kaotsi lasta. Pean muid asju tehes ka mõtlema. Ülikoolis olin lugedes ainult aastaarve meelde jätnud, sest seda mult eksamitel oodati. Olin õppinud kõigiks eksamiteks sama meetodiga ja olin kõik eksamid edukalt ära teinud. Nüüd oli ülikool läbi ja mul oli võimalus minna üle paremale lugemismeetodile, esitades lugedes sisulisi küsimusi. Praegu lugesin ühte raamatut Saksamaa ajaloost. See käis ühe Saksamaa riigijuhi kohta. Lugesin juba teist köidet, aga mul polnud esimene köide hästi meelde jäänud. Nüüd küsisin endalt, kas tegemist oli üldse Ida-Saksa või Lääne-Saksa riigijuhiga. Võibolla oli ta jõudnud juhtida mõlemat riiki. Küsisin mõttes, mis aastal ta valitses. Seejärel märkasin tekstis aastaarvu 1955. Järelikult ta oli juhtinud ainult Ida-Saksamaad. Raamatus kirjutati, et katoliiklased tundsid muret protestantide pealetungi pärast. Küsisin, et kas autor arvab, et Saksamaal on katoliiklasi rohkem kui protestante. Küsisin, kas seal Jehoova tunnistajaid ka on. Minu kõrval seisis üks tüdruk, kes märkas laual elektronmängu. Ta küsis, kuidas seda mängitakse. Seletasin, et sellega ei saagi enam mängida, sest ei ole enam patareiga ühendust. Magasin oma voodis ja see elektronmäng oli mul käes. Märkasin mängu küljes nuppu, mida ma varem tähele polnud pannud. Nuppu vajutades hakkas mäng uuesti tööle. Hakkasin mängima. Sain palju punkte. Vennad jälgisid mind teistest vooditest. Üks pani tähele, et mul on silmad pahupidi, ja järeldas sellest, et tegelikult ma magan. Ärkasin üles. Aga mõtlesin, et unenäos leitud lahendused osutuvad vahel õigeteks, pean minema vaatama, äkki mängul on tõesti selline nupp. Mäng oli laua peal. Tõusin püsti ja kõndisin laua suunas. Aga selgus, et tegelikult ma ikka veel magasin. Üks vend hakkas kuutõbist nähes oma voodis kartma. Ta ütles, et nüüd ma tulen ja tapan. Rahustasin teda, et tema mind üldse ei huvita. Mängul oli tõesti reset-auk. Sinna vajutades hakkas ta tõesti uuesti tööle. Segaseks jäi ainult, miks ta siis patarei vahetuse järel üks kord juba korraks selletagi käivitunud oli. Rääkisin, et sellest august mitte teadmise tõttu pidasin ühte täis patareid tühjaks ja viskasin ta minema.

Mälestusi mustadest nuppudest

Täna tähistati päevakeskuses Kääbi ja Seljodkini sünnipäevi, kellest Seljodkinil on see ümmargune. Turniiril osales 10 inimest ja see mängiti ringsüsteemis. Esimeseks tuli Trohhalev 8,5 punktiga. Teist-kolmandat kohta jagasid Tiit ja Arst 6,5 punktiga, tehes omavahel viigi. Parima sünnipäevalapsena tuli Seljodkin 6 punktiga neljandaks.

Mina turniiril ei osalenud, aga mängisin Partsiga välkmalematši, võites enamuse partiisid. Paremini jäid meelde mustadega mängitud:

Parts-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Rbd2 dc 8. Re4 Oe7 9. h3 0-0 10. Rg3 Ve8 11. Of4 Oe6 12. Ld2 Ob4 13. c3 dc 14. Ld8 Vad8 15. Ve6 Ve6 16. bc Oc3 17. Vc1 Oa5 18. Vc4 Vd1+ 19. Kh2 Ob6 20. Re4 h6 21. Rc5 Ve8 22. Og3 Ra5 ja ma võitsin ajaga.

Parts-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. e5 d5 6. Ob5 Rg4 7. Rd4 Od7 8. Oc6 bc 9. e6 fe 10. Lg4 Oe7 11. 0-0 e5 12. Lh5+ g6 13. Le5 Vf8 14. Ve1 Vb8 15. Og5 Vf7 16. Lh8+ Vf8 17. Lh7 Vb2 18. Lg6+ Vf7 19. Rc3 c5 20. Oe7 Lb8 21. Oc5+ alistusin.

Parts-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 e6 6. Rf3 Rgf6 7. Rg3 Oe7 8. h4 0-0 9. Ob3 Ve8 10. Og5 Rd5 11. Ld2 Og5 12. hg b6 (Alguses käisin Rf4, aga vastase soovil võtsin käigu tagasi. Ühes valgetega mängitud partiis võttis tema samuti viguri ettejätmise tagasi.) 13. 0-0-0 Oa6 14. c3 c5 15. Oc2 cd 16. Oh7+ Kf8 17. Rd4 g6 18. Re4 Rc5 19. Rf6 Rd3+ 20. Kb1 Rf6 21. Og6 fg 22. Vh8+ Rg8 23. Le3 Oc4 24. Lf3+ Ke7 25. Vh7+ Kd6 ja ma võitsin ajaga.

Runnel-Parts
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. d3 Oc5 5. Oc6 dc 6. Re5 jne. valge võiduga. /TÄIENDUS: Kommentaarides näidati, et must võidaks 6. ... Ld4 järel, aga mängus jätkus 6. ... h5 7. Og5 Ld6 8. Rc4./

Kodus vaatasin pühapäeval vanu vanaisa ajalehest välja lõigatud malenurkasid, kus peale huvitavate partiide on ka palju huvitavaid lauseid. 10. septembri 1978 "Noorte Hääles" kirjutab Heuer ühest Karpovi-Kortšnoi matši partiist. Kuna Kortšnoil olid valged, sai ta kommentaatorite arvates algul paremuse. Ühte käiku kommenteerib Heuer: "Enamik maletajaid hüppab halvas seisus vabatahtlikult kuristikku, hirm on suurem kui oht ise. Karpov nende hulka ei kuulu." Kortšnoi eksis 39. käigul ja oleks saanud kolme käiguga mati, kui poleks alistunud. Selle kohta kirjutab Heuer: "Seda sorti kaotus võrdub kolme kaotusega. Isegi hullemaga, seejärel kaob kõige kangem eneseusk." Mis mulle vähem meeldib, et üheainsa partii kommentaarides on kaks korda kiidetud alkohoolseid jooke, ja Nõukogude korraga pahuksisse läinud Kortšnoi vastu ollakse liiga kriitiline, kuigi mitte otseselt poliitikaga seostatuna.

Kergemini mõistetavaid partiisid vaatasin 4. veebruari 1983 "Spordilehest". Need on mängitud Luzerni maleolümpial, ja Randviir võtab need kokku sissejuhatava lausega: "Kiire tempo tõttu on maleolümpiad rikkad paeluvate lühipartiide poolest."

Minu kursus

Ruumis algas loeng. Mina pidin oma malenupud kokku panema ja lahkuma. Kohe ma ei lahkunud, vaid vaatasin üliõpilaste nimekirja, et sealt kursusekaaslaste nimed välja kirjutada. Ülikool oli just alanud ja ma ei tundnud veel oma kursust. Lootsin nimesid vaadates kuidagi aru saada, kes on minu kursuselt, aga see polnud kerge, mistõttu esialgu ei kirjutanud ma midagi. Selle üle, et ma kursusekaaslasi ei tundnud, tehti nalja, aga keegi mind ei aidanud, sest nad vist ise ka hästi ei tundnud.

Läksin trepist alla. Vastu tuli rühm vene poisse. Vaatasin ühe nägu. Nad kommenteerisid omavahel, et see on esimene kord, kus ma kellelegi neist otsa vaatan. Ja see, kellele olin vaadanud, ütles, et võibolla ma vaatasin sellepärast, et tema on ukrainlane, mitte venelane. Üks neist torkas mulle noaga sõrme. Rääkisin pärast seda eestlastele, et see oli juba teine kord, kui need venelased mind noaga lõid. Eelmine kord olid nad torganud rindu. Ütlesin, et võibolla seekord torgati sõrme kartusest, et löök võib märgist mööda minna. Nende venelaste endi hulgast oli üks noaga ära tapetud.

Henn näitas mulle Tartu skeemi. Tartu asus künka otsas, oli ümmargune ja teda ümbritses ringtee. Ringtee oli laiem kui linn ise. Isa kuulas seoses uue kiriku ehitamise plaaniga asjatundja nõuandeid. See rääkis, et võeti vastu seadus, millega on kirikute jõe äärde ehitamine keelatud. Ta soovitas, et kirikut ei tasu ehitada suunaga ühelt kindlalt asulalt teisele. Mõtlesin, et ehitaja ei oskagi üldse määrata, mis suunda need asulad jäävad. Kõndisin Tartu kesklinna. Seal oli ühe uue maja esimese korruse peale kirjutatud "Postimees", teisel korrusel oli teine "Postimees" ja üle kolmanda ja neljanda korruse oli kirjutatud laiemalt "Postimees", et saadaks aru, et seal on õige "Postimees", mis asub esimeselgi korrusel, aga mitte teisel. Siis vaatasin, et teisele korrusele on siiski kirjutatud üks teine sõna, mis mul lihtsalt assotsieerus "Postimehega". Kõndisin selles hoones, sest see oli meie õppehoone. Oli lõppenud üks tund ja pidi algama järgmine, aga ma ei teadnud veel, mis tund see on. Humanitaaraineid ja reaalaineid õpetati erinevates tiibades. Kuna eelmine tund oli olnud humanitaaraine, siis läksin nüüd reaalainete tiiba. Võibolla oli praegu üldse söögivahetund, sest oli lõppenud neljas tund, aga esialgu ma sööklasse ei läinud. Vaatasin Raido vihikusse. Sinna oli kirjutatud kalender, mis sisaldas muuhulgas kõigi kursusekaaslaste sünnipäevi, nagu paljude teistegi kursusekaaslaste vihikutes. Mina ei pidanud vajalikuks neid endale üles kirjutada. Raido kalendris oli teistegi sündmuste kuupäevi. Palju kohti oli ta vahele jätnud ja kirjutanud nende asemel "ei mahu".

Jätkan lugemist

Eelmises raamatuteemalises sissekandes kiitsin Anna Haava kogutud luuletuste esimest tsüklit. Nüüdseks olen lugemisega edasi jõudnud ja tagapool vaimustus juba vähenes. Üks põhjus on arvatavasti see, et üllatust jääb vähemaks. Teine, et tagapool on vanemana kirjutatud luuletused. Öeldakse, et luulet kirjutavad paremini noored, kes on emotsionaalsemad, proosat vanad, kes on elukogenumad. Kolmandaks olin ühel päeval tavalisest rohkem hajevil ja loetu ei jõudnud nii hästi kohale. Päev hiljem hakkasin vastupidi iga luuletust eraldi analüüsima, aga niiviisi leidsin enda ja autori seisukohtade lahkuminekuid. Osad Haava mõttekäigud on tuttavad ka tema kaasaegse Jaan Tõnissoni artiklitest, kust olen üht-teist õppinud, aga ei pea sada protsenti nõustuma. Tõnisson kirjutab, et peab olema kas kuum või külm, leigus ei kõlba kuskile. Haava ühes luuletuses on pöördutud kellegi poole, et see peab pöördujat vihkama või armastama. Ma olen mujalt ka tähele pannud, et need, kes armastuse sõna rohkem kuritarvitavad, näitavad tegelikult rohkem viha välja. Mina ei leia, et kõik äärmused on võrdselt head. Kui keegi ikka oma abikaasat vihkab, siis nad lähevad arvatavasti lahku. Aga mis saab siis, kui ta vihkab oma lapsi? Lapsed ei saa iseseisvalt hakkama. Üks variant on, et nad antakse lastekodusse. Tänapäeval lõppevat enamus abielusid lahutusega, võibolla siis tulevikus jõutakse ka selleni, et enamus lapsi antakse lastekodusse.

Minu kriitiline suhtumine äärmuslike emotsioonide väljendamisse ja mõnede autorite vastupidine suhtumine tuleb ilmselt introvertide ja ekstravertide vahelisest vastuolust. See teooria ei ole küll täiuslik, sest kui pean ennast introverdiks, kirjutan keskmisest inimesest tunduvalt rohkem. Aga kui lugesin Jungi arvamusi psühholoogiliste tüüpide kohta, siis seal ta ei öelnudki, et introvert ainult vaikiks, vaid et nad võivad esitada oma seisukohad raamatutes.

Nüüd ütlesin ma ühelt poolt justkui, et Haava vanemana kirjutatud luuletused on halvemad, sest ta muutus vähem emotsionaalseks, teiselt poolt kritiseerisin teda liigse emotsionaalsuse pärast. Vastuolu võib tulla erinevate raamatu osade puhul kasutatud erinevast lugemismeetodist. Varasemate luuletuste puhul tajusin emotsioone, mis suutsid mõningal määral nakatada, hiljem analüüsisin programmilisi seisukohti, mille rakendamist ma samal ajal nii hästi ei tajunud.

Tegelikult arvan endiselt, et üldiselt on tegemist hea raamatuga. Kavatsen lugeda ta lõpuni ja võibolla mitu korda.

Teist korda sõjaväes

Olime maletrennis. Henn ja Toomas tahtsid ülesandeid lahendama hakata. Toomas oli ühe ülesannete raamatu pooleli jätnud ja uut alustanud. Henn pidi lahendama kergemaid ülesandeid kui Toomas, sest oli vähe aega trennis käinud. Talle pakuti ühtesid ülesandeid, aga need polnud sellest raamatust, mis tal pooleli oli, vaid tema jaoks liiga rasked. Ta ütles ise ka, et selliste ülesannete kallale asumiseks peab hulk aega trennis käima. Sellest sai ta aru malet õppimatagi. Mina vaatasin kodus maleülesannete vastuseid. Mõnel ülesandel oli mitu lahendust. Mõnda oli lihtsalt sõnaliselt kirjeldatud, näiteks, et üks variant on viik teha. Ühe ülesande kohta olid toodud Tali sõnad, et seal on valida, kas anda ära miljon krooni või kaks oda. Selles ülesandes olid peal odad ja etturid. Vaatasin, kas ma saan sellest aru.

Isa oli oma raamatus avaldanud tekste erinevate sõnade kohta. Nüüd istusime mina ja mõned mehed laudade taga, meil olid puhtad paberid ees ja isa dikteeris meile mõned neist sõnadest, et võrrelda, mida meie nende kohta kirjutame. Kuna osad sõnad olid minu jaoks roppused, ei kirjutanud ma ühtegi üles. Magasin keset tuba. Olin kokku leppinud kahe erineva naissugulasega, et saan nendega täna kokku. Selleks oleksid nad pidanud tulema ja mind üles äratama, aga kumbki ei tulnud. Nad olid minuga kokkuleppe sõlminud vist just selleks, et näidata, et kõik valetavad, sugulased ka valetavad. Ise ma neile peale käima ka ei läinud, sest ma polnud kindel, kas ma oskaksin nendega millestki rääkida. Päris sügavalt ma ei maganud. Tõusin püsti ja proovisin sõrmedega silmi lahti teha. Olime teist korda sõjaväes. Artur ütles, et tulemus on ikkagi sama, Ariel saab alles nelja aasta pärast vanakeseks. Sõjavägi kestis neli aastat. Vastasin, et sõjavägi on mõttetu koht, mind ei ole võimalik füüsiliselt treenida. Läksin käimlasse. Seal oli silt, mida tuleb teha. Ma ei teinud seda. Kui aru pärima oleks tuldud, siis oleksin öelnud, et kust mina tean, kes selle sildi välja riputas. Läksime mitmekesi vannituppa. Ütlesin, et siin on väga huvitav peegel ka. Unenäod vannitoa kohta olid huvitavad just sellepärast, et olin näinud seal peeglit. Hakkasime kõik lahti riietuma. Teised jätsid mind vannituppa üksi. Lendasin ilma riieteta vannitoast välja, et minna tüdrukuid kallistama. Ühest peeglist nägin, et osa riideid on jälle seljas. Ärkasin oma voodis. Hingasin sügavalt. Olin just lugenud artiklit läbi une liigutamisest ja nüüd olin ise ka liigutanud. Olin magades jalgu õhus hoidnud. Mul tekkis alati see unehäire, millest olin viimati lugenud. Hakkasin uuesti vannitoa suunas roomama, ise seejuures valju häälega rääkides. Ema tegi minu toa ukse lahti ja ütles, et tuli vaatama, miks ma ei maga. Vastasin, et ma ise ka ei tea. Tahtsin, et ta ära läheks.

Võimuvahetus Nigeerias

Kolmapäeval suri 58-aastaselt Aafrika suurima rahvaarvuga riigi Nigeeria president Umaru Musa Yar'Adua südamehaiguse tagajärjel. Ta oli kehva tervisega juba viimased 15 aastat ja poole aasta eest muutus haigus raskemaks.

Neljapäeva hommikul astus ametisse uus president Goodluck Jonathan, kes on sündinud novembris 1957 ja sai aastal 2007 asepresidendiks. Ta kavatseb kandideerida järgmise aasta aprillis toimuvatel ametlikel presidendivalimistel. Tal on doktorikraad zooloogia erialal ja ametisse astudes lubas ta võidelda korruptsiooniga. Praegu peab ta konsultatsioone uue asepresidendi leidmiseks, kelle ta peab esitama parlamendile ametisse kinnitamiseks põhiseaduse järgi teisipäevaks.

Orjapidamise tulevik

Kas orjapidamine keelati sellepärast, et inimesed muutusid paremateks? Kuidas nad said paremaks muutuda, kui usku jäi vähemaks? Võibolla muutusid orjad tehnoloogia arengu tõttu ülearusteks? Tänapäeval saab põllule saata traktori, aga vanasti traktoreid ei olnud ja saadeti selle asemel ori. Võibolla siis nafta lõppedes tuleb orjapidamine tagasi? Esialgu loodetakse asendada naftat biokütusega. Aga mõned riigid soovivad juba biokütuse põldudel tootmist keelata, et leevendada näljahäda. Ja kuna jätkub maakera elanikkonna kasv, kõrbestumine ja vee alla jäämine, siis tulevikus võib karta veelgi suuremat näljahäda. Kuigi on ka vastupidiseid arvamusi, nagu toiduainete tootmine koliks põllult geenitehnoloogial põhinevatesse vabrikutesse. Aga kas vabrikus kasvatatud olend ei ole rohkem ori kui looduses elav? Orjade all mõeldakse küll tavaliselt inimesi. Aga loomaõiguslaste arvates on inimesed ja loomad võrdsed.

Teede hargnemine

Sain teada, et kui abiellujatel on lapsi, siis ei pea laulatusel mitte ainult abiellujad käest kinni hoidma, vaid nende käest peavad hoidma ka nende lapsed. Vaidlesin sellele vastu, et nendel laulatustel, kus mina olen käinud, küll nii ei ole tehtud. Aga kui ma järele mõtlema hakkasin, siis ei tulnud mul kedagi meelde, kellel neist selleks ajaks lapsi oleks olnud. Pidime täna minema ühte pulma. Inimesed asusid kõik koos teele. Ühes kohas hargnes tee kaheks. Enamus inimesi läks ühte teed, aga mina, Pille ja mõned Pille vanused tüdrukud teist. Mina kõndisin nende taga. Aga vahemaad meie vahel kasvasid, nii et ma nägin veel ainult ühte eeskõndijat ja tedagi vaevu. Ise ma teed ei tundnud. Aga lõpuks jõudsid kõik minuga sama teed läinud korraga uuesti sellesse kohta, kus tee hargnes. Jätkasime teed seda rada mööda, kust olid läinud ülejäänud juba enne. Nüüd vahetasime kohad, et mina läksin ees ja tüdrukud minu taga. Sisenesin ühte majja, kus pidin minema mööda millegi hunnikuid üles ja jälle alla. Niiviisi sain üleni briljanditolmuga kokku. Ütlesin mõttes, et sain taas hakkama mägedega ja sain hakkama ka orgudega. Taipasin, et kohe olengi kuningalossis päral.

Pidin sõitma maleturniirile. Tahtsin selle jaoks välja magada, aga nagu turniiride ajal varemgi, ärkasin juba väga vara hommikul. Võtsin sahtlist vanad spordilehed ja hakkasin neist malenurkasid välja lõikama. Üks partii jagunes mitme veeru vahel ja lõikasin iga veeru eraldi välja ja liimisin kokku. Seletasin ühele maletajale, et need malenurgad ei ole minu välja lõigatud, vaid juba minu vanaisa. Täpsustasin, et selle malenurga lõikasin siiski ise. Vanaisal olid osad lõikamata jäänud. Ütlesin, et minu vanaisa tegeles kõigi spordialadega, aga spordilehest lõikas välja ainult malenurkasid, nagu minagi.

Oponeeritud käigud

See nädal kirjutati ajalehes, et Kerese ausammast Tõnismäel ei hooldata, see asub eramaal ja kohas, mis ei ole Kerese tegevusega seotud. Soovitakse selle Nõmmele kolimist, kus Keres elas. Aga see kuju kujutab teda vist sellises vanuses, mil ta veel Nõmmel ka ei elanud. Sellega ma ei tahtnud võtta seisukohta, kus kuju asuma peaks.

Veel mõtlesin, et kõrget malejärku on raskem omandada kui teaduskraadi. Minu magistritöö pidi olema 100 lehekülge pikk ja oponent kirjutas selle kohta ainult leheküljepikkuse kõne. Aga males saab vastane kritiseerida iga käiku. See oleks võrreldav sellega, kui magistritöö kohta kirjutataks tööga sama pikk kõne ja kulutataks sellele sama palju aastaid nagu töö kirjutamisele. Sellist iga lause vaidlustamist võib kohata mõnes vaidluslistis. Nõukogude ajal partei poliitikale vastu vaielda ei tohtinud, aga oma mõtete väljendamine malelaual oli lubatud. See on vast üks põhjustest, miks male oli tol ajal populaarsem kui praegu. Partei soodustas malemängu veel omalt poolt, et näidata üleolekut välisriikidest. Mõnes küsimuses võisid rahva ja partei huvid kokku langeda.

Esimene küsitlus

Eile vend soovitas, et hakkaksin blogisse koomikseid riputama. Selle asemel panen täna üles esimese lugejate küsitluse, et kui sageli lugejad siin üldse käivad. Kuna mul on teadusmagistri kraad, siis võiks blogi kasutada teadusuuringute tegemiseks. Küsitluse mahavõtmise aeg ei ole veel otsustatud, aga lõpptulemused ilmuvad statistika rubriiki.

Katse muuta valimissüsteemi

Kunagi liitusin portaaliga Täna Otsustan Mina, aga jätsin sinna ainult ühe kommentaari. Nüüd on sellest saanud Osalusveeb, kuhu tegin täna uue kasutajanime. Esialgu selleks, et toetada ettepanekut kaotada valimistel viie protsendi künnis. Põhiseaduses on öeldud, et valimissüsteem on proportsionaalne, aga kui 4,9 protsendi häältega 101-kohalisse Riigikokku ei pääse, siis vähemalt häälte alumises otsas proportsionaalsus ei kehti. Künnise kaotamine võibolla muudaks valitsuskriisid pikemaks, aga loodetavasti vähendaks usalduskriisi, kui rohkematel kodanikel oleks oma esindaja. Minu huvidele see künnis igatahes ei vasta, sest minu valitud nimekirjad on korduvalt jäänud joone taha. Jätsin Osalusveebi leheküljele ka sellise kommentaari:

Suure parteide arvu ja tasavägiste valimiste korral võib teoreetiliselt juhtuda, et viie protsendi künnise ületab kunagi ainult üks partei, näiteks mitte-eestlaste oma. Juhul kui praegune ettepanek läbi ei lähe, võiks valimisseadusele lisada ikkagi täiendava lause, et Riigikokku pääseb vähemalt kaks nimekirja.

Kui kehtib künnis, ei anna osa kodanikke häält mitte selle järgi, millist nimekirja nad kõige rohkem toetavad, vaid selle alusel, kellel on rohkem lootust künnis ületada. Seetõttu võib mõni partei valimata jääda teadlikult moonutatud avaliku arvamuse uuringu tagajärjel.

Instinkt

Google'i tõlge oli paremaks muutunud. Hakkasin selle abil lugema saksakeelset ajalehte, tõlkides kogu teksti kohe ära ja hakates omapoolset tõlget vihikusse kirjutama. Arvutis oli juba nii hea tõlge, et mul tuli parandada ainult sõnade järjekorda. Osa sõnu oli jäänud saksakeelseks, aga need olid kõik sellised sõnad, mille tähendust teadsin peast. Ainult et kui ma enamust sõnu nägin otse eesti keeles, ei õppinud ma saksakeelseid sõnu juurde. Vene lehes kirjutati, et Saksamaa otsib konflikti, sellega, et ta on hakanud taasrelvastuma. Venemaa esitas üldse kõigile maailma riikidele nõudmisi. Ei olnud teada, kas ta kavatseb alustada tuumasõda või lihtsalt Saksamaaga diplomaatilised suhted katkestada. Saksamaa küsis, et kui ta on igas muus suhtes edukas riik, miks tal siis relvi ei või olla. Ainult et kui lubada relvi Saksamaale, oleks järgmiseks tekkinud küsimus, miks mitte lubada neid Iraanile.

Olin käinud saiaga metsas. Nüüd näitasin seda saia Toomale, et ta ütleks, kas ta teab, mis loomad seal peal on, kas need on seeneussid. Toomas vastas, et seeneussid need ei ole. Neid oleks võinud mikroskoobiga vaadata. Mõtlesin, et isa ütleb, et kõik toidud tuleb ära süia, aga seeneraamatus on ka kirjas, et osad seened on mittesöödavad, sest nad on nii halva maitsega, kuigi nad ei ole mürgised. Läksin teisele poole maja, et vaadata, kas sealt ka ühed tüdrukud paistavad. Paistsid küll. Leidsin maast korvpalli palli, millel ei olnud eriti õhku sees. Kuna ühtegi omanikku juures ei olnud, oli see võibolla meie oma. Meilt oli mitu aastat tagasi üks pall ära varastatud ja võibolla oli tegemist sama palliga. Eemalt lähenes inimene suure koeraga. Hakkasin tuppa minema, et enne koera kohalejõudmist kaduda. Koer tuli otse minu suunas. Ta tegi seda instinkti põhjal.

Vähem müra

Eilses "Tartu Postimehes" teatab politsei, et üliõpilaspäevad ei toonud talle tööd juurde, üliõpilased olevat pidanud ennast hästi üleval ja neil soovitatakse jätkata samas vaimus. Kui kanali ääres toimunud aeroobikaüritus oli üliõpilaspäevade osa, siis seda ei saa heaks käitumiseks pidada. Me tõesti ei helistanud politseisse, aga siiski arutasime, kas seda ei peaks tegema. Tahtsin teha kodus vaimset tööd, aga tohutu võimendusega karjumise sees ei olnud see võimalik. Lisaks oli müra tõttu halb olla. Seejuures ei ole meie maja sündmuskohale veel kõige lähem. Loobusin sel päeval ka majast väljumisest, sest tänaval poleks isegi kaitsvat aknaklaasi vahel olnud. Lõpuks taipasin, et saan minna maja kaugemasse poolde, kus on natuke vaiksem. Aga kõigis korterites seda võimalust ei ole.

Kõverad väljad

Kõndisin tänaval käpuli ja Klaus minu kõrval püsti. Kodus kuulsin, et on otsitud nimekirja raamatutest, mida Tõnisson vanglas luges, aga seda pole leitud. Ilmselt talle raamatuid ei lubatudki. Ta oli lugenud peast Piibli olulisemaid raamatuid. Need jäid talle pähe vist selle tõttu, et ta oli käinud kirikus ja seal oli neid ette loetud. Istusin isa laua taga ja lugesin Piiblist samu kohti. Lugemise ajal oigasin. Tõnisson arvatavasti ei oianud. Enne hukkamist lubati ta vahepeal vanglast välja. Enne seda saatis ta kodumaale kirja, et talle rongile vastu tuldaks. Aga keegi ei tulnud, sest kardeti arreteerimist. Ainult mõned Vene ohvitserid olid jaamas ja irvitasid. Vanglast viidi Tõnisson vahepeal Stalini juurde. Stalinile ütles ta, et päike ei paista enam kõikide asjade peale. Stalin vastas, et Tõnisson ei räägiks kõiki asju nii nagu tema. Kommenteeriti, et ise nad piinasid ja siis ei ole rahul, et inimene muutub nõrgaks. Televisioonis näidati vigaselt, nagu oleks Tõnissoni surma aeg ja koht teada. Tegelikult oli see ainult oletus. Ja oletus kirjutati ka ekraanile vigaselt. Aga olulisem oli, et varsti pidi ilmuma raamat ilma vigadeta.

Mängisin maleklubis turniiri. Täna tuli turniirile ka Mark, kes ei olnud vahepeal mitu aastat trennis käinud. Rei hoiatas teda, et paremini vormis olijate osalemise tõttu ta esikohta ei saa. Ja küsis, et või ei ole Mark varem ka veel esikoha vormis olnud. Mina olin ükskord esikoha saanud, aga Mark oli minust vähem mängu õppinud. Ta jäi eelviimaseks. Viimaseks jäi üks vana mees. Ta oli sama vana, nagu varem oli olnud A. Voon, aga tugevam. A. Voon oli ka vahel edukalt kahinud. Mängisin üksi malelaual, mis koosnes kahest tükist. Üks pool jäi peaaegu täiesti tühjaks, seal oli ainult kaks nuppu. See oli tühi poolkera. Tegelikult tuli need tükid panna kokku teist külge pidi kui mina olin teinud, et etturid saaks edasi minna. Sellel malelaual olid väljade vahel kõrgemad servad ja osad väljad olid kõverad.

Revolutsioon või vastupidi?

Riigikorra järsku uuendamist või uuendamiskatset nimetatakse revolutsiooniks. Aga võidakse püüda taastada ka vana korda, mida saab nimetada erinevalt - reaktsioon, tagasikiskumine, kontrrevolutsioon, restauratsioon. Viimane revolutsioon Eestis oli laulev revolutsioon. Aga kas seda revolutsiooniks pidada, sõltub vaatepunktist. Oktoobrirevolutsiooni jüngri jaoks oli ilmselt tegemist kontrrevolutsiooniga, sest taastati Nõukogude võimu kehtestamise eelne riik. Teisest vaatepunktist võib pidada reaktisooniliseks oktoobrirevolutsiooni ja juunipööret ennast, sest nende käigus likvideeriti demokraatia alged ja pöörduti justkui tagasi keisririigi aegse isevalitsuse juurde, isegi veel äärmuslikumal kujul, kui mitte arvestada asjalolu, et valitseja tiitel polnud enam perekondlikus liinis pärandatav.

Kolm okupatsiooni

Ilves jõudis järeldusele, et Eesti laeval oli Vene spioon ja andis selle mehe kohtu alla. Üks lääneriikide esindaja ütles talle selle peale, et luurajad töötavadki laevadel, kas Eesti luurajad siis ei tööta. Sellest sain idee ise ka luurama hakata. Võtsin binokli ja vaatasin sellega kaldal olevaid inimesi ja puid.

Ajalehes avaldati katkendeid blogidest. Blogide tsiteerimise maht suurenes järjest. Täna oli esikohal katkend minu blogist. See oli pandud sinna selleks, et see inimesi ärritaks. Ajaleht oli veel ilmselt meelega teinud mitu trükiviga, mida originaalsissekandes ei olnud. Ütlesin ajalehe toimetajale, et nad võiks honorari ka maksta. Mõtlesin, kas küsida kroon rea eest või viis senti rea eest. Ütlesin, et seekord ma veel honorari ei nõua, aga põhimõtteliselt võiks seda maksma hakata, muidu paneb üks inimene üksinda terve ajalehenumbri kokku, ilma et see talle midagi maksma läheks.

Lugesin sellest, kuidas Nõukogude väed okupeerisid Eesti. Seejärel lugesin Saksa okupatsioonivägede saabumisest. Isa näitas näpuga minu poole ja ütles: "Õudne!" Vastasin, et olen täna juba kolmest okupatsioonist lugenud. Kirjutati, et sakslaste saabumise järel tekitas inimestes hirmu see, kui üks ajaloolane ütles raadiosaates, et on teema ära unustanud. See oli märk tsensuuri sisseseadmisest. Sakslased keelasid rääkida sotsialistidest. Kirjutaja ütles, et kuigi ta pole ise sotsialist, ei saa ta sellest aru. Samuti keelati meenutada iseseisvusaega. Saksamaal endal oli tsensuur nõrgem, sest seal ei tahetudki muust rääkida, kui Saksamaa ajaloost.

Augustamine on parem

Täna käisin bussidega sõitmas. Mul oli mingist ajast taskusse jäänud kaks talongi. Enne minekut kontrollisin, et need ei ole juba augustatud. Aga esimeses bussis, mille peale läksin, oli hoopis selline komposter, mis ei löönudki auke, vaid kirjutas paberile numbreid. Nende olemasolu polnud mul meeles kontrollida. Mina pooldan augustajatele tagasiminekut.

Ovaal

Olin rääkinud ühe naisega seotud teemal. Ühtede meeste kohta öeldi, et nad said instinktiivselt aru, et sellele jutule tuleb järg. Nad seadsid autod valmis minu jälgimiseks ja võtsid politseiautode katustelt lambid maha. Nad asusid mind jälitama ja mina põgenesin oma autoga eest. Ühed sugulased kiitsid mind selle eest, et ma põgenesin autoga läbi majade ja aedade. Toomemäel õngitsesin ühest august hapukapsaid. Neid ei olnud seal enam nii palju kui varem. Varem oli sealt meie pere liikmetele hapukapsaid tasuta antud, aga nüüd seisnes minu privileeg üksnes selles, et mina neid üldse õngitseda viitsisin. Ühe maletaja kohta öeldi, et ta näeb lagunenud välja. Vastasin, et tal tekivad males ka lagunenud seisud.

Läksin raudteejaama. Seal nägin ühte tüdrukut, kes oli ükskord Raekoja platsil istunud ja kellega olin seal rääkinud. Nüüd ta arvas, et kuna Helinat ei ole minu sõprade leheküljel enam kirjas, siis nüüd on tema minu sõber. Aga seda ta ei teadnud, et Helina ei kustutanud mitte üksnes minu kontakti, vaid terve oma lehekülje. Selle tüdruku isa nimi oli Leiva ja ema nimi Saia. Minu ema arvas, et need on naljanimed, mitte päris perekonnanimed. Aga mina teadsin, et neil on ikka eesnimed ka, mis on täiesti tavalised. Kohtusin vahel tänaval mõne endise klassikaaslasega. Nad ütlesid alati, et nii ammu ei ole näinud, või küsisid mõne muu kolmest kindlast küsimusest. Nendega järgmine kord kohtudes kavatsesin küsida, kas nad küsivad alati ühtesid ja samu asju. Minule tundus aja pikkus teine kui neile, sest minu elu oli huvitavam. Näiteks oli mul praegu väga huvitav minna läbi jaamahoone ukse. Aga mulle tuli meelde, et teised reisivad minust veel rohkem ja peavad reisides saama samasuguseid elamusi. Rongis istusin vaguni otsa Klausi kõrvale, kus polnud rohkem ruumi, et see tüdruk ja tema vanemad ei saaks minu kõrvale istuda. Aga nad istusid ikkagi lähedusse. Hakkasin värvipliiatsitega suurele paberile joonistama. Joonistasin enamuse paberit katva ovaali, mille igas veerandis domineeris erinev värv. Kõigil neil värvidel oli kindel tähendus. Aga paberi servasid hakkasin katma tähenduseta värvidega, põhjendades seda sellega, et siis on alateadvusel ka oma osa. Alla vasakule kandsin siniseid toone, vasakule keskele erinevaid pruune toone ja vasakule üles punast, mis pidi vastanduma kollasele. Ütlesin, et praegu on hea joonistada, sest kõik pliiatsid on teritatud. Vahel olid paljud nürid, aga praeguseks oli isa kõik ära teritanud. Kunstiõpetaja vaatas minu pilti ja ütles, et see näeb välja nagu kunstiteos, selline kunst on ka lubatud, aga see ei ole ilus. Minu meelest küll oli. Aga nüüd hakkas ühe punase pliiatsi värv laiali voolama. Õpetaja ütles, et ma sinna rasvakriidiga ei teeks. Pidi ootama, kuni värv kuivab. Joonistada oli huvitav, aga oodata igav. Õpetaja joonistas kõrval oma pilti ja sellele hakkas ka vesi voolama. Paistis, et see vesi tuli minu pildi seest.